teisipäev, 20. aprill 2021

Üks ring saab jälle täis

Abituriendid vastasid aprilli alguses viimast kohustusliku lugemisvara raamatut (kokku sai neid üks parajalt pikk nimekiri). Üks ring meie koolis saab jälle täis  neil päevil käivad uued toredad peatsed gümnasistid meie koolis vestlustel, samal ajal annavad oma viimaseid eksameid ja vastamisi kolm aastat tagasi meie majja tulnud noored.

Kümnenda lennu viimase raamatu pidi valima düstoopiate seast, nimekirjas olid sellised tuntud autorid ja pealkirjad: Aldous Huxley "Hea uus ilm", George Orwell "1984", Ray Bradbury "451 Fahrenheiti". Oskar jagab teile viit suulist raamatuvastamist – distantsõppe suur boonus on see, et suulised vastamised ei haihtu õhtu, vaid jäävad alles. 







kolmapäev, 14. aprill 2021

Minu käed

 

Kui sageli oled sina mõelnud oma kätele? Jah, siis kui nad on haiget saanud või tõmbavad tähelepanu mingil muul põhjusel endale. Aga mudu, täitsa niisama  kas oled mõelnud? Kui osavad nad on, kui vilunud mingites tegevustes või hoopis kohmakas, kui õpid uut oskust...

Käega saab lüüa (otseses ja kaudses mõttes), mõnikord ka lüüakse käed, kätt saab paluda, saab võtta kätte ja käest lasta, kätel saab kanda, käest saab kinni hoida ja lahti lasta. 

11. klasside õpilased vaatasid oma käsi ja kirjutasid. 

 

Minu käed on kirjutanud pikkasid kirjandeid ja tekste. Minu käed on osavad igas tegevuses, igas pallimängus ning igas töös. Oma kätega olen loonud ilusaid kunstiteoseid ning korjanud sadu õunu. Need käed teavad kuidas mängida igat võimalikku arvutimängu ning kuidas juhtida autot. Kuigi parem käsi on parem kui vasak, siis vasak on siiski paremast lahutamatu.

 

 

Käed on tõesti hinge peegeldajad, nendelt saab väga palju välja lugeda, näiteks minu vanaema ütleb alati ära, mis tööd keegi oma elu jooksul ära teinud on. Kätel on ka palju erinevaid jooni, mis läbivad igat erinevat nahakiud, nähtavasti on käejooned kõige suuremad elutee näitajad. Kahjuks mina kätelt midagi lugeda ei oska, kõik käed on minu jaoks samasugused, küll, aga on üks asi, mille järgi ma saan inimest lugeda. Küünte pikkuse kui käejoonte jaoks peab olema õppinud või uurinud selle teema kohta siis küünte pikkuse kohta saab nii mõndagi öelda, näiteks, kas inimene hoolib enda hügieenist, peab lugu kohusetundest jne. Sellepärast üritan mina alati hoida enda küüned paraja pikkusega sest see on ainus, mis ma nende kätel saan muuta. 

 

 

Tänu sellele, et ma peaaegu terve elu olen saanud harjutada, liiguvad mu käed praegu sellel klaviatuuril, kus ma seda teksti kirjutan, väga kiiresti. Kui ma praegu oleksin kodu asemel koolis, oleksid mul ilmselt sõrmedel sõrmused, mida ma pean kogu aeg juurde ostma, sest vähemalt üks neist kaob iga väljaskäigu jooksul kuskile ära. Üks hea omadus mu käte juures on see, et need on peaaegu alati soojad, seega kui kellelgi külm on, saan ma neile abiks olla. Ma olen õppinud, et mu käed on üsna väikesed, sest iga kord, kui ma neid kellegi teisega võrdlen, jäävad need suuruselt silmnähtavalt alla. Mu küüned on üsna lühikesed, sest ärevuse tõttu olen ma neid terve elu mingil viisil hävitanud. Rääkides ärevusest, siis mu käed on mulle väga olulised, sest kui ma tunnen ennast ärevana, saan ma oma pingsaid mõtteid eemale viia kätega mängides.

 

 

Mu käed on vahel väsinud, aga vaatamata sellele on neil alati miskit teha. Kord klõpsutavad pastakat, kord raksutavad sõrmi, kord mängivad laual trummi, kord hoiavad pastakat, kord klõpsivad ekraanile sõnu. Ma peaksin olema tänulikum, sest nad on tihti karedad ja villis, kui näiteks jõusaalis kangi tõstan või oma pilli mängin, aga nad ei vea mind alt. Mu isal näiteks on kuldsed käed. Ma ei ole kindel, kas ka mul. Kätel on küll teatav mälu olemas, aga enamik juhtnööridest tulevad siiski ajust. Näiteks, kui olen harjutanud kaua ühte lugu, siis mängivad mu käed loo ise ette ja ma ei pea ise üldse mõtlema, mis noot nüüd tuleb. Mu käed on tugevad, nad toetavad mind, seisku ma käte peal, tehku ma hundiratast või punnitagu ma kätekõverdusi teha. Ma olen sportlik inimene ja mu lemmikala on kettaheide. Mida teeksin oma käteta seal? Mitte midagi. Mu kallid käed, mu nii väga kallid käed.

 

 

Minu käed mäletavad inimesi keda nad on hoidnud, pisaraid mida nad on pühkinud ja naeru mida ebasobivatel hetkedel katnud. Minu käed teavad kuuma teetassi mõju ja talumatut külmust mõnel talvepäeval või vastupidi ka kuuma rannaliiva ja kõrvetavat pinnast kesksuvel. Mu käed hoiavad seda mida peavad oluliseks, olgu need siis midagi materiaalset või hoopis teised käed.

 

 

Minu käed on olnud terved, need on olnud katki. Mu käed on mind läbi aidanud igast jamast ja raskemast olukorrast, mis mulle pähe tuleb. Ma ei tea, mida ma ilma nendeta teeksin. Mitte midagi vist (ega palju polegi teha). Ma ei saaks tegeleda nende asjadega, millega sooviksin. Kõikides spordialades on vaja käsi, isegi nendes, kus võiks arvata, et pole.

 

 

Minu käed on teinud nii palju asju, et ma ei jõuaks neid kõiki kokku lugedagi. Minu käed on teinud palju tööd ja sellega ka juba harjunud. Mu käed on saanud paar armi, teies tööd või lollusi. Minu parem käsi on mulle natuke olulisem kui vasak, sest parema käega ma kirjutan, samas on vasak käsi mul ka elupäästja, sest kannan sellel käel käekella, mis ei lase mul kuhugi hilineda. Mu käed on teinud inimestele soojust, näiteks kallistamine, ja on ka teistele haiget teinud. Minu käed teavad, kuidas mängida ja käsitseda kitarri, nad teaksid neid mänguvõtteid juba ise, sest see on neil nii sees. Mu käed on ka aidanud mind viia heasse füüsilisse vormi. Olen oma kätega väga rahul ja armastan neid.

 

 

Minu käed on vastu võtnud uue elu sündi. Samas on ka poes vale pangakaardi pin-koodi 2 korda järjest pannud. 

Minu käed oskavad käes hoida saagi kui ka reha, samas ka heegelnõelaga saab hakkama. Minu käed ei karda tööd. Koolis on tihti seetõttu käed pastakased. 

Mu käed on väikesed, sõrmed lühikesed. Sõbrannad ütlevad, et minu sõrmedega ei saa klaverit mängida.

 

 

Minu käed on väga targad, tugevad ja osavad. Minu käed suudavad kirjutada klaviatuuri peal ilma silmadega vaatamata. Minu käed on rippunud palju kui ma tõmbasin lõuga. Ilma käteta olen ma mitte keegi, ilma minuta on mu käed mitte keegi, kõikidel on samasugused käed nagu minul aga minu käed on spetsiaalsed, need on minu. Igapäeva tegevusi teen ma enda kätega. Minu käed teavad kuidas pastakaga kirjutada. Minu kätel on oma aktsent kui nad kirjutavad.

 

 

Minu vasaku käe ümber on kaks käevõru, mis on suure tähtsusega ning mille eemaldan väga harva, ainult siis kui vaja. Minu vasaku käe sõrmedes on kaks sõrmust, millest üks on mulle pärandatud ning teise tegin täiesti ise, oma hõbedaste kätega hõbeplaadist. Minu vasaku käe nimetissõrmel on hiljuti tekkinud valus põletus, mis oli alguses nii valus, et käisin kodus ringi käsi külma vee sisse kastetud. Rõõm tutvuda, mu vasak käsi. 

Minu parem käsi on armilisem. Öeldaksegi, et armid teevad inimese ilusaks. Ühe armi tekkelugu ma lihtsalt enam ei mäleta, ilmselt sain selle hästi noorelt ja see pole siiani täielikult ära kadunud. Minu parema käe keskmine sõrm on küüne juurest veidi suurem kui vasaku oma, sest sinna on raske kivi peale kukkunud. Rõõm tutvuda, mu parem käsi. 

Minu vasak ja parem, või parem ja vasak, ega sellel suurt tähtsust polegi, sest nad peavad tegema koostööd - mu käed kirjutavad meeletus koguses arvuti klaviatuuril sõnu, need suruvad kätt, need kallistavad, nende küüned kasvavad, neile tekivad arme ja vigastusi. Ma olen pärinud oma isa kuldsed käed, mis on praegu ametis hõbedaste kätena kui noorema generatsiooni käed. Mul on väga hea mälu, mida ja kui palju ma olen kirjutanud, sest käte närvid on seotud ajunärvidega, mistõttu kirjutamine jääb mulle hästi meelde. Mu käed on  erakordsed ja omapärased täpselt samamoodi, nagu seda on kõikidel teistel.

 

 

teisipäev, 6. aprill 2021

Loll lind

11. klasside noored lugesid märtsis Anton Tšehhovi kahte näidendit: "Kirsiaeda" ja "Kajakat". Viimase põhjal kirjutati book blurb'e (raamatukaanetekste). Enne uuriti, millest üks hea book blurb koosnema peaks  tuleb välja, et tegu on täiesti omaette žanriga ja korraliku blurb'i kirjutamine on terve teadus. Me siis harjutasime sulge. 

Üks tore valik lugema kutsuvaid tekste on nüüd teilegi lugemiseks ja lugema meelitamiseks siin üleval.

Kevin Wirth



Anneli Krais









Kai-Melli Kapten




 






neljapäev, 1. aprill 2021

Kevadiste lugejate säutsud

Sel ajal, kui kevad Eestimaale saabus, lugesid meie kümnendikud kaasaegset väliskirjandust, nagu see on kirjas Sofi Oksaneni ja Michel Houellebecqi teostes. Romaan loetud, hakkasid noored säutsuma.

Valikus olid need teosed:

Sofi Oksanen

Michel Houellebec

“Stalini lehmad”

“Alistumine”

“Puhastus”

“Serotoniin”

“Kui tuvid kadusid”

“Kaart ja territoorium” 

“Baby Jane”


“Norma”


“Koertepark” 






























reede, 19. veebruar 2021

Deisy kõne Eesti Vabariigi 103. sünnipäeval

 

Kodumaa sünnipäevaks

Mulle tundub, et vabariigi aastapäeval – tegelikult ju sünnipäeval, pidupäeval – kiputakse rääkima üksnes rõõmutut ja kurvameelset juttu. Usun, et lugu eestlusest ei tohiks põhineda ainult leinal ja kannatusel.

Minu Eesti on optimistlik ja minu eestlased on naerunäolised.

Minu Eestis on noored maailmakodanikud – tudeerivad välismaa ülikoolides, janunevad uute kogemuste järele. Neid ei rõhu kohustus isamaal iivet tõsta, vaid naastakse kodu- ja turvatunde pärast. Ja vahel ei naastagi. See on ka okei. Võõrasse vette visatuna õpivad kiiresti ujuma. Nad purustavad stereotüüpe, et eestlased lepivad vähesega. 

Minu eestlased jätavad ukse ja südame avatuks kõigile siiasaabujatele, kes tihkavad Eestit oma koduks nimetada.

Nad ei halvusta neid, kes on leidnud kaua otsitud õnne mõnes muus riigis. Vastupidi – minu eestlased saadavad kaugel viibivatele sõpradele aastas korra ikka paki Kalevi kommide ja musta leivaga.

Minu eestlased hindavad ning austavad siinset loodust. Teate ju küll neid lipuvärvides fotosid, kus lumevaibaga kaetud põllud ulatuvad musta metsamüürini, mille kohal laiub sinine taevas.

Minu Eestis saab vast niidetud muru värsket lõhna ahmida, talvejopega lõkke ümber istudes šašlõkki küpsetada ning kiruda, et jaanipäev tuli sel aastal ka vihmane.

Lumine talv annab võimaluse kannatamatult oodata päeva, mil päike päriselt põski soendab ning ketsitald esimest korda kuiva asfaldilt puudutab.

Minu väike Eesti on tark. Vanaema saab hakkama e-kirja saatmisega. Oskab meilile isegi manuse kaasa panna. Räägin välismaalastele uhkusega digiallkirjast, e-residentsusest, PISA tulemustest, Arvo Pärdist ning Pärt Uusbergist.

Minu eestlased on hästi veidrad ka tegelikult. Söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke. Vahetavad Twitteris endise presidendiga mõtteid. Tavaliselt on endassesulgunud, aga kord viie aasta järel saavad laulukaare all kokku ning laulavad pisarsilmi vaarisadest ja mesipuust.

Mineviku tragöödiate mäletamine on tähtis osa ühe rahva identiteedist, kuid optimism ja tänulikkus loovad ilusama homse.


reede, 12. veebruar 2021

Ilmus uus number meie ajalehte.

 




Arutleme värskema eesti noorsookirjanduse teemadel


10. klasside õpilased lugesid kaasaegset eesti (noorsoo)kirjandust ja võtsid oma muljed kokku meeleolukates vestlustes. Mõnusat kuulamist! Ja seejärel ise lugema. :) 


Teine saade: Berit ja Hanna 

Kolmas saade: Elerin ja Eleri 

Neljas saade: Iti-Kärt ja Maris 


Kuues saade: Lisette ja Kristel 

neljapäev, 28. jaanuar 2021

Kirjandus on nagu...

Ühel jaanuarihommikul palus kirjanduse õpetaja võtta igaühel mängukaart ja kirjutada lühike mõtteavaldus teemal "Kirjandus on nagu...". 11.a klass tuli mänguga kaasa ja jagab oma mõtteid ka lugejaga.