reede, 19. veebruar 2021

Deisy kõne Eesti Vabariigi 103. sünnipäeval

 

Kodumaa sünnipäevaks

Mulle tundub, et vabariigi aastapäeval – tegelikult ju sünnipäeval, pidupäeval – kiputakse rääkima üksnes rõõmutut ja kurvameelset juttu. Usun, et lugu eestlusest ei tohiks põhineda ainult leinal ja kannatusel.

Minu Eesti on optimistlik ja minu eestlased on naerunäolised.

Minu Eestis on noored maailmakodanikud – tudeerivad välismaa ülikoolides, janunevad uute kogemuste järele. Neid ei rõhu kohustus isamaal iivet tõsta, vaid naastakse kodu- ja turvatunde pärast. Ja vahel ei naastagi. See on ka okei. Võõrasse vette visatuna õpivad kiiresti ujuma. Nad purustavad stereotüüpe, et eestlased lepivad vähesega. 

Minu eestlased jätavad ukse ja südame avatuks kõigile siiasaabujatele, kes tihkavad Eestit oma koduks nimetada.

Nad ei halvusta neid, kes on leidnud kaua otsitud õnne mõnes muus riigis. Vastupidi – minu eestlased saadavad kaugel viibivatele sõpradele aastas korra ikka paki Kalevi kommide ja musta leivaga.

Minu eestlased hindavad ning austavad siinset loodust. Teate ju küll neid lipuvärvides fotosid, kus lumevaibaga kaetud põllud ulatuvad musta metsamüürini, mille kohal laiub sinine taevas.

Minu Eestis saab vast niidetud muru värsket lõhna ahmida, talvejopega lõkke ümber istudes šašlõkki küpsetada ning kiruda, et jaanipäev tuli sel aastal ka vihmane.

Lumine talv annab võimaluse kannatamatult oodata päeva, mil päike päriselt põski soendab ning ketsitald esimest korda kuiva asfaldilt puudutab.

Minu väike Eesti on tark. Vanaema saab hakkama e-kirja saatmisega. Oskab meilile isegi manuse kaasa panna. Räägin välismaalastele uhkusega digiallkirjast, e-residentsusest, PISA tulemustest, Arvo Pärdist ning Pärt Uusbergist.

Minu eestlased on hästi veidrad ka tegelikult. Söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke. Vahetavad Twitteris endise presidendiga mõtteid. Tavaliselt on endassesulgunud, aga kord viie aasta järel saavad laulukaare all kokku ning laulavad pisarsilmi vaarisadest ja mesipuust.

Mineviku tragöödiate mäletamine on tähtis osa ühe rahva identiteedist, kuid optimism ja tänulikkus loovad ilusama homse.


reede, 12. veebruar 2021

Ilmus uus number meie ajalehte.

 




Arutleme värskema eesti noorsookirjanduse teemadel


10. klasside õpilased lugesid kaasaegset eesti (noorsoo)kirjandust ja võtsid oma muljed kokku meeleolukates vestlustes. Mõnusat kuulamist! Ja seejärel ise lugema. :) 


Teine saade: Berit ja Hanna 

Kolmas saade: Elerin ja Eleri 

Neljas saade: Iti-Kärt ja Maris 


Kuues saade: Lisette ja Kristel 

neljapäev, 28. jaanuar 2021

Kirjandus on nagu...

Ühel jaanuarihommikul palus kirjanduse õpetaja võtta igaühel mängukaart ja kirjutada lühike mõtteavaldus teemal "Kirjandus on nagu...". 11.a klass tuli mänguga kaasa ja jagab oma mõtteid ka lugejaga.