Reede, 30. jaanuar 2015

Ühe luuletuse peegeldus: Juhan Liiv "Külm"



Mets härmatises surnuvaik,
Koit idas veripunanepäike, õhk kristallisid piserdab,
Õhk põhjast- tuleleid o see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Kord-korralt külm sääl plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik…
Koit idas veripunane. 


Autor kirjeldab läbi looduse ühiskonna piinasid. Kuidas loodus neid mõjutab nende väljenditega „Koit idas veripunane, õhk kristallisid piserdab“, kuidas päike idast tõuseb hommikul vara, külmaga hommikul kõik taevas punane, autor ütleb, kui veripunane. „Õhk kristallisid piserdab“ vaikuse käes, kõik sätendab nagu kristallid. „Hunt, põder, metskits ägavad.“ Loomad kõik ägavad, neil on raske külma käes, ägavad punase päiksetõusu poole, külm öö on lõpuks möödas. „Kord-korralt külm sääl plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik…“ Suure külmaga, loodus paugub, siis jällegi vaikus maas. „Koit idas veripunane. „ Ja päike tõuseb endiselt, punane päike. 

Autor paneb oma mõtted peamiselt metafooride taha peitu. Autor kirjeldab ühte külma hommikut, et inimesed  märkaksid selle ilusid ning võlusid.

Caroline Kertner 11RK

Neljapäev, 29. jaanuar 2015

Ühe luuletuse peegeldus: Veiko Märka "Jumal syndis..."



Jumal syndis nagu arvata võiski
Otepääl sepa pojana.
Tema isa oli aga linnapea.
Ilus nagu tuul. Osav nagu pilv.

Keskhariduse omandas Jumal
Väimela sovhoostehnikumis.
Teadmisi kogus visalt ja sihikindlalt,
Käitumine oli eeskujulik.

Öösiti noor Jumal harilikult magas.

Mina tutvusin Jumalaga 1984.aastal Tartus.
Ta kõndis üle Emajõe,
Söötis nälgivat Indrek Toomet tuhande leivaga,
Õpetas pimedaid yliõpilasi liftiga sõitma.

Tõenäoliselt elaski Jumal Sel ajal liftis.

Jumala heldus on piiramatu.
Ta on Avant-Garde´i viljakaim sponsor.
Sanpellegrino sukkpykste loomise ajal
Lubas ta ennast kutsuda Sanpellegrinoks.

Jumal ise nimetas Mart Laari generalissimuseks
Kinkides talle yhtlasi võime
Säilitada piima ka toatemperatuuril väskena.
Tänutäheks nimetas Mart Laar Jumala
Vägede Jehoovaks.

Kogu oma eksistenti jooksul
On Jumal teinud yheainsa vea.
Ta pyydis luua enne mikrolaineahju
Ja alles siis mikrolained.

Siiski ei anna see alust kahelda tema olemasolus.


See luuletus räägib usust ja kuidas inimesed omamoodi on kokku puutunud Jumalaga, kuid ebausklikus, natukene naljatavas toonis. Autor räägib sellest, kuna ta tahab kritiseerida inimest usku jumalasse, aga ta ise, tundub, on erapooletu usu suhtes, ta tundub olevat uskumise ja mitte uskumise vahepeal. 

Autor mainib selles teoses Avant-Garde´i, mis küll ei ole mingi reaalne firma või organisatsioon, kuid võib tähendada avangardismi, ehk autor arvab, et jumal toetab nii-öelda piiride rikkumist ja riskimist, ning ka oma unikaalse arvamuse edasiandmist, mitte järgida ühiskonna arvamust. Ka metafoor vägede Jehoova, viitab sellele, et Jumal on nende vägede olemise algpõhjus ja igavesti olemasolev. 

Autor kirjutab ka pimedatest üliõpilastest, kes ei oska liftiga sõita ja keda Jumal peab õpetama. Ma arvan, et ta tahab sellega öelda, et need pimedad üliõpilased on alles sisse astunud ülikooli ja on veel lollid, ehk siis pimedad, ja nad ei näe veel oma teed. Lift selles on nende õpilaste tee valgustatuseni, millega nad ei oska tõusta. 

Autor mainib ka siin Indrek Toome söötmist tuhande leivaga, mis võib tähendada, et Jumal on Indrek Toome, kes on nõukogudeaegne Eesti poliitik ja ärimees ja kes on arvatavasti rikas, edu põhjus. Ta püüsid luua enne mikrolaineahju ja alles siis mikrolained, see võib viidata sellele, et Jumal võib olla loonud midagi mis on millegi tootja tulem, ja alles siis on loonud selle tootja. 

Sellel luuletusel on ka mingi muu tähendus või iva, mida mina ei näe, kuid see, mis mina näen, on usuteemaline ja mingis mõttes kritiseeriv, aga ka räägib sellest, kuidas suuremad Eesti tegelased on saanud selle, mis nendel on, ka tõesti omal käel või kellegi abiga.


Kolmapäev, 28. jaanuar 2015

Ühe luuletuse peegeldus: Wimberg "Üks küsimine"




Olen väike luuletaja,
aina värsse valan.
Sellest, kuidas elu paha,
päevad läbi halan.

Sellest, kuidas Eesti riigis
kõik on ikka mäda.
Kuidas valud mul on puusas,
seljas mingi häda.

Sellest, kuidas kõik on kallis,
aga pinss on napp ja
politseinik võtab pistist,
vabalt luusib tapja.

Sellest, kuidas armas jumal
lunastust toob meile,
sellest, et ei jätku liiva
kõikjal kõnniteile.

Vajalikest asjust räägin
eesti rahva kasuks –
kas saan Gustav Suitsu stipi
selle vaeva tasuks?
 



Valitud luuletus kõnetab mind kõige rohkem, sest elus on väga palju selliseid olukordi, kus tahetakse väga palju saada, aga ise ei tehta selle jaoks mitte midagi, või kui tehakse, siis väga vähe.
Iga inimene võib sellest luuletusest aru saada omamoodi. Minu meelest tahab autor oma luuletusega öelda, kuidas inimesed ainult vinguvad, kui halb on elu Eestis: palk on väike, arstiabi maksab palju, poes on hinnad väga kõrged ja igal pool on ainult ebaõiglus. Nagu räägitakse, siis eestlane ongi vinguv rahvas ja ei oskagi teistmoodi. Kohati on see isegi tõsi, kuid kõik siiski sellised pole.
Autor on selle kõik luuletusse kirja pannud ja väljendab oma tundeid ja arvamusi läbi luuletuste, aga on palju selliseid inimesi, kes mõtlevad selliseid asju ainult enda peas ja sellepärast ongi koguaeg kurjad ja vinguvad. Kui tahame muuta oma elu meie enda riigis paremaks, tuleb alustada väikeste asjadega. Kasvõi naeratades võõrale vastutulevale inimesele, võid muuta terve ta päeva ilusamaks. Wimberg on maininud oma luuletuses ka jumalat, kes toob  meile lunastust, kuid miks elada tulevikus ja oodata midagi, mille tulemises ei saa isegi kindel olla. Tuleb elada hetkes ja võtta elult kõike, mis võimalik. Usk peab muidugi olemas olema, mõni usub jumalasse ja mõni lihtsalt imedesse, aga nende ootamise nimel ei tohi elada. Usun, et Wimberg tahab inimestele südamele panna, et oma arvamus tuleb alati välja öelda, mitte ainult enda peas kiruda ja tujutseda. Tuleb ise olla aktiivne ja sõbralik, et saada teistelt midagi vastu.

Kristiina Jaanus, 11RK

Teisipäev, 27. jaanuar 2015

Ühe luuletuse peegeldus: Heljo Mänd "Kõrgel on kõiksus"



Kõrgel on kõiksus.
Rohi küünitab kaela.
Tuulelohe, võta mind
oma tuulepaela!

Vii mind vaatama
maailma hinge.
Kõrgel ehk viivuks
olen minagi ingel.

Seistes silmitsi
taevase väega,
suudan end jagada
helde käega.


Kõige rohkem meeldis mulle luulekogust just see luuletus. See on kuidagi nii ilus luuletus. Selle sisust või mõttest saan ma aru nii, et siin otsitakse vabadust. 
„Vii mind vaatama maailma hinge“ - vii mind kõrgele taevasse vaatama, mis siin maailmas toimub. Et ma näeksin seda kõike ise oma silmaga ja saaksin ka teisi suunata midagi paremini tegema. 

„Suudan end jagada helde käega“ sellest mõttest saan ma aru nii, et kui satud ükskord taevasse, siis saad aidata kõiki teisi ja jagada ennast kõigi vahel, kes veel maa peal elavad. Enne ta veel ütleb, et kui viia teda kõrgele, saab olla temagi ingel. Ehk ta tahabki minna ja suunata inimesi. Võib-olla kedagi konkreetset lähedast, keda ta maa peal aidata ei suuda ja selleks tahab ta minna kõrgele taevasse ja jagada ennast helde käega kõigi vahel keda kalliks peab. 

Eks iga inimene mõistab luuletusi erinevalt ja saab nende tähendusest ja mõttest hoopis teisiti aru. Võimalik, et selle luuletuse puhul ei tahtnudki autor öelda seda, mida mina arvan aru saavat selle luuletuse sisust.

Lizanna-Maria Jaanisk 11RK