Esmaspäev, 22. detsember 2014

Türi Ühisgümnaasiumi näiteringil valmis film

Türi Ühisgümnaasiumi näiteringil valmis film 

Juhendaja Klaudia Tiitsmaa kirjeldab filmitegemist järgmiselt:

"29. novembri hommikul sõitsid TÜGi noored rongiga Viljandisse. Tutvustasin neile põgusalt Ugala teatrit ja seadsime end sisse meie maja kunstniku Liisa Soolepi tuppa. Seal rääkisime kahe järgneva päeva plaanidest, tulevase filmi sisust ning hakkasimegi end valmis sättima.

Lugu on lühidalt selline: kaks noormeest otsustavad endale tüdrukud otsida. Nende plaan on üles panna plakat, et 18. detsembril kell 20:00 toimub Ugala teatri kohvikus jõulupidu. Tüdrukud näevad plakatid ja lähevad kenasti liimile. Terve päeva tegelevad tüdrukud enda sättimisega, poisid seevastu teevad tööd - kes on kusagil pakipoiss, kes jalutab koera jne. Pidu loomulikult tulemas ei ole ja kui tüdrukud ettenähtud kohviku ukse taha jõuavad, siis satuvad nad segadusse. Kohvikust leiavadneiud aga kaks noormeest kaarte mängimas. Mõne hetkega seltskond sõbruneb ja poiste plaan saab õnneliku lõpu. Loole paneb punkti äpardus...

Seda me siis filmisime minu fotokaameraga kaks päeva. Samal ajal toimus Ugalas jõululavastuse proov teise kursuse näitlejate, erinevate tantsijate ja orkestriga. Proovisin paar klipikest filmi sisse monteerida tulevast lavastusest“ Hiired on hiired“. Veel toimus Ugala teatri keldrikorrusel aktsioon: lapsed said  keldrisaali seinad pildikesi täis maalida. Neid pildikesi on seal nüüd tõesti äärest ääreni ja kui näitlejad seal proove teevad, on neil kindlasti väga lõbus ja värviline. Aktsioon sai võimalikuks, kuna kevadel läheb meie teater remonti.

Nii siis tutvusid Türi Ühisgümnaasiumi näiteringi noored üsna kenasti Ugala teatriga. Käisime ka Erinevates riideladudes, vaatasime suurt ja uhket maalisaali, poisid käisid koos minuga suure saali helipuldis ja nägid ka proovi tegemist. Veel käisid poisid vaatamas etendust „Illusionistid“. Samal ajal filmisime meie tüdrukutega Loosa toas tüdrukute buduaari-stseenikesi. Lisaks saime pärast laupäevast õues külmetamist ka sooja süüa, mille valmistasid minu hea kursavend Artur Linnus ja tema elukaaslane Gerda Sülla.

Näiteringinoored ööbisid kultuuriakadeemia tudengite juures. Elis Järvsoo ja Marianne tulid minule ja Vallole külla; Triin ja Karmel läksid Jaune Kimmeli ja tema elukaaslase Peebu poole ning said ilmselt õhtu otsa teatrist rääkida, sest Jaune õpib teatavasti näitlejaks ja olgugi, et Peep ei õpi, ei jää ta oma näitlejaoskustelt grammigi Jaunele alla. Carol ja Elis Reis läksid 4. kursuse tantsutudengite juurde. Neid võõrustas Karpar. Kui ma tüdrukud Kasparile "üle andsin", saime teada, et tantsijaid on sinna veel tulemas ning plaanis on pikem saunaõhtu. Türi neiud said ilmselt samuti hea ülevaate Viljandi tantsijate elust. Mait-Markus ja Marius läksid ööbima kõige kuulsamasse näitlejate kommuuni, kus on mingil hetkel elanud kõik Viljandi näitlejahakatised alates ajast, mil neid Viljandis koolitama hakati. Praegu elab seal samuti päris suur hulk teatritudengeid. Võõrustajateks olid kaks teise kursuse tudengit Martin Tikk ja Liisu Krass. Ka nende õhtut tulid sisustama veel teisedki näitlejatudengid samalt kursuselt.

Pärast filmitegemist tundsin end õnnelikuna, minul oli tore ja tundust, et ka noortel oli tore. Sellist ettevõtmist tahaksin kindlasti korrata. Praegu võtan endale monteerija rolli. Kindel on see, et  SEE ON AMATÖÖR AMATÖÖRI FILM!"

Filmi saab näha aadressilt: https://www.youtube.com/watch?v=5v1EqBvpZTM&feature=youtu.be

Näiteringi tegemistega saad end kurssi viia Facebookis: https://www.facebook.com/naitering?fref=ts

Kolmapäev, 10. detsember 2014

Uued raamatud meie kogus

Aasta lõpetuseks jälle häid uudiseid. Vahel tundub küll, et jälle ei ole meil teile vajalikku kirjandust pakkuda, aga seis paraneb pidevalt.  Ja kes selle üle rõõmustada ei oska, on viriseja :)
Igatahes siit tuleb üks pikem nimekiri meie uutest raamatutest. Rohkem infot ja kaanepildid (mine tea, äkki tahate vaadata) leiate Rahva Raamatu kodulehelt

Vennas                                Tõnu Õnnepalu

Paar aastat tagasi leidis Tõnu Õnnepalu ühest vanast Hiiumaa aidalobudikust kirjad. Vend Jakobi Ameerikast saadetud kirjad teisele, Villemile, kes elas Hiiumaal. Need olid kirjutatud aastatel 1915–1939, nii et see oli aastakümnete pikkune kirjavahetus. „Juba esimesi lugedes tajusin, et tegemist on erakordse tunnistusega – just oma võltsimatus lihtsuses ja harilikkuses. Niisuguseid kirju ei saa välja mõelda. Nagu üldse ei saa välja mõelda elu, mida me päevast päeva ja aastast aastasse elame, teadmata, mis saab “pärast”,“ on autor kirjutanud näidendi tutvustuseks.

Ülikond                        Mehis Heinsaar

Mehis Heinsaare lühijuttude kogumik, kirjutatud aastatel 2003-2013.

Tagasi Eestisse           Urmas Vadi
Johnil oli tunne, et teda aetakse kellegagi segamini. Ta oli seda lapsest saadik kartnud;koolis, kui anti tagasi tunnikontrolle ja kontrolltöösid ja kui ta oli saanud näiteks viie või nelja, siis vahel tundus talle, et see ei ole tema töö, see ei ole tema käekirigi, kuigi muidugi oli; lasteaias, kui ema või isa talle järele tulid, kartis John, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine. See tunn, et sind aetakse segamini ja oma sisemuses seisad sa ikka kuidagi kõrval, kusagil alternatiivses Balti ketis, valdas Johni siis ja ka nüüd.

Suur Tõll                     Andrus Kivirähk

Johnil oli tunne, et teda aetakse kellegagi segamini. Ta oli seda lapsest saadik kartnud;koolis, kui anti tagasi tunnikontrolle ja kontrolltöösid ja kui ta oli saanud näiteks viie või nelja, siis vahel tundus talle, et see ei ole tema töö, see ei ole tema käekirigi, kuigi muidugi oli; lasteaias, kui ema või isa talle järele tulid, kartis John, et tema asemel võetakse kaasa keegi teine. See tunn, et sind aetakse segamini ja oma sisemuses seisad sa ikka kuidagi kõrval, kusagil alternatiivses Balti ketis, valdas Johni siis ja ka nüüd.

Nime vaev                   Ene Mihkelson

Meie unenäod ei ole paraku era-asjad, nad on tagasitulijaid täis (Vorkutast ja Kirovist, vangilaagrist ja julgeoleku nimekirjadest, Rootsist, Kanadast ja Uus-Meremaalt - ükski neist ei ole päriselt tagasi), me peame seal urgitsema. Forsyte'ide saaga on inglise saaga, inglise keeles ja seal on nad kõik kohal. Meie oma on Mihkelsoni unenäosaaga, eesti keeles ja varjunimedega ja saagade hulgas ainuke tõsiselt võetav. 

Stalini lehmad              Sofi Oksanen

Tallinn, 1971. Katariina kohtub restorani tantsuõhtul soomlasega, kes tulnud Eestisse Viru hotelli ehitama. Kolm aastat hiljem noored abielluvad. Katariinal õnnestub pärast bürokraatia kadalipu läbimist abikaasa juurde Soome elama asuda. Kuid suurt õnne üheskoos ei leita. Liiga palju on seda, mis pigem eraldab kui ühendab. Perre sünnib tütar Anna. Omapärase mõttemaailmaga laps, keda hakatakse soomlaseks kasvatama. Kuid Annat tõmbab rohkem Eesti poole, seda peab ta oma maailmapilti sobivamaks paigaks. Pereisa võõrandub naisest ja lapsest, käib Venemaal ehitustöödel ning oma voli järgi lustimas. Annast aga kasvab vahepeal tütarlaps, kel tekib tõsine söömishäire. Mis saab Annast, kelle suhted on keerulised, kes peab elama oma haigusega ning kohanema muutuva maailmaga?  

Sillamäe passioon                   Andrei Hvostov

Andrei Hvostovi lapsepõlv möödus salapärases kinnises linnas Nõukogude Liidu aatomitööstuse tehase kõrval. Oma lugudes räägib ta nii selle linna õhkkonnast kui ka paljust muust: külmast sõjast, seriaalikangelastest, välismaa asjadest, “päris-Eestist”, mis jäi väljapoole Sillamäed; juttu tuleb ka Sinimägede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sõjapärandist.
Populaarse raamatu paberkaanelises uustrükis on neli uut peatükki: “Tõde ja Istina”, “Vene”, “Soome” ja “Saksa”.

Madonna Fiammetta eleegia               Giovanni Boccaccio

„Dekameroni” lugude värvikas esituslaad tegi Boccacciost Euroopa uusaegse novelli alusepanija. Mõnevõrra vähem tähelepanu on jagunud Boccacciole kui varajaste proosaromaanide autorile. Tema pikemate jutustuslike teoste seas tõuseb kindlalt esile „Fiammetta”. See ei ole mitte ainult n-ö kaasajaromaan, kus müütilise varjundiga armuloo ja sellesse tihedasti põimuvate mütoloogiliste – seega eeskätt antiigist innustatud – vihjete taustal avaneb tollane Napoli oma inimestega, nende häältega ja eluhoiakutega. Kui väita, et „Fiammettast” sai kujuneva uusaja esimene realismisugemeline psühholoogiline romaan, siis on see kindlasti õige, aga see ei ammenda teose kogu algupära. Ajastul, kui ühiskonna võimumehhanismid naise loovust räigelt maha surusid ning vaimulike hiiglaslik meesvägi ei väsinud ründamast loodust ja naissugu kui inimsoo patuelu pealätet, kirjutas Boccaccio „Fiammetta” – romaani, mille kujutluslik jutustaja otsast lõpuni on naine.

Ma olen elus               Jan Kaus

Tunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist ja ajaloo taagast, luhtunud kavatsusest ja sitkest lootusest ning kõike ületavast elujanust.

Ladivine                      Marie Ndiaye

Kaasaegse prantsuse naiskirjaniku Marie NDiaye (s 1967), mitmete kirjanduspreemiate (sealhulgas Goncourt’i preemia 2009. a) laureaadi romaan jutustab nelja põlvkonna naiste elust umbes viiekümne aasta jooksul. Teosele on omane tegelaste keeruline, läbipõimunud suhtevõrgustik. Et varjata oma päritolu, salgab Malinka maha oma tumedanahalise ema, ja see tegu määrab kannatama mitte ainult ema ja tütre, vaid ka kõik lähedased nende ümber. Kokkuvõttes on see romaan süüst ja süütundest, inimsuhete haprusest. Oma eesmärkide võimendamiseks kasutab kirjanik maagilise realismi võttestikku.


Kiri Sinule                    Mihhail Šiškin

2010. aastal ilmunud romaanis „Kiri sinule” (Письмовник) pöördub Mihhail Šiškin tagasi ammu unustatud ja äraleierdatud epistolaarse žanri juurde. See on romaan kirjades, armastajate dialoog, kilomeetreid ja kalendreid trotsiv salajane vestlus, mis kulgeb ajas ja väljaspool aega, läbi sõja ja olmeraskuste, ning kestab kauem kui elu. Selles raamatus on pealtnäha kõik lihtne: poiss, tüdruk, kirjad, suvila, esimene armastus. Pretensioonitu ülesehitusega „Kiri sinule” on küllap kergemini loetav kui „Veenuse juus” või „Izmaili vallutamine”. Ent süžee lihtsus on petlik. Ümbrikust pudenev paberileht lööb maailma uppi, aegadevaheline side katkeb. Minevik muutub olevikuks: Shakespeare ja Marco Polo, polaarlenduri seiklused ja Vene vägede pealetung Pekingile. See on romaan saladusest. Sellest, et surm on samasugune and nagu armastus.

Accra käsikiri               Paulo Coelho

14. juuli 1099. Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma, linn on langemas. Linnarahvas, rahumeelselt kõrvuti elavad kristlased, juudid ja moslemid, kes valmistuvad võitluseks ülekaaluka vaenlase vastu, kogunevad linnaväljakule kuulama kummalist kreeklast, keda hüütakse Koptiks. Suure lahingu eelõhtul ootavad mehed ja naised küllap juhatust selle kohta, kuidas vaenlasele vastu panna. Kopt aga kõneleb neile elust ja inimese kohast siin ilmas, nõrkusest ja tugevusest, armastusest ja sõprusest, truudusest ja valikutest. Mis jääb järele, kui kõik on hävitatud? Ka nüüd, palju sajandeid hiljem, peavad targa mehe vastustes peituvad inimlikud väärtused endiselt paika. Paulo Coelho „Accra käsikiri“ paneb meid mõtlema selle üle, kes me oleme, mida kardame ja mida tulevikult ootame.

LUULET


Aastasaja lõpp on aastasaja algus                   Viivi Luik

Viivi Luik on kokku avaldanud umbes neli ja poolsada luuletust.Antud kogumiku valiku on teinud Mall Jõgi, kes saatesõnas kirjutab muuhulgas: „ Viivi Luik oli eakaaslane ja see oli minu jaoks eriline. Imetlesin, kuidas üks minuvanune tüdruk oskas näha loodust ja seda sõnadesse panna. Päike paistis ja ma olin õnnelik Viivi Luige luulet avastades.”
Käesolevas luulevalimikus on lisaks luuletustele ka Viivi Luige käsikirju ning ajaloolisi fotosid. 

Ajajõe taga. Valik luulet.          Artur Alliksaar

„Kõik on kõige peegeldus,” ütleb Alliksaar ühes luuletuses. Selle võimatu ülesande täitmise poole – peegeldada läbi sõna kõike, kogu maailma – püüdles ta ka ise kirglikult oma luules. 
Lisaks Alliksaare mitmeid käsikirju ja säilinud fotosid Eesti Kirjandusmuuseumi kogudest.
  

Nõelad                        Elo Viiding

Elo Viidingu uus luulekogu „Nõelad“ on tema kolmeteistkümnes raamat ja tõestab, et Elo Viiding on tõusnud eesti luule tippude hulka, kelleta 21. sajandi alguse eesti kirjandust on võimatu ette kujutada. Elo Viidingu luule on alati olnud täpne ja irooniline, sotsiaalselt aktiivse luuletaja looming. Nii on ka „Nõelad“ äärmiselt eloviidinglik luulekogu - terav ja sotsiaalne, meie tänapäeva elu halastamatult pildistav. 

Päikesepiim                 Heljo Mänd

Heljo Männi luulekogu „Päikesepiim“ on elutarga poetessi elegantne luulepõimik inimese eluteest ja õnnest, inimese elust ja hüvastijätust. Minimalistlik vorm ja mõjusad kujundid toovad esile täiesti uue tahu Heljo Männi loomingus. Juba enne luulekogu trükkiminekut on siit kolm luuletust avaldatud ajakirjas „Looming“. „Päikesepiim“ peaks huvi pakkuma kõigile väärt luulet hindavatele kirjandushuvilistele. 

Rännul luuleimas                     Karl Muru

Kirjandusteaduse professor ja Tartu ülikooli õppejõud Karl Muru on uurinud eesti lüürikat ja kirjutanud palju luulearvustusi. Käesolevasse kogumikku on ta valinud saatesõnad M. Underi, H.Visnapuu, B. Alveri, J. Sütiste, K. Ristikivi ja K. Lepiku luulekogudele. Lisaks arvustavad artiklid U. Masingu retseptsiooniloole ja A. Merilai koostatud eesti ballaadikogumikule.
Ahvatlusi on, uskuge mind!
Pille











            

Laupäev, 6. detsember 2014

Y-generatsiooni pull tekitas küsimusi


26. novembri õhtul sõitis bussitäis 10. klasside õpilasi Ugalasse „Y-generatsiooni“ eelviimast etendust vaatama. Laval, algul küll publiku hulgas, oli ka meie kooli näiteringi juhendaja, Ugala teatri näitleja, Klaudia Tiitsmaa.

Viis noort näitlejat suutsid pooleteise tunniga veenda/panna kahtlema saalis istuvaid noori (ja ka vanemaid) inimesi milleski, mida lavastuses ei esitatud rahuliku narratiivina, vaid hüpliku, infoküllase, äratava, eestlast puudutava mosaiigina. Iga vaataja võis naerda, pisara poetada, endas/endale küsimusi esitada just sel hetkel, mil mõni sõna-, pildi-, heli- või mõttekild teda kõnetas. Ja neid hetki oli. Lavaloosse sekkus korduvalt suur sarviline tegelane, kes ilmus vaataja ette küll lavalt, küll saalist, pakkudes ehk kõige rohkem peamurdmist – kes too tegelane ikkagi on. 

Sellele, et lavastus noortele meeldis, neile äratundmist ning mõtteainet pakkus, saate kinnitust alljärgnevaid ülestähendusi lugedes.      

„Teatritükk „Y-generatsioon“ oli minu meelest väga hästi lavastatud selles mõttes, et väga mõnusad näitlejad olid, kes suhtlesid publikuga. Minu jaoks selle lavastuse mõte oli see, et raha ei ole elus kõige tähtsam, et raha ei tee sind õnnelikuks, vaid piisab ka sellest, kui sa saad oma pere ja sõpradega iga päev koos olla ja rääkida nendega oma emakeeles. Ei pea minema maailma, et õnne leida. Ainuke, mis algul segaseks jäi, oligi see pulli kasutamine, aga mõtlesin, et võibolla oli see ka nende tegelaste südametunnistus.“
Johanna Mücker

„Teater oli üsna tore, näitlejad meeldisid, aga samas jäi sisu natuke arusaamatuks. Algas, et noored sooviks muuta maailma, Eestit, oma kodulinna, sealt aga arenes tüli ja edasi tuli, miks ei tuleks Eestist ära kolida. Miski jäi vahelt puudu. Küsimusi tekitas see pull, kes lavastuses oli.“
Külli Vokk

„Lavastusega jäin rahule, väga huvitavalt ette valmistatud. Sisu poolest isamaaline ja kodukohta armastav. Toodi välja erinevaid põhjuseid, miks jääda Eestisse ja miks on just oma kodukohas hea elada. Lavastuse sisust oli kerge aru saada, ei tekitanud liigseid küsimusi. Kuna „Y-generatsioon“ oli eelkõige lugu armastusest oma riigi vastu ja tahtest midagi saavutada, siis ei puudunud sellest ka tükike huumorit. Arvan, et igaüht pani see etendus natukene hoolivamalt mõtlema nii oma riigist kui ka elukohast, sest meie riik, see oleme ju meie ise.“
Maarja Mehiste

„„Y-generatsiooni“ etendus oli väga huvitav. Mind tõesti väga köitis ja mulle väga meeldis. Alguses jäi natuke arusaamatuks pulli roll selles lavastuses, kuid küsides hiljem Klaudia Tiitsmaalt, kes samuti selles lavastuses näitles, mis pulli roll oli, vastas ta, et pull pidi sümboliseerima X-generatsiooni ehk siis vanemat generatsiooni. Minu meelest oli „Y-generatsioon“ ka õpetlik nii nutitelefonide kasutamise kui ka inimestega suhtlemise osas. Kindlasti oli neid õpetlikke asju seal sees veel. Tõesti, väga tore etendus oli.“
Karmel Tommula

„Mulle väga meeldis see lavastus. Hästi oli aru saada, kuidas taheti meile näidata, millised on tänapäeva noored ja milline on nende mõtteviis. Midagi sarnast, mis on just meievanustele ja meie mõttemaailmaga seotud, võiks veel kindlasti vaatama minna! Väga meeldis!“
Siret Rebane

Et lavastusega kohtumine meil just kodanikupäevale sattus, on õnnelik juhus. Et Ugalasse nii tore seltskond kodanikke sõitis, on aga hea eeldus järgmiste teatrikülastuste plaanimiseks. „Y-generatsiooni“ huvilistele kahjuks teatriõhtut enam soovitada ei saa, sest viimane etendus (10. detsembril) on välja müüdud.
P.S. Arvatavasti paitas kogu meie seltskonna kõrvu etenduses kõlanud võrdlus „armas nagu Türi“.

Y-generatsiooni muljeid vahendas
Triin Toome-Hosman








„Tähetund“ koosnes kordumatuist hetkist"


Oli novembrikuu hommik oma halluse ja jäitega, autosõiduks vist halvim ilm üldse. Pigem võtaks raamatu ja teetassi, poeks tugitooli, loeks ja mõtiskleks ning ärkaks alles siis, kui tähed taevas säravad... 

21. novembril said Liisa Junolaine, Johanna Kalda ja Andra Punt osa Jõgeval toimunud B. Alverile pühendatud 22. luulepäevadest „Tähetund“. Sel aastal oli teemaks „Kes loojaks loodud...“, mida pidi esitama 15minutilise luuleetendusena A. Sanga ja/või K. Merilaasi loomingu põhjal.

Jõgeva kultuurikeskuses tervitasid luulepäevalisi kõigepealt omavalitsuse esindajad. Seejärel tutvustati publikule võistluse žüriid, kuhu kuulusid Kersti Kreismann, Märt Treier, Jaak Allik, Tarmo Tiisler, Rain Mikser, Martin Algus, Toomas Lõhmuste, Kristiina Oomer, Viljar Pohhomov. Ja siis ta algas – tähetund – üksteisele järgnes neliteist veerandtunnist etendust luuleklassika hinguses, millest igaüks kordumatu ja särav. Luulepäevade paremate esituste ja esinejate kohta saab lugeda http://tahetund.eu/sundmused/betti-alveri-luulepaevad-tahetund/tahetund-2014/.       

Meie kooli õpilastele jäid enim meelde Rakvere gümnaasiumi, KutiMuti Stuudio, H. Treffneri gümnaasiumi ja Nõo reaalgümnaasiumi etteasted. Teema tõlgendamisel kasutasid gümnasistid ajastutruusid kostüüme, minimalistlikku lavakujundust, aga ka filmimuusikat ja eriefekte. Olulisim oli siiski sõna – selle kasutus ja oskuslik sidumine eelpool nimetatuga. Üllatavalt palju käis laval noormehi, pealegi väga hästi luulet lugevaid ja näitlevaid noormehi.

Kauniks vahepalaks ja inspireerivaks silmapilguks kujunes mälestushetk pargis, kus iga luulepäevadel osaleja asetas ühe küünla B. Alveri mälestusmärgi ümbrusesse.

Õhtul kella kaheksa paiku kodu poole sõites arvasid kõik kolm „Tähetundi“ külastanud õpilast, et järgmisel aastal võiks küll juba laval olla. Jõgevale jäänud ajast ei olnud kaasasõitjaist kahju kellelgi. Liisa kirjeldas oma muljeid nii:
„Kõige rohkem meeldis mulle see, et „Tähetund“ ületas kõik mu ootused. Jõgeva poole sõites ei osanud ma midagi väga oodata. Mõtlesin, et on trupid, kes lihtsalt loevad luuletusi. Aga need lahendused, mis nad olid luuletuste tõlgendamiseks leidnud, olid suurepärased. Kokku oli köidetud tänapäeva ja minevikku.Oli luuletusi, mis kattusid, kuid lahendus oli erinev ja see tegi lavastused põnevaks. Neid esitusi vaadates tekkis tahtmine ise lavale minna ja esineda nii hästi, nagu trupid esinesid. Kuid kirss tordil oli siis, kui kõik kohalolijad läksid õhtul parki, võtsid süüdatud küünla ja asetasid selle lumme. See oli nagu talvevõlumaal viibimine. Meeleolu tegi eriliseks seegi, et kõlaritest kostis „Kodulaul“, kõik võtsid kätest kinni ja laulsid ning kõndisid pargis suures ringis. See oli lihtsalt nii imeline.“

Türile jõudes võttis meid halli ja tuisuse ilma asemel vastu lumivalge maa ja tähistaevas – ilus ärkamine luule(une)st.


Luulepäevade muljeid kirjutas Oskarile ja õpilastega käis Jõgeval
Triin Toome-Hosman 




Kolmapäev, 3. detsember 2014

10 raamatut direktori riiulist.

Seekord võttis õpetaja Beekmanni üleskutse vastu direktor.
Siin on tema valik.

Püüdsin siia kirja panna raamatud, mis mind teatud eluperioodil on kõnetanud ja teatud ajahetkel olulised olnud. Siin on kõike – alates lapsepõlve kaneelilõhnalistest unistustest kuni õiguse ja õigluseni välja. Aga eks me muutumegi koos eluga ja eneseleidmise juures on raamatutel väga tähtis roll. 

1.      Alustame lapsepõlvest. Kindlasti Astrid Lindgreni „Karlsson Katuselt“, „Pipi Pikksukk“, „Meisterdetektiiv Blomkvist“. Aga kõige enam ehk „Bullerby lapsed“. Oi kuidas ma igatsesin oma tuba, lillekestega tapeeti ja kaltsuvaipa, aga kõige enam muidugi seda, et mu parima sõbranna aknad oleksid minu toa akendega kohakuti. No ikka selleks, et salajasi sõnumeid vahetada…

2.      Kolmandas klassis lugesin läbi Mait Metsanurga  „Ümera jõel“.  Traagika, kangelaslikkus, romantika – mida veel ühelt raamatult kümneaastasena tahta! Mu lemmikkangelane oli Vaike. Tagantjärele arvan, et see tegelaskuju võlus mind eelkõige vapruse ja suurepärase vibukäsitsemise oskusega. Peategelane ta ju ei olnud!

3.      Gerald Durrell „Minu pere ja muud loomad“.  Usun, et lugesin seda esimest korda kusagil algklassides. Naersin ma üksipäini lugedes siis ja olen naernud ka kõikidel järgnevatel kordadel. Tänasel päeval imetlen kõige rohkem ehk seda, kuidas üks väike poiss järgnes oma unistustele ning pühendus kogu elu vältel loomadele, nende uurimisele ja looduskaitsele. Ka kõik teised Durrelli raamatud on head, kuid ükski neist ei ületa esimest Korfu saare teost.

4.      A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“. Eriti esimene osa. Maa ja töö on mulle alati väga tähtsad olnud. Esimest korda seda raamatut lugedes ei olnud ju veel taastatud talusid ega isegi lootust kunagi talu omada või seal  elada. Ajad on muutunud, raamatu mõistmine samuti, kuid midagi, mis mind siin, sellel maal tööd tegemas hoiab, on ikka alles.  Ja lootus armastusele ka…

5.      Ühel hetkel keskkoolis on vist pea kõikidel luuletuste lugemise periood. Vähemalt peaks olema. Mäletan, et neid sai neelatud raamatute kaupa,  märkmikesse välja kirjutatud, kirjadega südamesõpradele saadetud. H. Runnel, K. Lepik, M. Under, K. Merilaas, A. Sang. B. Alver jne jne.

Aga armumiseaegu aitas mul kindlasti üle elada Doris Kareva:


    Ma kandsin musta ja valget 
ja halli - ja ometi 
päev tõusis, mil panin selga 
veripunase sameti.


Isa esikus seisis ja vaatas. 
Ema peos oli taskurätt. 
Ma läksin, all ootas mind saatja. 
Ma tundsin ta jahedat kätt.


6.      Ülikoolis käisin ma põneval ajal. Alustasime nõukogude ajal, kuid olime esimene kursus, kes sai Tartu Ülikooli diplomi, kuhu kõik andmed olid kantud vaid eesti keeles. Sellesse aega jääb nii IME, vaidlused Eesti iseseisvuse võimalikkuse teemadel, lõpuks öölaulupeod ja sini-must-valged lipud.  Nii asendusidki Lenini teosed tasapisi hoopis teistsuguse kirjandusega. Loomingu Raamatukogus ilmus Coudenhove-Kalergi "Totaalne riik – totaalne inimene". Tundus uskumatuna, et sellised raamatud ilmuvad ja et neid võib vabalt (või siis natuke salaja) lugeda. Igal juhul sai minu eksemplar ühikas peaaegu tükkideks loetud.

7.      Mu elus on olnud nii Hugo, Balzaci, Toltstoi, Sergo, Vonneguti kui Orwelli perioode. Samuti kunstnike ja sportlaste elulugude lugemise aega. Kõige enam olen ma läbi aastate ajaviitekirjanduse valdkonnas lugenud aga krimiromaane. Mingil eluetapil  põhjendasin oma valikut professionaalse kretinismiga, täna ma enam vabandusi ei otsi. Kui on väga pingeline periood ja ma otsin raamatust vaid lõõgastust on mu öökapil krimiklassika - Christie, Conan Doyle, Gardner, Stout ja kõik teised hea dialoogi ja huvitavate tegelaskujudega teosed. 

8.      I. Tammelo „Õiglus ja hool“.  Raamat, mis peaks olema iga juristi riiulis või veel parem - kirjutuslaual. Väga oluline raamat õigusteaduskonnas õppimise päevilt ja tähtis ka täna –õiglase õiguse otsingud kestavad nähtavasti igavesti. 

9.      Viimaste aastate ajanappuses on vähe neid raamatuid, mida korduvalt olen lugenud. Üks neist on T. Lehtsaare „Südamekool“. Hea kolleegi kingitud raamat, mida kuidagi mõtetest välja ei saa. Ju mu eneseleidmine on alles pooleli.

 10. Ilmselgelt lõpeb mu loetelu Saint-Exupery „Väikese printsiga“.  Iga aastaga muutub raamat järjest sügavamõttelisemaks ning mõistatuslikumaks.  Uskumatu, kui vähe sõnu kulub suurte asjade ütlemiseks.


Mõnel teisel päeval oleks see nimekiri võib-olla teistsugune, sest väärt raamatuid on meie ümber nii-nii palju. Avastasin just, et  „Meister ja Margarita“ ongi välja jäänud. Ja veel … Aga ei, nüüd on teie kord oma raamatutest kirjutada!

Ellu Rusi.

Teisipäev, 25. november 2014

Varjutan, varjutasin, olen varjutanud - töövarjupäev 2014. 11.LR klassi õpilaste muljeid

Möödunud neljapäeval, 20. novembril oli üle-eestline töövarjupäev, mille raames gümnaasiumide 11. klasside õpilased jälgisid varem valitud elukutse ühe esindaja tööpäeva. Türi Ühisgümnaasiumi 11. LR klassi noored veetsid oma päeva kõige erinevamates kohtades: Tartu ülikooli kliinikumis, Pärnu spordihallis, riigikogus, Türi rattapoes, Paide politseijaoskonnas, mahefarmis, hotellis, Estcube-1 konverentsil, ujulas ja lennukiga Oslos. Töövarjupäevale järgnenud reedel ei olnud võimalik õpilaste emotsioonidest ja muljetest mitte osa saada.

Töövarjupäeva ametikoha ja asukoha otsustab iga õpilane juba varakult. Kuna see päev on üle-eestiline ja populaarsetesse kohtadesse kõik ei mahu, pidid õpilased valitud kohta pääsemiseks kandideerima. Selleks oli vaja kirjutada motivatsioonikiri ning taotlus, miks just seda tööala soovitakse vaatlema minna.

Oli üks eesti keele tund, kui Karl-Hans tagapingis särama lõi. Küsimuse peale, mis juhtus, selgitas Karl-Hans ilmse rõõmu- ja elevustundega, et tema avaldus olla töövarjuks piloodile on rahuldatud. Oma tagasisides kirjutas ta nii: „Töövarjupäev oli tohutult lahe ja huvitav kogemus. Eriti põnevaks muutis selle just see, et see oli minu esimene kord üldse lennata. Lend toimus Tallinnast Oslosse ja tagasi. Kuigi tegu oli mu esimese korraga lennata, siis enne lendu mul närvi sees polnud, esimene ärevam hetk saabus, kui lennuk hakkas lennurajal kiirendama. Kogu meeskond oli terve päeva vältel väga sõbralik ning alati valmis minu küsimustele vastama. Meeskond oli huvitav, sest teine piloot oli prantslanna. Nägin täpselt igasuguseid piloodi tööga kaasnevaid tööprotseduure, sest terve päeva sain istuda lennuki juhikabiinis. Oli väga huvitav, kuidas näevad välja kõiksugused piloodi tegevused, alates Oslo lennujaamas söömisest lõpetades lennuki maandamisega lennujaamas.”

Siim-Alexander demonstreeris lahkelt, kuidas täpselt suhtuvad füüsik Mart Noormasse tudengid ja teadusringkonnad – sügavad metafoorsed kummardused üksteise järel.
„Osalesin Mart Noormaga konverentsil, kust ta andis ülevaate Estcube-1 tegevustest ja Eestist kui uuenduslikust riigist. Noorma esitlus lõi kõik pahviks, see oli hästi esitletud ning sõnastatud. Konverentsil sain kuulda peale Noorma esitluse ka Jane Oblika esitlust disaini ja selle efektiivse kasutamise osal. Pärast konverentsi suundusime kohvikusse sööma, kus kohtusin erinevate riigiametnikega ning arutlesime nendega erinevatel teemadel: tarkvara arendus, tuleviku riik ja erialavalikutest. See oli väga huvitav kogemus, et sain osaleda päris konverentsil Strand Spa konverentsihotellis.” Nii peegeldas kogetut Siim.

Elina valis enda sihtkohaks Tartu ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliinikumi, kus ta jälgis onkoloogide ja eriti Heili Makko tööd. „Mulle räägiti põhjalikult, mida onkoloogid peavad tegema ning kui keeruline on nende töö. Nägin kiiritamise protseduuri ja ka seda, mida pidid tegema sealsed füüsikud, et kiiritamine oleks võimalikult täpne ega kahjustaks terveid rakke ja organeid.
Arstide töö oli väga kiire ja nad pidid veel jooksma kahe maja vahet, sest kõik vajalikud asjad pole ühes kohas. Nägin ka väga vananenud tehnikat, mille üle arstid naersid, et neil on töötav muuseumieksponaat. Töö tundus emotsionaalselt väga raske, sest haigete seas on ka lapsi, ka mina nägin ühte nelja-aastast patisenti. Üldiselt tundus töö väga huvitav ja nii kiire, et trennis pole vaja käiagi.”

Johanna reis oma eeskuju juurde koosnes kahest rongisõidust ja tunniajasest ootamisest nende vahepeal. Sihtkohaks oli Pärnu ja eesmärgiks vaadelda personaaltreener Tarmo Tiitsu tööd. „Kui Pärnu spordihalli jõudsime, küsis üks kehalise kasvatuse õpetaja, et noh, Tarmo, kas see ongi see Anett Kontaveit, keda sa treenid. Naersime selle üle tükk aega.
Päeva esimeses osas oli trenn Eesti koondise võrkpalluritega. Kõik olid väga muhedad mehed. Tarmo hoiatas mind, et ma ära ei kohkuks, et need mehed lõõbivad palju, aga kõik on sõbralikud. Oli huvitav vaadata, kuidas nad jõutrenni teevad. Peale trenni lõppu vaatasime veel ühte kehalise tundi, sest õpetaja lubas et nüüd hakkab nalja saama. Poisid pidid üle kitse hüppama, aga see oli nende jaoks väga raske. Hiljem tegime jõusaalis trenni ning sain proovida uusi harjutusi, hiljem oli kohtumine tüdrukute võrkpallitreeneriga.”

Heigo ja Eiki ei olegi nii erinevad nimed ja tundub, et Heigo päev riigikogu spiikri varjuna läks igati korda; mida muud võiksidki sõnad „OLEN SUPER RAHUL” Heigo tagasisides tähendada! Heigo käis töövarjupäeval kolmapäeval, erinevalt teistest.
„Sotsiaaldemokraadid on ka minu poliitiline maailmavaade, seega võimalus tuli sealse juhatuse poolt. Härra Nestori nõunikuga telefonis kokkulepitud ajaks ilmusin ma rangelt kontrollitavasse fuajeesse, kuhu jäin Sandra Kamilovat ootama, kes on Sven Mikseri nõustaja. Jope ja märkmik kaenlas, viis Sandra mind fraktsioonikoosolekule, mille peateemaks oli Anvelti ja Gräzini konflikt. Arutasime seda fraktsiooniliikmetega ning sealt edasi algas minul ja Eiki Nestoril kerge paus, kus tutvusime teineteisega. Pikka juttu polnud, sest töögrupp, kuhu Eiki kuulub, ootas meid. See on majanduse töögrupp, mille esimees on Rannar Vassiljev. Arutluse all olid paljud välismaised lepingud nii gaasiturunduse poole pealt kui ka Vladislav Leedo parvlaevade hankeprotsess ning Urve Palo ülesanded, kes ise aga oli puhkusel. Töögrupp läbi, valmistusime infotunniks, sest tegemist oli kolmapäevaga ja nagu Eiki mind juba ette valmistas, siis kolmapäev on meediapäev. Lendlesin minagi seal kaamerate ees, sest suutsin oma isikliku kabineti, riigikogu kõige suurema kabineti asukoha ära unustada. Pärast riigikogu infotundi lõunastasime riigikogu esimehega. Söök söödud, leppisime kokku, et kui linna satun, siis astun riigikogust tema kabinetist ikka läbi ja vestleme, kuidas meil läheb.”

Pille-Riini peas on juba mõnda aega idee õppida füsioteraapiat, pärast töövarjupäeva, näib, langeb kaalukauss üha enam just selle eriala kasuks. Eeskujuks oli füsioterapeut Marika Noorkõiv.
„Päev meeldis väga, sest sattusin toredasse kollektiivi, võeti hästi vastu. Sain näha robotit, mis liigutab puusa, põlveliigeseid, et taastada jalalihaste tugevus ning kõnnivõime. Oli põnev näha tõsise vigastusega noort inimest rõõmuga pingutamas sirutada põlve, et saada kunagi taas terveks. Kindlasti ei tasu kunagi alla anda, isegi siis, kui olukord tundub või ongi pöördumatu. Positiivsus ja koostöövalmidus aitavad läbida vajalikke raviprotseduure ning kohatavaid ebameeldivusi. Tööpäeva teises pooles sain kuulata ettevõtte töötajate ettekandeid koolitustelt saadu kohta. Uued teadmised ning sõnavara!”

Iga Türi elanik, kel on ratas, on vast sattunud Türi rattapoodi. Aleksander läks sinna neljapäeval suisa ilma rattata – „varjutamas”, nagu ta ise ütles poe omanikku Aleksander Nõmmikut.
„Töövarjupäeval sain teada, kuidas suhelda klientidega, kui oled teenindaja rollis, ja kuidas suhelda teenindajaga kliendina. Kui tahad midagi osta mõnest väiksemast poest, siis on õigesti suheldes alati võimalus allahindlust saada.
Parandasin ka ise mõned rattad ära. Inimesega, keda varjutasin, oli kerge ja meeldiv suhelda. Olen kogemuse ja tutvuse võrra rikkam.”

Elis R eksis ettevõtja Peeter Pärteli juurde minnes ära ja see tekitas tunde, nagu oleks eksimine märk, et Elis valis vale koha ja terve kogemus läheb luhta. Õnneks oli kõik siiski vastupidi.
„Mind võttis vastu soe ja sõbralik keskkond koos kolme inimese ja ühe chiuaua'ga. Kõik, mida ma lootsin, et näen ja saan teada, täitus. Sain teada ettevõtlusest, raamatupidamistööst, oma küsimustele vastuseid ja teada, kuidas minu valitud inimene alustas oma ettevõttega. Tegin õige valiku, sest ma sain motivatsiooni ja teadmisi, et kunagi oma ettevõtte poole liikuda.”

Liisa otsustas kiigata elukorralduse keerulisema poole peale, ta käis nimelt uurimas, kuidas teeb tööd Põhja Prefektuuri Paide politseijaoskonna konstaabel Alo Allemann.
„Ma olen eluaeg tundnud huvi selle vastu, milline näeb välja politsei argipäev. Hommikul läksin Türi konstaablijaoskonda ning seal rääkisime peamistest tööülesannetest, tutvustati märulipolitsei varustust. Muide, märulipolitsei varustus on Järvamaal vaid neljal politseinikul. Seejärel läksime valda, vallavanema Pipi-Liis Siemanni juurde tänukirja viima. Seal tutvustati, kuidas teeb koostööd vald ning politsei. Kõige huvitavam osa hakkas pärast seda: läksime tegema järelkontrolli perevägivalla peredele. Väga kurb on see, et perevägivald on Türil väga suur probleem, eriti elu hammasrataste vahele jäänud inimeste seas. Hiljem rääkis konstaabel kõige huvitavamaid seiku oma tööst. Erinevad juhtumid, mõrvad, enesetapud jne.” Pärast sellist päeva ja selliseid emotsioone on Liisa üpris kindel, et politsei võib olla tema eriala.

Kui politseitöö kulissidetaguseid teavad väheseid, siis seltskonnaajakirjandus köidab paljude tähelepanu. Indra otsustas mitte rahulduda sellega, mis pealpoolt paistab, ja läks Kroonika peatoimetaja Krista Lensini juurde uurima, mis värk päriselt on.
„Minuga lisaks oli veel kaks töövarju. Meid võeti väga soojalt vastu. Meie jaoks oli päevaplaan paika pandud, seega oli meiega juba varakult arvestatud, mis tekitas väga hea tunde, kuna me ei jäänud lihtsalt ’’varjuks’’.
Kuigi me olime küll peatoimetaja töövarjud, ei tegelenud meiega vaid peatoimetaja, vaid kogu meeskond. Viidi läbi koosolek ning taheti kuulda meie arvamusi ja mõtteid, milleks pidime juba kodus ette valmistama. Meie ideid võeti arvesse ja kaaluti. Abistasime Kroonika aastalõpu kokkuvõtvat ajakirja kokku panna, seal lubati ka meie nimed avaldada.”
Kroonika toimetuses oldud aja vältel ei tekkinud Indral kordagi mõtet, et ta oleks teinud vale valiku. See avas väga suurel määral silmi: kuidas otsitakse infot, pannakse kokku kaanelugu ning mille alusel tehakse valikuid, missugune lugu läheb ajakirja ja missugune mitte.

Risto on ujumisega sinasõber ja seetõttu ei ole suur üllatus, et ta valis töö õppimiseks just ujumisega seotud ala, „varjutades” (see Aleksandri sõna on päris nutikas) ujumise algõpetuse treenerit Asko Pärli.
„Päeva juures meeldis see, et sain ise ühe tunni läbi viia. Harjutusi oli keeruline välja mõelda, aga õnneks Asko aitas mind. Lapsed olid väga toredad ja see võib treeneriameti juures olla kõige parem hetk, kui lapsed teevad sind õnnelikuks ja ajavad naerma. Tööpäeva lõpuks oli mul hääl täiesti ära.” Risto peab kogemust väärt õppetunniks ja tegi oma päevast sellise järelduse: „Sain oma fiilingu kätte ning jõudsin järeldusele, et mina ei taha tulevikus treeneriks hakata.”

Raiond L tunneb huvi arvutimaailma vastu ja seetõttu valis töövarjupäevaks välja OÜ Proveli juhataja ja arvutihooldaja Ahto Karu.
„Sain näha, kuidas arvuteid parandatakse ja nägin tüüpilisi probleeme, mis inimestel arvutitega tekivad. Minu jaoks oli eriti tore ka see, et sain katsetada uut Windows 10 beetaversiooni (mis oli küll iseenesest pettumus).” Päeva kokku võttes jäi Raimond kindlaks sõprusele arvutitehnika maailmaga.

Elena valis töö jälgimiseks Järvamaa haigla medõe Helle Loogi. Esimese asjana manitseti Elenat, et ta ei tohi midagi patisentide kohta teistele rääkida.
„Sain teada väga palju, hommikul vara, kui nad tööle lähevad, hakatakse kirjutama inimesi haiglasse sisse ja haiglast välja. Järgmise asjana tehakse uuringuid. Helle Loog ütles, et inimesed, kes seda ala õppima lähevad, ütlevad tihti, et see töö ei ole üksluine. Alati on midagi uut ja huvitavat. Nägin ära ka laborit, kus analüüsiti verd ja teisi proove. Nägin mikroskoobiga verd, mille punalibled olid tegelikult hoopis hallid.”
Elena ütles kokkuvõtteks, et jäi päevaga väga rahule ja läheks tagasigi. Eks aeg näitab, kas ka töötajana.

Kaarel nimetas enda päeva väga vingeks. Ta käis Eesti suurimas rapsi töötlevas tehases laborijuhataja Tiina Kuke töövarjuks.
„Mulle selgitati ettevõtte toimimist ja ülesehituslikku struktuuri. Õppisin erinevaid laboris töötamise võtteid ning viima läbi erinevaid rapsiga seonduvaid analüüse. Põhjus, miks ma sinna minna tahtsin, oli see, et mulle meeldib orgaaniline keemia ning tahtsin näha, kuidas orgaanilise keemia laborid töötavad. Tiina Kukk on orgaanilise keemiaga tegelenud juba umbes 20 aastat ning ta on oma eriala üks paremaid.”

Raimond R oli töövarjupäeval Nelja Kuninga hotellis. Ei, ta ei viilinud oma õppetöö-kohustustest kõrvale, vaid jälgis seal vanemadministraatori Sirje Kuuskleri tööd.
„Esmalt nägin, kuidas toimub vahetuse üleandmine, räägitakse, mis viimase 12 tunni jooksul on toimunud ja kes mis tubades on ja muud. Ühetoalise toa ööpäevane hind on 50 eurot, see sisaldab ka hommikusööki. Töö hotellis ei ole raske mitte füüsiliselt, vaid vaimselt, öösel ei pea eriti muud tegema kui laua taga istuma ning külalisi vastu võtma või telefonile vastama.”

Martin, kelle kohta ei ole teada, kas ta on suur juustusõber või mitte, otsustas oma päeva veeta Esna külas asuvas mahefarmis, kus tehakse kitsejuustu.
„Kõige rohkem meeldis mulle juustu maitsmine. Töö tundub huvitav, kuid ma ise ei läheks juustuvalmistajaks.”

Tanel sõitis neljapäevaks Tallinnasse, et jõuda selgusele, kuidas tehakse tööd EASi finantsosakonnas, mille juht on Tuuli Mägi, kelle tööd Tanel jälgis.
„Minu arvamus kontoritööst oli teistsugune. Arvasin, et kontoris istutakse ainult oma arvuti taga ja tehakse hullupööra tööd. Tegelikult oli seal olemine üpriski vaba ning tööl jäi aega ka oma mõtetele.
Viimasel kahel tunnil tulid IT-spetsialistid uusi telefonsüsteeme paigaldama ning tööd ei tehtud üldse. Siis sain ka ise kaasa rääkida ja aidata, kuna oskan ka ise pisut seda tööd.” Taneli pettumuseks oli EASi 2015. aasta eelarve just eelmisel päeval valmis saanud, nii et tema jäi intensiivsest tööst ilma.

Töövarjupäeva esimene siht ei ole paika pandud idees, et kõik õpilased peaksid oma valikule edasistes õpingutes truuks jääma. Ka siis, kui sai langetatud otsus end selle erialaga tulevikus mitte siduda, on töövarjupäev oma eesmärgi täitnud.
Töövarjupäeva muljed pandi kirja 22. oktoobril eesti keele tunnis, nii et siit võivad puududa nende arvamused, kes tunnist puudusid.


Muljed kirjutas tervikuks Averonika Beekmann

Laupäev, 15. november 2014

Tiina Tammani kümme raamatut

Kirjutasin septembri lõpus kümnest raamatust, mis on mind mingil viisil mõjutanud. Kirjutise lõppu lisasin üleskutse teistelegi enda lugemiselamusi jagada. Enda kümme raamatut pani nimekirja Tiina Tamman, kes käis meil koolis külas 17. oktoobril. Head lugemist! Averonika Beekmann

Nimekiri teostest on üsnagi suvaline, sest suurepäraseid raamatuid on palju. Ka ei ole raamatud mingis kindlas reas. Enamust lugesin inglise keeles, aga olen eestikeelse vaste pannud esikohale.

1. Choderlos de Laclos "Ohtlikud suhted" (Les Liasons Dangereuses). Kirjutatud üllatavalt ammu, 1782.aastal, on see enneolematu õpik sellest, kuidas teisi inimesi mõjutada ja nendega manipuleerida. Ja ehkki kangelased saavad kätte oma teenitud palga, on see romaan kirjades ka tänapäeval hoiatuseks, sest inimloomus pole ju muutunud. Väga kavalasti ja oskuslikult kirjutatud - imesteldav.

2. Georges Simenon "Peaminister". Huvitav analüüs 82-aastase endise peaministri mõtetest. Kas peaks ta sekkuma ja vääritu peaministrikandidaadi paljastama või on parem lasta asjadel joosta omasoodu?

3. Ivan Turgenjev "Isad ja pojad". Ka sada aastat hiljem on generatsioonide vahetumine oluline teema. Lapsed ei mõista vanemaid ja vanemad ei mõista lapsi. Lapsed samas tahavad muutusi ja mõned on valmis kõike eitama, et oma tahtmist saada. 

4. Irene Nemirovsky "Prantsuse süit" (Suite Francaise). Mulle kui eestlasele on see valus, ent õpetlik lugemine sellest, mis toimus Prantsusmaal täpselt samal ajal kui venelased okupeerisid Eesti 1940.a. suvel.

5. John le Carre "Smiley' meeskond" (Smiley's People). Minu jaoks ääretult huvitav, kuidas niisuguses rahvusvahelises põnevusromaanis on tugevasti esindatud eestlased.

6. Graham Greene "Vaikne ameeriklane" (The Quiet American). Romaan on huvitav, sest pealtnäha ontliku ja malbe ameeriklase pealispinna alt koorub ajapikku välja midagi hoopis ebameeldivat. Tegu on Vietnami sõjaga. 

7. H. G. Wells "Nähtamatu" (The Invisible Man). Vaimukas, vaimustav ja leidlik romaan erakordsest leiutisest, mis läheb vastuollu inimloomusega. Esimest korda avaldatud 1897.a., aga ikka kaasaegne.

8. Bernard Schlink "The Reader". Ma ei tea paremat romaani esimese armastuse võlust ja valust, mida oluliselt mõjutab Teise maailmasõja vari. Imestan, et seda pole tõlgitud eesti keelde.

9. Andrei Makine "Requiem for the East". Jõuline romaan sellest, kuidas kolme põlvkonda venelasi on mõjutanud sõda. Peategelane on vene luureagent Euroopas külma sõja ajal. 

10. August Mälk "Hea sadam". Vaimustav juba keelekasutuse pärast - lausa nauding lugeda. Aga ka mereäärse küla temaatika on huvitav. Peategelane sattus külla 14-aastase orvuna ja avastab ajapikku, et kodust paremat kohta ei ole.

Tiina Tamman

Teisipäev, 4. november 2014

Raamatukogunädala omaloominguline antoloogialuuletus: võistkond MEEE


Kuu kuma

Ernst Enno


Kuu kuma on täna nii selge,
Kõik pilved on kadunud,
Kuid süda on siiski nii haige,
Kõik mõtted on uinunud.

Kesk verevett valgus on kudund
Tee taevasse, kaugele –
Sääl mälestus kõnnib ja särab,
Et paistis kord päikene!

Kuu kuma on täna nii selge,
Laul uinunud lainetes;
Veel üksinda sügise liigub
Poolkoltunud lehtedes.



Päiksesära

MEEE

Päiksesära on homme nii ähmane,
Ükski pilv pole tüdinud.
Kuid kopsud on terved
Ja mõnigi mõte on tärganud.

Liivakõrbe servas on pimedus
Harutand üles põrgutrepi,
Siia, lähedale –
Siin unustus lonkab ja kahvatub,
Et loojus kord kuu.

Päiksesära on homme nii ähmane,
Tants ärgand tüünel merel.
Juba karjakaupa kevadeid seisab
Erkrohelistes pungades.