reede, 19. veebruar 2021

Deisy kõne Eesti Vabariigi 103. sünnipäeval

 

Kodumaa sünnipäevaks

Mulle tundub, et vabariigi aastapäeval – tegelikult ju sünnipäeval, pidupäeval – kiputakse rääkima üksnes rõõmutut ja kurvameelset juttu. Usun, et lugu eestlusest ei tohiks põhineda ainult leinal ja kannatusel.

Minu Eesti on optimistlik ja minu eestlased on naerunäolised.

Minu Eestis on noored maailmakodanikud – tudeerivad välismaa ülikoolides, janunevad uute kogemuste järele. Neid ei rõhu kohustus isamaal iivet tõsta, vaid naastakse kodu- ja turvatunde pärast. Ja vahel ei naastagi. See on ka okei. Võõrasse vette visatuna õpivad kiiresti ujuma. Nad purustavad stereotüüpe, et eestlased lepivad vähesega. 

Minu eestlased jätavad ukse ja südame avatuks kõigile siiasaabujatele, kes tihkavad Eestit oma koduks nimetada.

Nad ei halvusta neid, kes on leidnud kaua otsitud õnne mõnes muus riigis. Vastupidi – minu eestlased saadavad kaugel viibivatele sõpradele aastas korra ikka paki Kalevi kommide ja musta leivaga.

Minu eestlased hindavad ning austavad siinset loodust. Teate ju küll neid lipuvärvides fotosid, kus lumevaibaga kaetud põllud ulatuvad musta metsamüürini, mille kohal laiub sinine taevas.

Minu Eestis saab vast niidetud muru värsket lõhna ahmida, talvejopega lõkke ümber istudes šašlõkki küpsetada ning kiruda, et jaanipäev tuli sel aastal ka vihmane.

Lumine talv annab võimaluse kannatamatult oodata päeva, mil päike päriselt põski soendab ning ketsitald esimest korda kuiva asfaldilt puudutab.

Minu väike Eesti on tark. Vanaema saab hakkama e-kirja saatmisega. Oskab meilile isegi manuse kaasa panna. Räägin välismaalastele uhkusega digiallkirjast, e-residentsusest, PISA tulemustest, Arvo Pärdist ning Pärt Uusbergist.

Minu eestlased on hästi veidrad ka tegelikult. Söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke. Vahetavad Twitteris endise presidendiga mõtteid. Tavaliselt on endassesulgunud, aga kord viie aasta järel saavad laulukaare all kokku ning laulavad pisarsilmi vaarisadest ja mesipuust.

Mineviku tragöödiate mäletamine on tähtis osa ühe rahva identiteedist, kuid optimism ja tänulikkus loovad ilusama homse.


reede, 12. veebruar 2021

Ilmus uus number meie ajalehte.

 




Arutleme värskema eesti noorsookirjanduse teemadel


10. klasside õpilased lugesid kaasaegset eesti (noorsoo)kirjandust ja võtsid oma muljed kokku meeleolukates vestlustes. Mõnusat kuulamist! Ja seejärel ise lugema. :) 


Teine saade: Berit ja Hanna 

Kolmas saade: Elerin ja Eleri 

Neljas saade: Iti-Kärt ja Maris 


Kuues saade: Lisette ja Kristel 

neljapäev, 28. jaanuar 2021

Kirjandus on nagu...

Ühel jaanuarihommikul palus kirjanduse õpetaja võtta igaühel mängukaart ja kirjutada lühike mõtteavaldus teemal "Kirjandus on nagu...". 11.a klass tuli mänguga kaasa ja jagab oma mõtteid ka lugejaga.

teisipäev, 15. detsember 2020

Kõnevõistlus 2020

 Kümme aastat Türi Ühisgümnaasiumi tähendab kümme aastat kodanikupäeva kõnevõistlust. Tänavused teemad olid "Kui vaba on sõna?", "Kui valimised suruvad meid kasti", ""Kus on minu mott?", "Kiir mõisavalitsejaks!" ja "TÜG 10". 

Head kuulamist!

Kuldsuu 2020: Deisy Nursi


Hõbeesuu 2020: Iris Noodla

Uus tulija 2020: Rasmus Juhanson

Publiku lemmik 2020: Johannes-Martin Saar



neljapäev, 19. november 2020

Luulenädal 2020 vol 1

 Novembri kolmas nädal oli meie koolis luulenädal. Heitsime sel puhul õpilastele poeetilisi kindaid. 

Üks ülesanne oli täita Ain Kaalepi luuletusse "Ma arvasin, et ..." tekitatud lüngad enda mõtetega. Oskarile laekus väga huvitavaid ja loomingulisi luuletusi, millest kuus toome ka lugejate ette. Alguses on originaal, allolevates luuletuses on õpilaste täidetud lüngad rasvases kirjas.

Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg.
Järved ei ole jõed ega mered.
Ärevi südami on jõgedega kaasa mindud
ja meredeni jõutud.

Ei saa järvedega kaasa minna
nõnda nagu jõgedega
ega ole järvedeni jõudmine see, mis
meredeni jõudmine.

Järved seisavad kaua oma kohal
otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,
ja nad kunagi kedagi ei keela
matkamõtteidki mõlgutada.

Järved seisavad oma kohal, aga
see ei tähenda laiska liikumatust:
kas nähtava või nähtamatu vooga
on neil ühendus üha.

Nad pilvi saadavad teele päikselistel päevadel
ja vihmastel vastu võtavad.
Küll neile tuuakse tarvilikud teated
maailma meredelt.

 

Ma arvasin, et ütlen tere.

Kui põhjatud ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on sellega kaasa mindud

ja sadamasse jõutud.

Ei saa sõuda

Nõnda, nagu poleks sihti

ega ole tagasijõudmine see, mis

lõppu jõudmine.

Kalad seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei igatse,

neist mõtteidki mõlgutada.

Pingsalt seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on tajuda võnkumist.

Nad endid saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel kuudel.

Küll neile tuuakse kuhjaga

maailma valgus.

 

Iris, Deisy, Ingre

Ma arvasin, et rändamine

ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on rutates kaasa mindud

ja kaugustesse jõutud.

Ei saa lüüa käega

Nõnda, nagu tavaliselt

ega ole kaugele jõudmine see, mis

on kaugustesse jõudmine.

Maad seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei tõrju ära,

ja lasevad isegi mõtteidki mõlgutada.

Puud seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on lehed taktis liikumas.

Nad tundeid saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel kuudel.

Küll neile tuuakse rahu,

 maailma rahu.

 

Markus A, Karl J, Kristiina N

Ma arvasin, et maailm on kommist,

suhkruvatist ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on vahukommidega kaasa mindud

ja lõkke jõutud.

Ei saa ma elu

nõnda nagu Maias Leelu

ega ole küpsistega jõudmine see, mis

küpsiste vahele jõudmine.

Lagritsad seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei rõõmusta,

ega pole mõtteidki mõlgutada.

Vaikselt seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on suhkrumeri.

Nad sõpru saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel kommipakki.

Küll neile tuuakse kõiki

maailma suhkruid.

 

Lisette, Kärol, Meeri

Ma arvasin, et meil on ühised pered.

Kuid need ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on meiega kaasa mindud

ja kaugele jõutud.

Ei saa end tõestada

nõnda nagu tollel ajal

ega ole kuhugi jõudmine see, mis

on jõudmine.

Kui pered seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei saada,

nurka mõtteidki mõlgutada.

Siiani seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on jõudmine.

Nad kirja saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel öödel.

Küll neile tuuakse see kiri ja

maailma ajab tagurpidi.

 

Alex, Ines, Liisa

Ma arvasin, et päevad on vennad

Aga vennad ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on valega kaasa mindud

ja puntrasse jõutud.

Ei saa tulla

nõnda nagu minna

ega ole kooli jõudmine see mis

koju jõudmine.

Õpilased seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei kuula,

ei oska mõtteidki mõlgutada.

Õpetajad seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on koolitund lõppenud.

Nad abituriente saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel kutsuvad tagasi.

Küll neile tuuakse Juta pannkooke,

maailma parimaid.

 

Eleen, Tuule, Kaarel

Ma arvasin, et see ilu ei lähe kunagi meelest.

Meie sügavuste vahel ei ole jõed ega mered.

Ärevi südami on sinuga kaasa mindud

ja armastuseni jõutud.

Ei saa üksi

nõnda nagu varem

ega ole kaugele jõudmine see, mis

on üksteiseni jõudmine.

Mälupildid seisavad kaua oma kohal

otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes,

ja nad kunagi kedagi ei meenuta,

raskustes mõtteidki mõlgutada.

Nad kõik seisavad oma kohal, aga

see ei tähenda laiska liikumatust:

kas nähtava või nähtamatu vooga

on sõitnud minust läbi.

Nad, Helenad, saadavad teele päikselistel päevadel

ja vihmastel poriloikudega õhtutel.

Küll neile tuuakse kõik roosid,

maailma minu mõtetes.

 

Johannes M, Eliise, Anna-Triin

 

neljapäev, 5. november 2020

Mulle meeldib see väike asi (üle-eestilise arvamuslugude konkursi II koha töö)

Üle-eestilise Tiina Tammani arvamuslugude konkursi II koht tuli tänavu meie kooli! Palju õnne, Artur! 

 

 

Mulle meeldib see väike asi

Artur Soo, 10. a klass 



Väike asi, mis mulle meeldib, on kaart. Mõne jaoks täiesti tühine asi, mõnele töövahend, hobi. Nimelt orienteerumises on kaart, täpsemalt orienteerumiskaart kõige tähtsam. 

Erinevaid kaarte on palju, väga palju. Riigi kaart, linna kaart, maailma kaart, orienteerumiskaart, ka klassiplaan või evakuatsiooniplaan on teoreetiliselt kaart. Nimelt see on kindlal alal paiknevate asjade kaardistamine. Kaart on infoallikas, kaardilt saab välja lugeda väga palju erinevaid asju: vahemaa, aadress, koordinaadid, rahvastiku tihedus, liiklussagedus, mõõtkava, kõrguste vahe, ja kui võtta juurde spetsiaalsed kaardid maalt, merelt ja õhust, võib nendelt loetavat infot üles lugema jäädagi.

Minu side kaartidega sai alguse juba väiksena, kui minu lauakate oli Eesti kaart, sealt õppisin linnu siis, kui ma isegi lugeda veel ei osanud. Geograafia on mulle alati meeldinud, aga suurem huvi kaartide vastu tekkis, kui jõudsin orienteerumise juurde. Minu perest polnud kunagi keegi sellise alaga kokku puutunud, aga mulle see sobib ja selle juurde jäin, olen siiani jäänud. Sellel alal on paratamatu


kokkupuude kaartidega ja tuleb mõista, mis infot nendega edasi antakse.

Kaartide valmistamine ehk kaardistamine on hetkel üle kolinud suuresti arvutisse. On ka kaarte, mis koostatakse automaatselt arvuti- ja radariandmete põhjal. Näiteks on Eestis tasuta saadaval LIDAR-kõrgusandmed riigi territooriumi kõrguste kohta. LIDAR-andmed võetakse uue ala kaardistamisel alla ja neid hakatakse kohandama aina täpsemaks, et see reaalsusega kokku läheks. Olen ka ise kaks asula orienteerumiskaarti kaardistanud. Olles ise kaardistanud, tajun paremini, mida on mõne teise orienteerumiskaardi kaardistaja tahtnud kaardil kajastada. Selline kogemus võib anda eelise võistlusmomendil orienteerumiskaarti lugedes.

Orienteerumiskaardi joonistamine on samuti omamoodi kunst, kuidas kaardistaja maastikku näeb, nõnda kujutab. Iseasi, kas selline kujutamine kõigile selle kaardiga jooksjatele sobib. Selliselt mõeldes on see väga kindlate piiridega kunst. Tingmärgid on ette antud IOF-i (International Orienteering Federation) poolt, kõik, mis kaardil kujutatud, peab olema ka reaalselt olemas ja õiges kohas kaardil, arvestades mõõtkava. Samuti on ära määratletud erinevad reeglid orienteerumiskaardi kohta. Näiteks, millise värviga peab olema väga hea läbitavusega mets, kus on võimalik joosta kiiresti, ja kui lähestiku tohib kaardil kujutada kõrvuti asuvaid objekte.

Igapäevaelus kasutame me kaarti peamiselt navigeerimiseks autos või jalgsi. Seda teeb peamiselt automaatika, mis on algoritmide ja füüsikaliste näitajate poolest parem teekond sihtpunkti. See on kindlasti kiirem ja mugavam, sealjuures kaob ära risk inimlikult eksida ja kaarti valesti lugeda, aga  samas on see käsitsi navigeerimise üks osa. Nõnda ka orienteerumises. Kui ei teki kaardi ja maastikuga sidet, ei pruugi sellest midagi head tulla. Hakkavad tulema vead kontrollpunktidesse minnes ja nende läbimisest võib saada hoopis otsimine. Ka seda on juhtunud, ja kahjuks mitte vähe.

Merenduses on samuti kaardid tähtsal kohal. Kui hakkasid välja kujunema kindlad mereteed sadamate vahel, siis neid ka kaardistati, et marsruudilt kõrvale ei kaldutaks. Meresõitjate suur abimees kompass on kaardi lugemisel suureks abiks. Selle abil saab kaardi õiget pidi ette võtta, määrata suund, kuhu tuleb liikuda ning liikumise ajal kontrollida, kas liigutakse õiges suunas.

Mõni elukutse on täielikult seotud kaartidega. Mõni geograaf, kes uurib vanu ja uusi kaarte, võrdleb, analüüsib, on täielikult sõltuv sellisest asjast nagu kaart. Samas mõni ametikoht saab vabalt ilma mingisuguse kaardita hakkama. Samas on kaarti vaja nii elulistel aladel nagu näiteks pääste, taksondus ja põllumajandus. Päästes ja taksonduses on põhimõte sama, neile tuleb väljakutse, saadakse aadress ja sõidetakse kaardiprogrammi järgi, kuhu on kutsutud. Põllumajanduses on praegusel ajal kasutusel GPS-tehnoloogia, mis vähendab traktoristi töövaeva ja muudab täpsemaks doseerimise ning optimeerib sõidutrajektoori. Praegusel ajal oleks päästjate näol abi osutamine ilma automaatsete kaardi programmideta väga ajakulukas. Hetkel on päästekorraldajal vaja sisestada andmed ja programm teeb päästjatele töö ära. Näitab ära, kuhu vaja minna, mis ootab sündmuskohal ja veel palju muudki. Ilma sellise tehnoloogiata oleks see kõvasti aeglasem, info edastus, sihtkoha otsing, need mõlemad võtavad palju aega, mis on elude päästmise juures väga kriitiline.

Kaartidega puutuvad kokku pea kõik. Mõne jaoks töövahend, hobi, teejuht, minu jaoks on see hobi. Hobi, mis mind köitis kunagi selle juurde tulles ja ka nüüd, peale suurte vigade tegemisi, pettumust, valu. Aga juurde ka mõned õnnestumised ja nende magusus teeb selle pahupoole minu jaoks tasa. Seda kõike ei oleks minu jaoks, kui poleks sellist väikest asja nagu kaart.