Teisipäev, 25. november 2014

Varjutan, varjutasin, olen varjutanud - töövarjupäev 2014. 11.LR klassi õpilaste muljeid

Möödunud neljapäeval, 20. novembril oli üle-eestline töövarjupäev, mille raames gümnaasiumide 11. klasside õpilased jälgisid varem valitud elukutse ühe esindaja tööpäeva. Türi Ühisgümnaasiumi 11. LR klassi noored veetsid oma päeva kõige erinevamates kohtades: Tartu ülikooli kliinikumis, Pärnu spordihallis, riigikogus, Türi rattapoes, Paide politseijaoskonnas, mahefarmis, hotellis, Estcube-1 konverentsil, ujulas ja lennukiga Oslos. Töövarjupäevale järgnenud reedel ei olnud võimalik õpilaste emotsioonidest ja muljetest mitte osa saada.

Töövarjupäeva ametikoha ja asukoha otsustab iga õpilane juba varakult. Kuna see päev on üle-eestiline ja populaarsetesse kohtadesse kõik ei mahu, pidid õpilased valitud kohta pääsemiseks kandideerima. Selleks oli vaja kirjutada motivatsioonikiri ning taotlus, miks just seda tööala soovitakse vaatlema minna.

Oli üks eesti keele tund, kui Karl-Hans tagapingis särama lõi. Küsimuse peale, mis juhtus, selgitas Karl-Hans ilmse rõõmu- ja elevustundega, et tema avaldus olla töövarjuks piloodile on rahuldatud. Oma tagasisides kirjutas ta nii: „Töövarjupäev oli tohutult lahe ja huvitav kogemus. Eriti põnevaks muutis selle just see, et see oli minu esimene kord üldse lennata. Lend toimus Tallinnast Oslosse ja tagasi. Kuigi tegu oli mu esimese korraga lennata, siis enne lendu mul närvi sees polnud, esimene ärevam hetk saabus, kui lennuk hakkas lennurajal kiirendama. Kogu meeskond oli terve päeva vältel väga sõbralik ning alati valmis minu küsimustele vastama. Meeskond oli huvitav, sest teine piloot oli prantslanna. Nägin täpselt igasuguseid piloodi tööga kaasnevaid tööprotseduure, sest terve päeva sain istuda lennuki juhikabiinis. Oli väga huvitav, kuidas näevad välja kõiksugused piloodi tegevused, alates Oslo lennujaamas söömisest lõpetades lennuki maandamisega lennujaamas.”

Siim-Alexander demonstreeris lahkelt, kuidas täpselt suhtuvad füüsik Mart Noormasse tudengid ja teadusringkonnad – sügavad metafoorsed kummardused üksteise järel.
„Osalesin Mart Noormaga konverentsil, kust ta andis ülevaate Estcube-1 tegevustest ja Eestist kui uuenduslikust riigist. Noorma esitlus lõi kõik pahviks, see oli hästi esitletud ning sõnastatud. Konverentsil sain kuulda peale Noorma esitluse ka Jane Oblika esitlust disaini ja selle efektiivse kasutamise osal. Pärast konverentsi suundusime kohvikusse sööma, kus kohtusin erinevate riigiametnikega ning arutlesime nendega erinevatel teemadel: tarkvara arendus, tuleviku riik ja erialavalikutest. See oli väga huvitav kogemus, et sain osaleda päris konverentsil Strand Spa konverentsihotellis.” Nii peegeldas kogetut Siim.

Elina valis enda sihtkohaks Tartu ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliinikumi, kus ta jälgis onkoloogide ja eriti Heili Makko tööd. „Mulle räägiti põhjalikult, mida onkoloogid peavad tegema ning kui keeruline on nende töö. Nägin kiiritamise protseduuri ja ka seda, mida pidid tegema sealsed füüsikud, et kiiritamine oleks võimalikult täpne ega kahjustaks terveid rakke ja organeid.
Arstide töö oli väga kiire ja nad pidid veel jooksma kahe maja vahet, sest kõik vajalikud asjad pole ühes kohas. Nägin ka väga vananenud tehnikat, mille üle arstid naersid, et neil on töötav muuseumieksponaat. Töö tundus emotsionaalselt väga raske, sest haigete seas on ka lapsi, ka mina nägin ühte nelja-aastast patisenti. Üldiselt tundus töö väga huvitav ja nii kiire, et trennis pole vaja käiagi.”

Johanna reis oma eeskuju juurde koosnes kahest rongisõidust ja tunniajasest ootamisest nende vahepeal. Sihtkohaks oli Pärnu ja eesmärgiks vaadelda personaaltreener Tarmo Tiitsu tööd. „Kui Pärnu spordihalli jõudsime, küsis üks kehalise kasvatuse õpetaja, et noh, Tarmo, kas see ongi see Anett Kontaveit, keda sa treenid. Naersime selle üle tükk aega.
Päeva esimeses osas oli trenn Eesti koondise võrkpalluritega. Kõik olid väga muhedad mehed. Tarmo hoiatas mind, et ma ära ei kohkuks, et need mehed lõõbivad palju, aga kõik on sõbralikud. Oli huvitav vaadata, kuidas nad jõutrenni teevad. Peale trenni lõppu vaatasime veel ühte kehalise tundi, sest õpetaja lubas et nüüd hakkab nalja saama. Poisid pidid üle kitse hüppama, aga see oli nende jaoks väga raske. Hiljem tegime jõusaalis trenni ning sain proovida uusi harjutusi, hiljem oli kohtumine tüdrukute võrkpallitreeneriga.”

Heigo ja Eiki ei olegi nii erinevad nimed ja tundub, et Heigo päev riigikogu spiikri varjuna läks igati korda; mida muud võiksidki sõnad „OLEN SUPER RAHUL” Heigo tagasisides tähendada! Heigo käis töövarjupäeval kolmapäeval, erinevalt teistest.
„Sotsiaaldemokraadid on ka minu poliitiline maailmavaade, seega võimalus tuli sealse juhatuse poolt. Härra Nestori nõunikuga telefonis kokkulepitud ajaks ilmusin ma rangelt kontrollitavasse fuajeesse, kuhu jäin Sandra Kamilovat ootama, kes on Sven Mikseri nõustaja. Jope ja märkmik kaenlas, viis Sandra mind fraktsioonikoosolekule, mille peateemaks oli Anvelti ja Gräzini konflikt. Arutasime seda fraktsiooniliikmetega ning sealt edasi algas minul ja Eiki Nestoril kerge paus, kus tutvusime teineteisega. Pikka juttu polnud, sest töögrupp, kuhu Eiki kuulub, ootas meid. See on majanduse töögrupp, mille esimees on Rannar Vassiljev. Arutluse all olid paljud välismaised lepingud nii gaasiturunduse poole pealt kui ka Vladislav Leedo parvlaevade hankeprotsess ning Urve Palo ülesanded, kes ise aga oli puhkusel. Töögrupp läbi, valmistusime infotunniks, sest tegemist oli kolmapäevaga ja nagu Eiki mind juba ette valmistas, siis kolmapäev on meediapäev. Lendlesin minagi seal kaamerate ees, sest suutsin oma isikliku kabineti, riigikogu kõige suurema kabineti asukoha ära unustada. Pärast riigikogu infotundi lõunastasime riigikogu esimehega. Söök söödud, leppisime kokku, et kui linna satun, siis astun riigikogust tema kabinetist ikka läbi ja vestleme, kuidas meil läheb.”

Pille-Riini peas on juba mõnda aega idee õppida füsioteraapiat, pärast töövarjupäeva, näib, langeb kaalukauss üha enam just selle eriala kasuks. Eeskujuks oli füsioterapeut Marika Noorkõiv.
„Päev meeldis väga, sest sattusin toredasse kollektiivi, võeti hästi vastu. Sain näha robotit, mis liigutab puusa, põlveliigeseid, et taastada jalalihaste tugevus ning kõnnivõime. Oli põnev näha tõsise vigastusega noort inimest rõõmuga pingutamas sirutada põlve, et saada kunagi taas terveks. Kindlasti ei tasu kunagi alla anda, isegi siis, kui olukord tundub või ongi pöördumatu. Positiivsus ja koostöövalmidus aitavad läbida vajalikke raviprotseduure ning kohatavaid ebameeldivusi. Tööpäeva teises pooles sain kuulata ettevõtte töötajate ettekandeid koolitustelt saadu kohta. Uued teadmised ning sõnavara!”

Iga Türi elanik, kel on ratas, on vast sattunud Türi rattapoodi. Aleksander läks sinna neljapäeval suisa ilma rattata – „varjutamas”, nagu ta ise ütles poe omanikku Aleksander Nõmmikut.
„Töövarjupäeval sain teada, kuidas suhelda klientidega, kui oled teenindaja rollis, ja kuidas suhelda teenindajaga kliendina. Kui tahad midagi osta mõnest väiksemast poest, siis on õigesti suheldes alati võimalus allahindlust saada.
Parandasin ka ise mõned rattad ära. Inimesega, keda varjutasin, oli kerge ja meeldiv suhelda. Olen kogemuse ja tutvuse võrra rikkam.”

Elis R eksis ettevõtja Peeter Pärteli juurde minnes ära ja see tekitas tunde, nagu oleks eksimine märk, et Elis valis vale koha ja terve kogemus läheb luhta. Õnneks oli kõik siiski vastupidi.
„Mind võttis vastu soe ja sõbralik keskkond koos kolme inimese ja ühe chiuaua'ga. Kõik, mida ma lootsin, et näen ja saan teada, täitus. Sain teada ettevõtlusest, raamatupidamistööst, oma küsimustele vastuseid ja teada, kuidas minu valitud inimene alustas oma ettevõttega. Tegin õige valiku, sest ma sain motivatsiooni ja teadmisi, et kunagi oma ettevõtte poole liikuda.”

Liisa otsustas kiigata elukorralduse keerulisema poole peale, ta käis nimelt uurimas, kuidas teeb tööd Põhja Prefektuuri Paide politseijaoskonna konstaabel Alo Allemann.
„Ma olen eluaeg tundnud huvi selle vastu, milline näeb välja politsei argipäev. Hommikul läksin Türi konstaablijaoskonda ning seal rääkisime peamistest tööülesannetest, tutvustati märulipolitsei varustust. Muide, märulipolitsei varustus on Järvamaal vaid neljal politseinikul. Seejärel läksime valda, vallavanema Pipi-Liis Siemanni juurde tänukirja viima. Seal tutvustati, kuidas teeb koostööd vald ning politsei. Kõige huvitavam osa hakkas pärast seda: läksime tegema järelkontrolli perevägivalla peredele. Väga kurb on see, et perevägivald on Türil väga suur probleem, eriti elu hammasrataste vahele jäänud inimeste seas. Hiljem rääkis konstaabel kõige huvitavamaid seiku oma tööst. Erinevad juhtumid, mõrvad, enesetapud jne.” Pärast sellist päeva ja selliseid emotsioone on Liisa üpris kindel, et politsei võib olla tema eriala.

Kui politseitöö kulissidetaguseid teavad väheseid, siis seltskonnaajakirjandus köidab paljude tähelepanu. Indra otsustas mitte rahulduda sellega, mis pealpoolt paistab, ja läks Kroonika peatoimetaja Krista Lensini juurde uurima, mis värk päriselt on.
„Minuga lisaks oli veel kaks töövarju. Meid võeti väga soojalt vastu. Meie jaoks oli päevaplaan paika pandud, seega oli meiega juba varakult arvestatud, mis tekitas väga hea tunde, kuna me ei jäänud lihtsalt ’’varjuks’’.
Kuigi me olime küll peatoimetaja töövarjud, ei tegelenud meiega vaid peatoimetaja, vaid kogu meeskond. Viidi läbi koosolek ning taheti kuulda meie arvamusi ja mõtteid, milleks pidime juba kodus ette valmistama. Meie ideid võeti arvesse ja kaaluti. Abistasime Kroonika aastalõpu kokkuvõtvat ajakirja kokku panna, seal lubati ka meie nimed avaldada.”
Kroonika toimetuses oldud aja vältel ei tekkinud Indral kordagi mõtet, et ta oleks teinud vale valiku. See avas väga suurel määral silmi: kuidas otsitakse infot, pannakse kokku kaanelugu ning mille alusel tehakse valikuid, missugune lugu läheb ajakirja ja missugune mitte.

Risto on ujumisega sinasõber ja seetõttu ei ole suur üllatus, et ta valis töö õppimiseks just ujumisega seotud ala, „varjutades” (see Aleksandri sõna on päris nutikas) ujumise algõpetuse treenerit Asko Pärli.
„Päeva juures meeldis see, et sain ise ühe tunni läbi viia. Harjutusi oli keeruline välja mõelda, aga õnneks Asko aitas mind. Lapsed olid väga toredad ja see võib treeneriameti juures olla kõige parem hetk, kui lapsed teevad sind õnnelikuks ja ajavad naerma. Tööpäeva lõpuks oli mul hääl täiesti ära.” Risto peab kogemust väärt õppetunniks ja tegi oma päevast sellise järelduse: „Sain oma fiilingu kätte ning jõudsin järeldusele, et mina ei taha tulevikus treeneriks hakata.”

Raiond L tunneb huvi arvutimaailma vastu ja seetõttu valis töövarjupäevaks välja OÜ Proveli juhataja ja arvutihooldaja Ahto Karu.
„Sain näha, kuidas arvuteid parandatakse ja nägin tüüpilisi probleeme, mis inimestel arvutitega tekivad. Minu jaoks oli eriti tore ka see, et sain katsetada uut Windows 10 beetaversiooni (mis oli küll iseenesest pettumus).” Päeva kokku võttes jäi Raimond kindlaks sõprusele arvutitehnika maailmaga.

Elena valis töö jälgimiseks Järvamaa haigla medõe Helle Loogi. Esimese asjana manitseti Elenat, et ta ei tohi midagi patisentide kohta teistele rääkida.
„Sain teada väga palju, hommikul vara, kui nad tööle lähevad, hakatakse kirjutama inimesi haiglasse sisse ja haiglast välja. Järgmise asjana tehakse uuringuid. Helle Loog ütles, et inimesed, kes seda ala õppima lähevad, ütlevad tihti, et see töö ei ole üksluine. Alati on midagi uut ja huvitavat. Nägin ära ka laborit, kus analüüsiti verd ja teisi proove. Nägin mikroskoobiga verd, mille punalibled olid tegelikult hoopis hallid.”
Elena ütles kokkuvõtteks, et jäi päevaga väga rahule ja läheks tagasigi. Eks aeg näitab, kas ka töötajana.

Kaarel nimetas enda päeva väga vingeks. Ta käis Eesti suurimas rapsi töötlevas tehases laborijuhataja Tiina Kuke töövarjuks.
„Mulle selgitati ettevõtte toimimist ja ülesehituslikku struktuuri. Õppisin erinevaid laboris töötamise võtteid ning viima läbi erinevaid rapsiga seonduvaid analüüse. Põhjus, miks ma sinna minna tahtsin, oli see, et mulle meeldib orgaaniline keemia ning tahtsin näha, kuidas orgaanilise keemia laborid töötavad. Tiina Kukk on orgaanilise keemiaga tegelenud juba umbes 20 aastat ning ta on oma eriala üks paremaid.”

Raimond R oli töövarjupäeval Nelja Kuninga hotellis. Ei, ta ei viilinud oma õppetöö-kohustustest kõrvale, vaid jälgis seal vanemadministraatori Sirje Kuuskleri tööd.
„Esmalt nägin, kuidas toimub vahetuse üleandmine, räägitakse, mis viimase 12 tunni jooksul on toimunud ja kes mis tubades on ja muud. Ühetoalise toa ööpäevane hind on 50 eurot, see sisaldab ka hommikusööki. Töö hotellis ei ole raske mitte füüsiliselt, vaid vaimselt, öösel ei pea eriti muud tegema kui laua taga istuma ning külalisi vastu võtma või telefonile vastama.”

Martin, kelle kohta ei ole teada, kas ta on suur juustusõber või mitte, otsustas oma päeva veeta Esna külas asuvas mahefarmis, kus tehakse kitsejuustu.
„Kõige rohkem meeldis mulle juustu maitsmine. Töö tundub huvitav, kuid ma ise ei läheks juustuvalmistajaks.”

Tanel sõitis neljapäevaks Tallinnasse, et jõuda selgusele, kuidas tehakse tööd EASi finantsosakonnas, mille juht on Tuuli Mägi, kelle tööd Tanel jälgis.
„Minu arvamus kontoritööst oli teistsugune. Arvasin, et kontoris istutakse ainult oma arvuti taga ja tehakse hullupööra tööd. Tegelikult oli seal olemine üpriski vaba ning tööl jäi aega ka oma mõtetele.
Viimasel kahel tunnil tulid IT-spetsialistid uusi telefonsüsteeme paigaldama ning tööd ei tehtud üldse. Siis sain ka ise kaasa rääkida ja aidata, kuna oskan ka ise pisut seda tööd.” Taneli pettumuseks oli EASi 2015. aasta eelarve just eelmisel päeval valmis saanud, nii et tema jäi intensiivsest tööst ilma.

Töövarjupäeva esimene siht ei ole paika pandud idees, et kõik õpilased peaksid oma valikule edasistes õpingutes truuks jääma. Ka siis, kui sai langetatud otsus end selle erialaga tulevikus mitte siduda, on töövarjupäev oma eesmärgi täitnud.
Töövarjupäeva muljed pandi kirja 22. oktoobril eesti keele tunnis, nii et siit võivad puududa nende arvamused, kes tunnist puudusid.


Muljed kirjutas tervikuks Averonika Beekmann

Laupäev, 15. november 2014

Tiina Tammani kümme raamatut

Kirjutasin septembri lõpus kümnest raamatust, mis on mind mingil viisil mõjutanud. Kirjutise lõppu lisasin üleskutse teistelegi enda lugemiselamusi jagada. Enda kümme raamatut pani nimekirja Tiina Tamman, kes käis meil koolis külas 17. oktoobril. Head lugemist! Averonika Beekmann

Nimekiri teostest on üsnagi suvaline, sest suurepäraseid raamatuid on palju. Ka ei ole raamatud mingis kindlas reas. Enamust lugesin inglise keeles, aga olen eestikeelse vaste pannud esikohale.

1. Choderlos de Laclos "Ohtlikud suhted" (Les Liasons Dangereuses). Kirjutatud üllatavalt ammu, 1782.aastal, on see enneolematu õpik sellest, kuidas teisi inimesi mõjutada ja nendega manipuleerida. Ja ehkki kangelased saavad kätte oma teenitud palga, on see romaan kirjades ka tänapäeval hoiatuseks, sest inimloomus pole ju muutunud. Väga kavalasti ja oskuslikult kirjutatud - imesteldav.

2. Georges Simenon "Peaminister". Huvitav analüüs 82-aastase endise peaministri mõtetest. Kas peaks ta sekkuma ja vääritu peaministrikandidaadi paljastama või on parem lasta asjadel joosta omasoodu?

3. Ivan Turgenjev "Isad ja pojad". Ka sada aastat hiljem on generatsioonide vahetumine oluline teema. Lapsed ei mõista vanemaid ja vanemad ei mõista lapsi. Lapsed samas tahavad muutusi ja mõned on valmis kõike eitama, et oma tahtmist saada. 

4. Irene Nemirovsky "Prantsuse süit" (Suite Francaise). Mulle kui eestlasele on see valus, ent õpetlik lugemine sellest, mis toimus Prantsusmaal täpselt samal ajal kui venelased okupeerisid Eesti 1940.a. suvel.

5. John le Carre "Smiley' meeskond" (Smiley's People). Minu jaoks ääretult huvitav, kuidas niisuguses rahvusvahelises põnevusromaanis on tugevasti esindatud eestlased.

6. Graham Greene "Vaikne ameeriklane" (The Quiet American). Romaan on huvitav, sest pealtnäha ontliku ja malbe ameeriklase pealispinna alt koorub ajapikku välja midagi hoopis ebameeldivat. Tegu on Vietnami sõjaga. 

7. H. G. Wells "Nähtamatu" (The Invisible Man). Vaimukas, vaimustav ja leidlik romaan erakordsest leiutisest, mis läheb vastuollu inimloomusega. Esimest korda avaldatud 1897.a., aga ikka kaasaegne.

8. Bernard Schlink "The Reader". Ma ei tea paremat romaani esimese armastuse võlust ja valust, mida oluliselt mõjutab Teise maailmasõja vari. Imestan, et seda pole tõlgitud eesti keelde.

9. Andrei Makine "Requiem for the East". Jõuline romaan sellest, kuidas kolme põlvkonda venelasi on mõjutanud sõda. Peategelane on vene luureagent Euroopas külma sõja ajal. 

10. August Mälk "Hea sadam". Vaimustav juba keelekasutuse pärast - lausa nauding lugeda. Aga ka mereäärse küla temaatika on huvitav. Peategelane sattus külla 14-aastase orvuna ja avastab ajapikku, et kodust paremat kohta ei ole.

Tiina Tamman

Teisipäev, 4. november 2014

Raamatukogunädala omaloominguline antoloogialuuletus: võistkond MEEE


Kuu kuma

Ernst Enno


Kuu kuma on täna nii selge,
Kõik pilved on kadunud,
Kuid süda on siiski nii haige,
Kõik mõtted on uinunud.

Kesk verevett valgus on kudund
Tee taevasse, kaugele –
Sääl mälestus kõnnib ja särab,
Et paistis kord päikene!

Kuu kuma on täna nii selge,
Laul uinunud lainetes;
Veel üksinda sügise liigub
Poolkoltunud lehtedes.



Päiksesära

MEEE

Päiksesära on homme nii ähmane,
Ükski pilv pole tüdinud.
Kuid kopsud on terved
Ja mõnigi mõte on tärganud.

Liivakõrbe servas on pimedus
Harutand üles põrgutrepi,
Siia, lähedale –
Siin unustus lonkab ja kahvatub,
Et loojus kord kuu.

Päiksesära on homme nii ähmane,
Tants ärgand tüünel merel.
Juba karjakaupa kevadeid seisab
Erkrohelistes pungades.

Tiina Tammani nimelise arvamuslugude konkursi teise koha töö: Kui protestivaim minus välja lööb

Mulle EI meeldi, kui tehakse nii, nagu mina ei taha, kuid tehakse siiski. Ma olen tihti hommikul ärgates mõelnud, mida ma saaksin täna teha paremaks ning mis tagajärjed võivad sellel olla homme, kuid mõeldes ümbritsevale ühiskonnale, tundub see tühisena. Olenemata sellest, kui ma võib-olla suudangi mõned asjad paremaks teha, on tunne, et globaalses mastaabis pole minust kasu. Kõik tähtsad otsused tehakse meie eest ära. Osad otsused tehakse Riigikogus, kuid on ka otsused, mida teeb ühiskond ise, ilma et endale seda teadvustaks. Tsiviliseeritud ühiskondades on välja kujunenud normid, mida suurem osa inimestest järgib, kuid mis juhtub siis kui ma ei taha. Vahel ma lihtsalt ei taha olla, nagu on kõik teised. Eirates mingisuguseid ühiskonnanorme, tekib vabaduse tunne. Tunne, et võin teha, mida ise tahan.

Ühiskonna normid on üks suurmaid probleeme, miks meil ei ole suurt ühtset ülemaailmset riiki, mis toimiks laitmatult. Erinevad piirkonnad on lihtsalt erinevalt kujunenud. Aga mis on selle tagajärjed? Juba väikse poisina meeldis mulle jälgida moodi ning käia teistmoodi riides, ma jälgin seda siiani, kuid mida vanemaks ma sain, seda rohkem ma muutusin selliseks nagu inimesed ümberringi. Käin lihtsalt pusa ning teksadega. Paremal juhul juhtus jalga ka paar mõne parema firmanimega jalatsit. See on tavaline. Paljud noored ja ka täiskasvanud otsustavad olla tavalised, sest see on mugav ja pealegi kõik on sellised. See on normaale, see on ühiskonna norm. Normid tapavad meie isikupära. Enamik lihtsalt ei mõtlegi selle peale ja on edasi sellised, nagu nad alati on olnud.

Kui ma tavaliselt käin teksadega koolis ning ühel heal päeval panen jalga oranži värvi ülistiilsed püksid, siis vaadatakse mind imelikult, sest see ei ole tavaline. Olgugi et näen äge välja, aga lihtsalt pole tavaline. Kui ma olen stiilne enda mõistes, siis mind ei huvita, mida teised arvavad. Minu välimus on osa minu enesekindlusest, mis omakorda on tulemusliku õppetöö võti. 
Ma võin olla hea õpilane ja käia stiilselt riides, kui ma tahan, kuid mulle EI meeldi, et praegune koolisüsteem on suures osas täielik ajuvabadus. Õpilastele ei suudeta pakkuda, mida nad tahavad. Kõiki üritatakse kohelda võrdselt ja räägitakse võrdõiguslikkusest, kuid tegelikult oleme me kõik vaimselt ebavõrdsed ja erinevate võimetega. Kool peaks olema meie hüppelaud ellu, kuid tohutult palju õpetatakse meile asju, mida me kunagi ei vaja, samas kui jäävad õpetamata asjad, ilma milleta elus hakkama ei saa. Suuremale osale riigiisadele meeldib lihtsalt omaette tiksuda, olla tavalised ja vältida radikaalseid meetodeid, mis oleks progressiivsed. 
Koolisüsteem vajab reformi. Reformi all ma mõtlen sisulist reformi. Praegune elukorraldus toimib nii, et igal pool on keegi mõelnud välja mingi süsteemi, kuid võib juhtuda, et mõni süsteem on päris halb. Ja kui on halb süsteem, siis hakatakse seda sama halba süsteemi järk-järgult parandama. Tegelikult oleks palju parem toimida nii, et kui keegi on teinud halva süsteemi, siis tuleb seda analüüsida ja asendada uue ja paremaga mitte üritada parandada vana.
Mulle EI meeldi Eesti riigikorraldus. Ma elan demokraatlikus riigis, kuid tihti tundub, et demokraatia algupärasest tähendusest on tekkinud mingi uus valitusvorm, mis seaduse silmis on demokraatia, kuid tegelikult seda pole. See on üks paljudest halbadest süsteemidest, aga suurem osa on sellega rahul, sest paremad süsteemid ei ole jõudnud avalikkuseni ning istuvad vaguralt sotsioloogide lauasahtlites ,oodates paremaid päevi, mida ei pruugigi kunagi tulla. Kui inimestel on enam-vähem hea olla, siis nad ei mõtle sellele, et kuidagi peaks saama veel paremini. Inimesed on oma loomult laisad. Bill Gates ütles kunagi, et kõige raskemate tööde tegemiseks on vaja kõige laisemaid inimesi, sest nemad leiavad lihtsaima viisi nende tegemiseks. Laiskus on andnud inimkonnale suured saavutused, kuid see sama laiskus on ka see, mis viib meid lähemale sellele, kui ühiskond iseenda kätte ära mandub. Erinavates riikides on inimesed erinevat moodi laisad ning see on ka üks põhjustest, miks võivad olla arengumaades töötava töölise ning Euroopa poliitiku maailmapildid niivõrd erinevad. Radikaalsed erinevused tekitavad samal planeedil elavatel inimestel lahkarvamusi, mis omakorda tekitavad sõdu. Sõjad on halvad, olenemata nende tagajärgedest, kuid nende hea külg on see, et suurem osa tulevikus kasutatavatest tehnoloogiatest arendatakse välja just sõjatööstuses.
Mulle EI meeldi, et Ukrainas on sõda ning inimesed peavad elama hirmus, mis saab edasi, kuid mulle meeldib protesteerida selle vastu, et venelased ei saaks teha nii, nagu nad tahavad. Loota võib, et sõjal on ka omad head küljed. Mida lollim on rahvas, seda rohkem nad sõdivad, ning mida rohkem nad sõdivad, seda suurem on tõenäosus, et nad saavad kõik halva endale tagasi. Kui see juhtub, siis võib-olla oleme me ühtsele maailmale jälle sammukese võrra lähemal. Sõda iseenesest tekib just sellepärast, et inimestel on erinevad vajadused ning erinevad maailmapildid. Maal olevaid ressursse ja maavarasid võrdselt jagades võiks elada kõik 7 miljardit inimest külluses, kuid inimeste oma lolluse tõttu on see praegustes tingimustes võimatu
Protesteerimine on tore, kui mind võetakse kuulda. Olgu probleem ühiskonnas, kus ma elan, koolis kus ma käin, või riigis, kus ma elan. Neil on kõigil üks ühine joon. Kui piisavalt vaeva näha ja mitte olla liiga laisk, siis on võimalik muuta asju paremaks. Kui üksi olles ei pruugi keegi mind kuulda, siis kindlasti on võimalik ümbrusest leida mõtekaaslasi, kes arvavad samamoodi. Laiskus on inimkonda edasi viiv jõud, kuid laisk tuleb olla mõistlikult, sest see jõud võib viia ka taandarenguni.

Kaarel Eesnoo, 11.LR klass




Tiina Tammani nimelise arvamuslugude konkursi teise koha töö: Miks lihtsalt teha, kui keeruliselt saab



Miks teha keeruliselt, kui lihtsalt saab ka? Keerulisus on üks relatiivsemaid mõisteid, mida olen kuulnud. Töö on keeruline, suhted on keerulised, kontrolltööd on keerulised. Kui miski on lihtne, siis see tundub ehk liiga lihtne, et tõsi olla, tundub lausa vale. Seetõttu tundub vahel keerulisus õigem ja õiglasem kui lihtsus. Õiglasem selles mõttes, et inimene, kes pealtnäha lööb lihtsalt asjades läbi, tundub rügaja kõrval pooleldi pettur. Ausus võrduks kui rügamisega hauda.  Ärasaatmistel mäletatakse ikka oma lähedasi, kui tublisid töötegijaid.
Tulles tagasi keerulisuse ja lihtsuse juurde, siis keeruliseks teeb asja teadmatus, teadmatus kasvatab uudishimu, uudishimust ammutame uusi teadmisi, teadmiste omandamisest tekib arusaamine, arusaamine teeb asja lihtsaks. Sellest aga selgub, et keerulisus võib olla lihtsuse raskem vorm. Alati on huvitav ka teada, mida arvavad edu võtmest mainekad juhtfiguurid, näiteks on Bill Gates öelnud: "Ma valin laisa inimese tegema rasket tööd, sest laisk inimene leiab selle tegemiseks lihtsaima viisi.”. Võib-olla selline mõtteviis ongi edu aluseks, kuid nagu on teada üldteada tõde, siis töö tegi tegelikult ahvist inimese.
Hea näide tuua otse kooli seinte vahelt on kohustusliku kirjanduse näol. Saab lihtsalt ja saab ka keeruliselt. Lihtne on annaabist pähe laadida kokkuvõtet raamatu sündmustikust, raske aga võtta raamat kätte ning hakata järjepidevalt lugema, isegi kui raamat pole kerge, minna siiski edasi, ületada ennast ja tekitada visadust. See päev, mil raamat loetud saab on tegelikult sisetunne nii hea, sest sinu sees on tekkinud jälle üks uus väike maailm, mis jutustas just enda lugu. Lugeja teoseanalüüsi on märksa põnevam lugeda, kui tühipaljast sündmuste jada ilma eriliste emotsioonideta.
Kui lavastaja teeb esimesi käsikirju, pannes kirja esimesed lihtsad mõtted, tundub see liialt lihtne. Edasi püüab teha asja keeruliseks ja seeläbi põnevamaks, kuid vahetult enne proovide alustamist jõuab järeldusele, et algne variant oli parim. Algne variant oli parim, sest sellele andsid värvi vahepealsed keerulised põiked algsele käsikirjale.
Lihtsus on üldisus, keerulisus on detailsus. Pealiskaudsus nakkab, sest laiskus on inimeste loomusesse justkui kodeeritud. Lihtsal ja lihtsal on selge erinevus. Üks lihtsus on üksluisus, mis näib üsna kuiv ja igav olevat, teine lihtsus on otsene, konkreetne ja tabav, mis on kenasti ülevaatlik. Et jõuda viimase lihtsuseni tuleb eelnevalt läbida keeruline teekond, nagu tsiteeris ka rooma filosoof Lucius Annaeus Seneca kurikuulsa lause: „Per aspera ad astra“.
Esmapilgul tundub loomeprotsess keerukas, lahendamatu, kuid tasapisi tegema hakates sõlmub ülesanne justkui iseenesest lahti. Siin tekib vaidlemise koht, kas ülesanne oli siis lihtne või keeruline. Lihtne on saavutada ka korratust. Kogu universumi entroopia kasvab peatumatult- kõik laguneb eranditult. See, kui inimkond püüab lagunemisprotsessi pidurdada on töö, protsess on keeruline, tulemus aga meeldiv. Keerukas ehitada, kerge lammutada.
Läbi keerulisuse saab tegevus lihtsamaks, tekivad uued veel teadmata lahendused ning sellest ka huvi teha neid lihtsamaks, lahendatavaks. Kõik tahavad end proovile panna, mis on tema piirid. Saavutades lihtsuse läbi keerulisuse tekitab uusi probleeme. Omades peaaegu et kõike, tekib oskus kurta rohkem ja väärtustada vähem, karta rohkem, kui armastada, rääkida palju selle asemel, et kuulata.
Miks on tihti lihtne solvata, kuid mõista keeruline, lihtne olla armastatud, kuid armastada raske? Olla armastatud- see on triviaalne kui valge paber, kuid armastada on midagi muud, oskus armastada on puhta paberi kõrval terve raamat. Et raamatust aru saada, peab sellega lähemalt tutvuma. Kui raamat on loetud, alles siis saab aru, mida see raamat tegelikult kellegi jaoks tähendab.
Üldiselt on nii, et kui vastus on lühike, siis on võimalik, et küsijale ei meeldi, või et pikem analüüs oleks täpsem, või pikemal analüüsil on eelis, mida lühemal vastusel ei ole. Lühike vastus on küll kõige lihtsam, aga tal võib ka puudus olla, mida näha ei saa, vaid ainult siis, kui pikemat analüüsi tehakse. Sellepärast võib keerulisem ja pikem vastus ka parem olla, kuigi see tähendab, et rohkem on tööd vaja teha. Ja just see tekst ongi siis keerulisem vastus, mis on loodetavasti parem, kui ainult esimene lause.
Ka seda arvamuslugu oli päris keeruline kirjutada, kuid tulemus on mulle hea. Sisendades endasse veelkord mantrana pähekulunud ütlust „raske õppustel, kerge lahingus”, olen taas rahul oma jõupingutustega.

Triin Tiitsmaa, 12.LR klass