Pühapäev, 18. mai 2014

Kirjandusõpetaja vastulause Mait-Markuse arvamusloole

Kes kardab Jevgeni Oneginit?1

Aitäh Mait-Markusele, kes avas Pandora laeka2 või viskas Erise kombel pidurahva sekka ilusa punapõskse õuna3 – istume nüüd agoraa4 aja kombel maha ja otsime, kus on vana, klassikalise5 kirjanduse ja uue, modernse6 kirjanduse logos, ethos ning pathos7.
Kirjandusõpetajana olen alati kirjanduse poolt, lugemise poolt, aga see ei ole siiski ametiga kaasaskäiv veidrus – oleksin kirjanduse poolt ka mitteõpetajana.
Oma 2. klassis õppivale pojale olen juba sellest ajast saadik, kui ta tähti kokku hakkas veerima, korrutanud: „Lugemine avab sulle kõik maailma uksed.“ Nii on. Ükskõik kelleks ükskõik kes saada soovib – ilma lugemiseta ei ole see võimalik – eriti tänapäeva maailmas, kus ameteid ei pärandata isalt pojale.
Me loeme hästi palju, igasugust teksti. Mis puutub siia (ilu)kirjandus? Miks peaks keegi peale kirjandusteadlaste ja -õpetajate või niisama huvitatute teadma Jevgeni Onegini seiklustest (10. LR klassis on sellest saanud juba inside joke)? Ma lähenen sellele teemale just koolielu kontekstis – milleks meile „Jegveni Onegin“?
Minu kodus ei ole praegu linna veevärki – ei kraanivett ega kanalisatsioonitorusid. Vallavalitsus otsustas: saagu vesi8. Nii kui viimane lumekübe sulas, tulid meie õuele9 suured traktorid, kopad, kallurid ja – muutsid minu kodutee porimülkaks – ilus ta ei ole10. Nad võtsid metsa äärest maha mitu väga ilusat mändi. Lisaks kõigele sellele on muidu nii vaikne ümbruskond äraütlemata mürarikas. Ainuke tore asi selle ettevõtmise praeguses staadiumis on see, et minu kaheaastane tütar teab, mis on kopp, kallur/veoauto, traktor. Aga ma elan praeguse olukorra üle, sest ma tahan seda, mille nimel töötatakse – vett ja torusid. Olen üsna kindel, et kuidas ehitusmehed ja insenerid ka ei pingutaks, ilma otsusteta, mis minu elu ebamugavamaks muudavad, neid eesmärke ei saavuta.
Olen näinud õpilasi, kes on gümnaasiumis pettunud, kuna „siin ei õpetata midagi vajalikku“. Üks esimese kursuse psühholoogiatudeng kirjutas mulle, et seal „ei õpetata üldse psühholoogiat“. Rahu, ainult rahu!11 Teie, gümnasistid, laote praegu alles vundamenti. See asi, mille kallal te praegu vaeva näete, ei ole veetorude paigaldamine ega kaugeltki mitte kraanist vee laskmine. Kui te soovite praeguses seisus WC-potist vett alla lasta, siis peate sügavalt pettuma – midagi ei toimu või kui, siis midagi hoopis ebameeldivat. Teie kolm aastat on alles ETTEVALMISTUS. Kes selle kohe alguses ära tabab ja kaugemat sihti sillerdamas näeb, see teeb rõõmuga oma tööd, sest teab, et tegelik asi on alles ees. Torud tulevad ülikoolis ja vee laskmine päris elus – oma kirge rakendades ja realiseerides. Gümnaasium, ühe (või kümne) raamatu lugemine, puude mahavõtmine ei ole lõppsiht!
Lugeja võib küsida, mis puutub siia kirjandus. Enda vastuse saate koos vastusega ühele teisele küsimusele: mis/kus on minu lõppsiht? Ma oletan, et eesmärk on midagi ehitada, kuhugi jõuda – nagu vanamehe peas vasaras ainult üks mõte: püüda kinni see hai12. Inimene, kes õpib Türi Ühisgümnaasiumis, ei saa ju eeldada, et on juba kohal. Või kui eeldab, siis on hullult pettunud, sest see ei ole ju see, pole see, pole see, pole see13.
Millega sina oma vundamenti laod? Kust sa tead, missugused on sinu ehituskivid ja missugused ei ole mitte? Ainult sellele loota, et tabad oma keerukad salakäigud ära lemmikainet otsides, ei saa. Sest inimene on keerulisem kui riiklik õppekava. Üsna sama keeruline kui – õigesti arvasid! – kirjandus.
Sellestsamast õppevakast lähtudes ei saa tormata aja- ja kultuuriloos siia-sinna, ringi rahmelda ja sellest siis puhta nahaga väljuda. Head inimesed on teinud nii, et noored, kes gümnaasiumi lõpetavad, omaksid mingitki pilti sellest, mis kunagi on olnud ja mis praegu on. Sellepärast ongi nii, et kirjanduse kursus lüüakse lahti selle koha peal, mil meid veel ei olnud (kursused kannavad pealkirja „Kirjandus antiigist 19. sajandini“ ja „20. sajandi kirjandus“). Et tekiks arusaam, miks kirjutavad tänapäeva autorid nii, nagu nad kirjutavad, peab lugema Homerost ja Aristotelest ja Puškinit. Tänapäeva autorid ei tekkinud tühja koha peale. Kõik, mis me ehitame, kõik, mis on kunagi ehitatud, on rajatud eelnevale. Samamoodi ei saa me hakata maja ehitama korstnast – noh, see on ju kõige väiksem ja kõige lõpus ja asi see siis ei ole sada telliskivi enam-vähem ruudukujuliselt katusele virna laduda. Kes vähegi taipab, saab aru, et korsten saab alguse ju hoopis sügavamalt – Homerose ajast! Sellega on veel niisugune lugu, et kui ehitad ainult korstna, siis kütta ju ikkagi ei saa – ahi peab ikka ka kuskil olema. Veel rohkem lugemist! (11. klassi kursuste nimed on „Kirjandusteose liigid ja žanrid“ (st ainult ulmekirjandusega läbi ei aja) ja „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“ – see teine on tõsine pähkel ja just analüüsi ja tõlgendust nõutakse lõpueksamil.)
Võib juhtuda, et lugemine hakkab alles siis „sooja andma“, kui kogu gümnaasium on läbi tehtud, mingi pilt kirjanduse ajaloost ja olevikust pusle kombel kokku sätitud (abituuriumi kursused on „Kirjandus ühiskond“ – väga põnev, üheteistkümnendikud, meil on, mida oodata; ning „Uuem kirjandus“ – just seda ei jõua Mait-Markus ära oodata ja kindlasti palun siin tema abi lugemisvaliku kokkupanemisel, sest tundub, et ta teab sellest üht-teist).
Mait-Markus küsis, mida teevad täiskasvanuelus need, kes gümnaasiumi ajal lugeda ei tahtnud, vaatamata sellele, et maailmas on nii palju head (uut) kirjandust. Vastus on väga lihtne – nad ei loe, sest nad ei oska pärleid üles leida. Sellised inimesi on miljoneid. Sellepärast ongi minu südameasi, et teile saaks selgeks – pärlite leidmine ei ole (enamasti) meelelahutus ja tore ja lõbus ja kerge, rääkimata pärli valmi(sta)misest – see võtvat ikka väga kaua aega.14 Ma ei usu, et maailmas on üldse selliseid asju, mis tuleksid kergelt – ausalt, ma ei tea ühtegi.
Kirjandus oli kunagi (rahvaluule ajal) meelelahutus, ajaviide, aga kui ta tuli papüürusele ja hiljem paberile, muutus tema suhe inimestega keerulisemaks – sest lugemine ei ole igaühele jõukohane, kuna sooja hakkab saama alles siis, kui tükk tööd on juba tehtud. Lõkke ääres vanaisa lugusid kuulata on oluliselt lihtsam kui neid pärast paberilt kokku veerida.15
Tuletage meelde Tuglase Kustat ja Maalit16 – lugedes seda novelli, võib Kusta ahastust lausa oma ihurakkudega tunda, aga Maali ei andnud järele, ja just sellepärast ja ainult sellepärast Kusta teda niiväga armastas. Sellepärast on ka kirjandus äge – ta paneb sind proovile, kas sa oled teda väärt. Kui hea raamatu kriteerium on sinu jaoks, et ta läheb kiiresti edasi, siis jääd sa tegelikust maiuspalast ilma. Kas tead, et must leib muutub kaua aega mäludes väga magusaks, tekib tunne, nagu sööksid kommi? Kui sa oma ampsu kiiresti alla neelad, jääd parimast ilma. Olete kuulnud, kuidas kokad räägivad järelmaitsest. Kes kugistab, ei saa seda kunagi tunda. Kes sööb oma toitu tablettide kujul (raamatute sisukokkuvõtted), jäävad üldse kõigest ilma, sest lugu, mida nad lugesid, ununeb ja emotsiooni ega tunnetust (loe: arengut) pole üldse olnudki.

Mõned maksiimid:
  1. Lugemine avab kõik maailma uksed.
  2. Lugemine on ainult mõnikord meelelahutus, hoopis rohkem on ta arendav. Kas „Nädalalõpp Kanal 2ga“ arendab kedagi? Ei usu.
  3. On selline irooniline ütlemine: „Mine arene!“ Sellel on tõepõhi all. Mitte keegi, isegi kõikvõimas Õpetaja, ei saa sind arendada. Mitte kedagi ei saa arendada, kasvatada ega parandada. Kõike seda teeb inimene ISE – areneb ja kasvab. Aga ta ei saa seda teha ÜKSI, vaid kellegi najal. Sellepärast ongi vaja vanemaid ja õpetajaid, kes looksid sulle tingimused arenemiseks ja pistavad su nina hea asja juurde. (See on Ülo Vooglaiu mõte.)
  4. On olemas hea kirjandus ja halb kirjandus. Reeglina on nii, et õpilased ajavad need segamini. Õnneks läheb see mõnikord mööda. Minu eesmärk on, et see läheks kõigil mööda. Ma tean, see on utoopia.
  5. „Kes see luges, aru sai, sellele ta tegi pai.“17 Panite tähele – aru sai. Ainult lugemisest ei piisa! See, et Jevgeni läks Tatjana juurest ära – tore, said teada (seda ei ole eriti keeruline internetist leida). Aga MIKS? Vot selle peab igaüks ise enda jaoks lahti seletama. Ja see ongi arenemine.

PS18. Kasutasin nii palju viiteid nõudvaid väljendeid, et tõestada seda, mida oligi tarvis tõestada19.



1 20. sajandi üks olulisemaid (nais)kirjanikke oli Virginia Woolf. Tema teoseid peetakse feministlikeks, kuigi ta ise neid nii ei määratlenud. Keerulise elusaatusega naine hälbis omaaegsest elukorraldusest just sellega, et arvas, et ka naisel on õigus töötada ka väljaspool majapidamist ning naiselikke ülesandeid. Tema kuulsamad teosed on „Tuletorni juurde“, „Proua Dalloway“, „Oma tuba“. Edward Albee kirjutas 1960ndatel näidendi pealkirjaga „Kes kardab Virginia Woolfi?“. Ühes teatriblogis on pealkirja saamisloo kohta kirjutatud nõnda: "Muide," küsitakse ühes ammuses intervjuus Edward Albee käest. "Kuidas te leidsite oma näidendile pealkirja?" Ja Albee vastab: "Oli üks saluun, kus ma ikka käisin, ning sellel saluunil oli allkorrusel üks suur peegel, kuhu inimesed oma graffiteid sodisid. Kusagil 1953. või 1954. aastal jõin ma ühel õhtul seal õlut ning nägin, kuidas keegi oli vist seebiga peeglile sirgeldanud: "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kui ma hakkasin näidendit kirjutama, tuli mulle see meelde. Ja muidugi tähendab "Kes kardab Virginia Woolfi" – kes kardab elu ilma /.../" Näidend ei räägi V. Woolfi elust.
„Jevgeni Onegin“ on Aleksandr Sergejevitš Puškini värssromaan kahe armastaja elu keerdkäikudest. Peetakse eesti tõlkekirjanduse absoluutseks tipuks – Betti Alver eestindas seda mitu head aastat. Tasub lugeda üksnes ilusa keelekasutuse pärast. Kasutan tema nime pealkirjas põhjusel, et oleme 10 LR klassiga temast teinud juba koodi.
2 Kreeklaste peajumal Zeus tahtis karistada inimesi selle eest, et Prometheus andis neile tule. Zeus lasi sepiste jumalal Hephaistosel valmistada kauni naise, kelle nimeks sai Pandora. Kõik jumalad kinkisid Pandorale midagi head – ilusa välimuse, ehted jne. Aga talle anti kaasa ka teistsuguseid kingitusi – kõik maailma pahed, mis pandi laekasse ja Pandoral keelati seda avada. Prometheus oli inimkonda hoiatanud, et Zeusilt ei tohi midagi vastu võtta, aga teate ju küll neid inimesi – nõrgad. Muidugi võeti ilus naine inimeste seas vastu, Prometheuse enda vend Epimetheus nais selle kauni olevuse. Ja teate ju küll neid naisi – nõrgad. Pandora avas suures uudishimuhoos laeka, kõik jamad lendasid sealt välja. Suure kiiruga lajatas naine kaane kinni, nii et laekasse jäi veel viimane – lootus.
3 Vot selle loo teadmiseks peab osalema kursusel „Kirjandus antiigist tänapäevani“. Õnneks on see olemas ka netiavarustes. Guugelda: tüliõun, Trooja sõda, ilus Helena vms.

4 Homerose ajal vabade kodanike rahva-, kohtu- ja sõjaväekogunemine, hiljem ka kogunemiskoht ise. Reeglina paiknesid agoraa ääres Kreeka polise ametiasutuste hooned, templid ja kauplused. Meie kooliski on agoraa olemas. Huvitav, kus?

5 antiikne, Vana-Kreeka ja Rooma kultuuri kuuluv, sellele omane; eelmise eeskujudest lähtuv Klassikalised skulptuurid. Klassikalised keeled 'vanakreeka ja ladina keel'. Klassikalised värsimõõdud. Klassikaline maadlus 'maadlus, kus võtetes ei tohi kasutada jalgade abi, Kreeka-Rooma maadlus'. ||‣ ladina ja vanakreeka keele ning antiikse kultuuri uurimise v. õppimisega seostuv Klassikaline filoloogia, filoloog. Klassikaline haridus. Klassikaline gümnaasium. Eesti keele seletav sõnaraamat. See tähendab, et klassika on automaatselt midagi (väga) vana.
6 uudne, moodne Modernsed kunstivoolud. Plaat modernsete lauludega. Linnal on modernne spordihall, haigla, hotell. Teda peetakse meie kõige modernsemaks näitlejaks, kunstnikuks. Ta on väga modernsete vaadetega. Eesti keele seletav sõnaraamat. Modernse kirjanduse algust loetakse II maailmasõja lõpust. Meie teiega elame juba post-postmodernses ajastus. Kas keegi nuputaks välja mõne loomingulisema nimetuse?
7 Aristotelese nõuded igale etteastele, olgu see (ilu)kirjandus, näitemäng, väitlus või luuletus: logos – argument, ethos – väärikus, eetika, pathos – tunne, katarsis – see omakorda tähendab puhastumist, kõrgemale pürgimist.
8 Parafraas (ümbersõnastus) piibli loomisloost, kui Jumal lausus: „Saagu valgus!“ Ka piibel on osa kultuurist ja seda ei pea lugema üksnes usulistel eesmärkidel.
9 Viide Oskar Lutsu „Kevadele“, milles Toots kibatuses olles hüüab: „Mis nad siis tulevad meie õuele kaklema?“
10 Juhan Liivil on luuletus pealkirjaga „Ilus ta ei ole“. Seal ta kirjeldab, kui kole on ikka Eestimaa. Aga lõpetab sellega, et see maa on äraütlemata ilus.
11 Astrid Lindgreni tegelane Karlsson Katuselt, kelle motolause see oli. Pärast selle ütlemist hüppas ta tavaliselt katuselt alla. Seda peate tegema ka teie!
12 Viide Ernest Hemingway’le Nobeli preemia toonud (tema kõige õhemale) raamatule „Vanamees ja meri“. Kes loeb, see teab!
13 Marju Kuut laulab nii: „Kuid see pole see pole see.“ Ilus laul on, kuula siit: https://www.youtube.com/watch?v=u0roIYD_uKs. Olovernese pead, millest ta laulab, guugeldage ise.
14 Viide Karl Ristikivi väga ilusale luuletusele: Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. Vaata siit: http://www.cs.ut.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/RistikiviK.php
15 Paljud vanaisad on oma elu raamatuks kirjutanud. Ülo Vooglaid avaldas oma mõne aasta eest, pealkirjaks: „Vanaisa“.
16 Eesti Kirjanike Liidu rajaja ning ajakirja Looming asutaja Friedebert Tuglase tuntumaid novelle „Suveöö armastus“ räägib kahe noore, Kusta ja Maali teineteise otsimisest ja leidmisest.
17 Tsitaat tuntud lastelaulust, kus kass kutsus lapsi lugema.
18 Tähendab Post Scriptum – tuleb ladina keelest, tähendab pärast kirja. Kuna tol ajal (keskajal) kirjutati kõiki kirju käsitsi ja papüürus oli roppkallis, ei hakatud kogu kirja ununenud rea pärast ümber kirjutama, vaid lisati kirja alla oma enne kirjutamata jäänud mõte. Kes soovib, võib kirjutada ka PPS. Sisuliselt on kõik viited PS-id.
19 Tänapäeva noortele meeldivad lühendid. Kas MOTT on teile juba tuttav? Ja mida ma tahtsin siis tõestada? Et ilma gümnaasiumi kirjanduskursusteta oleks sellest tekstist täiel määral arusaamine raskendatud.