teisipäev, 21. november 2017

Loetust sai lugemismaterjal

Abituriendid lugesid oktoobris ühte neist raamatuist: Viivi Luik "Seitsmes rahukevad", Ken Kesey "Lendas üle käopesa", Anton Hansen Tammsaare "Ma armastasin sakslast", Michel Houellebecq "Alistumine".
Loetud teose põhjal loodi üksinda või rühmatööna koduleht. Teie ees on väike valik.



Aveli, Mari-Ly, Eliise ja "Ma armastasin sakslast"
Kadri, Mariann ja "Seitsmes rahukevad"
Martin J, Joosep, Robin ja "Alistumine"

kolmapäev, 15. november 2017

Üleni eestikeelsed jutud

2017. aasta keeletoe auhinna rahvaauhinna laureaat, twitterikirjanik Keiti Vilms alustas septembri alguses Vikerraadio lainel saatega "Sõnasäuts", milles tutvustab unarsõnu. Meie koolis kuulame neid. Ja kasutame ka. Teie ees on septembri ja oktoobri sõnu kasutades kirjutatud jutud. 
- Kes see luges, aru sai, sellele ta tegi pai.  


Kord sattusid timurlased ühte majja. Nad vaatasid ja vaatasid ja neil oli deja-vu tunne. Ja siis tuli neile meelde - see on vesimõnula. See oli ruja koht, seal saab isegi nöhast lahti. Naised võtsid kiiresti kapotid seljast ning mehed paelasid jalanõud lahti. Kui kõik olid kümblas juba pool tundi olnud, mõtlesid nad, et see kogemus on eriti õevane siis, kui jõmmelgat peale süüa. Ühel hetkel tuli Jaanusele mõte teha nisva. Ta tahtis larask Tiiu Mihklile kupeldada. Tiiu põlnd sellega nõus ning virutas Jaanusele vastu nina. Siis hakkas vesimõnulas tõeline tohuvabohu.
Stenver

Elas kord Siuru, kes evis nime Siurts. Siurtsu minevik oli nisvaline, sest ta oli teinud lõpu kõikidele kiililiikidele. Timurlased olid sellepärast nõeluskid ja neenisid kõiki tema tegusid. Siurtsu elu oli küll olnud pamur, kuid nüüd on ta näinud lummutist. Tema eesmärk on nüüd paelata suhteid timurlastega. Selleks ta välmis mitu ööpa, kuidas seda teha. Siurts jõudis järeldusele, et ta viib timurlastele vehvermentsi ja jõmmelgaid - see töötas. Timurlased asusid Siurtsut mähelema ja unustasid tema nisvad. Siurts oli kahjuks jälle sooritanud nisva ning üks timurlane, kes oli larask, rääkis sellest teistele. See kõik oli kui deja-vu, kus Siurts üritab paelata oma suhteid.
Magnus

Käisime Kristjaniga vesimõnulas; Kristjan on muidu nisvaline poiss. Kipub olema nõelusk ema vastu. Kristjani ema ootas kodus tohuvabohu, sest Kristjanil oli nöha.
Esmalt pidime lumuriga tööd tegema. Teel vesimõnulasse nägime kiililiiki ja siurut. Nad laikisid nii hästi, et oli õevane vaadata. Teel nägime ka lummutist kauplemas jõmmelgatega, mispeale välmisin pamura loo ja jõin vehvermentsiteed.
Kim

Timurlased mähelevad vesimõnulaid. Kümblas oli üks larask, Mart. Ta põrpis teisi timurlasi oma jutuga. Mart rääkis timurlastele terve ööba oma deja-vu’dest ja kiililiikidest. Vesimõnulas valitses tohuvabohu ja tuju oli pamur. Mart oli väga nõelusk ning kupeldas kõik timurlased Mehhikosse. Nad laikisid väga koledad. Mart neenis ruja olukorda.
Ago

Larask mäheles pajatada õevastest lummutistest. Niisisis nuuskis Tiit vehvermentsi ning tal tekkis deja-vu. Lummutis oli vesimõnulas lüümes vees. Temaga oli põrpiv naine, kes evis kapotti. Tiit neenis, et ei ole nisvaline, vaid vooruslik. “Nõelusk!” röögatas Tiit, ärkas näha ja palavikuga, kõik oli välmitud.
Arne

Sõitsin vesimõnula poole, kui silmasin tee ääres lummutist. Peatasin auto kinni ning kohe tormasid minu juurde timurlased, kes pärisid, kas mul on kõik korras. Timurlased juhatasid mind kohvikusse, kus ma tellisin ühe õevase jõmmelga-vehvermentsitee, et ennast maha rahustada. Kuigi kohvikus valitses peale vaadates tohuvabohu ja teenindaja tundus olevat nõelusk ja larask, oli jook sellgipoolest väga maitsev. Ilm kiskus ka paremaks, kuigi pilvede vahelt veel lüümis. Kohviku ees töötas lumur ning sea vaadates tekkis mul deja-vu. Paelasin oma jalatsid kinni ning mõtlesin, kas ma olen mingisuguseid nisvasid teinud, et minudga täna sellised rujad asjad juhtuvad. Selleks ajaks oli ilm juba täiesti pamur ning otsustasin jala koju minna.
Martin

Käisime Kristjaniga vesimõnulas. Nägime teel sinna ühhte paari mähelemas. Õues oli pamur ilm. Vesimõnulas oli tohuvabohu. Kristjan evis ühte autot, millega me tulime. Autos oli üks jõmmelgas - see laikis õevane. Me paelasime püksipaelad ja läksime basseini poole. Basseini juures hakkasime välmima viise, kuidas vette hüpata. See vend, kes seal basseini ääres oli, oli täielik nõelusk. Tema pärast pidime vooruslikult käituma. Tänu sellele me larasklesime Kristjaniga terve õhtu. Kristjan on väga suulas.
Indrek

Nõelusk Laura oli tõeline larask, see oli tema nisv. Pamural ilmal mäheles ta õevast vesimõnulat. Lüüme vehvermentsitee ja kapott, mida ma evin, on tema igapäevane deja-vu. Laura laulis nagu siuru, paelates kingi, ning neenis korda keset tohuvabohu.
Mari-Liis

Timurlased Erko ja Martin kupeldavad jõmmelgaid. Vesimõnula ette on kogunenud palju timurlasi, kes laigivad jõmmelgaid. Enamus timurlasi seal on laraskid. Nad hoopis laigivad vehvermentsi ja evivad jõmmelgaid. Järsku näen Annet, keda ma mähelen. Ta on nõelusk, aga kannab vooruslikku kapotti. Tal on nöha olnud juba ööp läbi. Ta hakkas ka laikima minu jõmmelgaid. Algul teda põrpis, et ma ei müü vehvermentsi, vaid jõmmelgaid.
Erko

Ärkasin hommikul, mul oli jube näha ja toas valitses tohuvabohu. Võtsin kapist kapoti ja äkitselt tuli deja-vu tunne. Nidusin oma saapapaelad. Voodil lebas raamat, kus oli juttu timurlastest ja millised laraskid nad olla võivad. Õues oli õevane ilm, järve kohal lendlesid paljud kiililiigid ja üks sihvakas siuru. Läksin kööki ja paelas lahti koti, kust võtsin jõmmelga. Hommikune udu paistis  äga lüüme, isegi natuke lummutuslik. Keerasin ukse lukku ja läksin vesimõnulasse. Pargis mähelesid mingid noored. Ma ei mõista, miks mõni inimene peab selline nõelusk olema. Kümblasse astudes tundsin ma kerget vehvermentsihõngu. Kogu see jutt on täielik ruja. Ööbi laikimus paneb mind välmima igasugu mõtteid.
Andre

Vesimõnula lüümes ja õevaselt soojas vees nöha
leevendades märkasin kesk tohuvabohu
oma kapotipaelu paelavat neidu.
Deja-vu’na see tol hetkel mulle tundus.
Tüdruku kapotitaskust kukkus kaks vehvermentsikommi.
Veega nii sarnaselt lüüme ta näis. Justkui lummutis
ringi käis. Kapotil sinine siuru.
Sekundis lumur möödus ja noor larask pamurat
taevast nõelas.
Tagasi vaadates oli neiu haihtunud. Kümbla täitus rõske õhuga
ja eemal noor timurlane lamamistoolilt vanuri püsti aitas.
Sulgesin silmad, et mõelda rujale, mis just oli toimunud.
Kaido

neljapäev, 2. november 2017

Uusi raamatuid

Mulle meeldivad need päevad, kui kuller tuleb raamatupakiga. Koolivaheajal oli üks päev just selline.
Soovinimekirja  koostasin selle järgi, mida olete raamatukogus küsimas käinud, lisasin veel õpetajate Averonika ja Triinu soovid ning kohale tuli päris kopsakas pakk.

Tõenäoliselt ei ole teil aimugi, kui hästi lõhnavad uued raamatud, ja siin ei saa ma seda ka edasi anda. Küll aga võin tutvustada veidi kasti sisu:

 

  "Indigo" 


Peeter Sauteri jutustus "Indigo" annab pildi nõukaaja lõpu Eesti noorte elust. Hulgutakse, armastatakse, ollakse nõutud ja samas muretud.  

 

"Asjade kukkumise hääl"

 
" Asjade kukkumise hääl" on lugu pinevast sõprusest, armastusest, perekonnast, hirmus elanud põlvkonnast ja püüetest jääda ellu rasketel aegadel. Raamat pälvis 2011. aastal Alfaguara preemia, hispaaniakeelse maailma ühe tähtsama kirjandusauhinna.  
 
 
 "Katkuhaud"
 
Ene Mihkelsoni raamat kirjutab asjadest, mis puudutavad kõiki eestlasi lähedalt. Tema romaani minategelane hakkab uurima, mis juhtus tegelikult Teise maailmasõja lõpus ja selle järel, ajal, millest tal endal on üsna udused ja lapselikud mälestused. Ta teab, et ta isa ja ema varjasid ennast metsas, isa tapeti, ema on küll elus, kuid jutustaja on temast võõrdunud. Teda kasvatas tädi, ema õde, ning just selle tädi poole ta nüüd pöördubki lisaks arhiividele ja vestlustele teiste oma kodukandi inimestega. Tõde, mis vähehaaval välja tulema hakkab, ei ole meeldiv. See on keerulise aja keerulisi valikuid ja suhteid peegeldav tõde nagu katkuhaud, mille lahti kaevamist peljatakse.
 

"Kevad ja suvi ja" 

 
Tõnu Õnnepalu luulevormis päevik on kirjutatud 2008. aastal, peamiselt Järvamaal Esnas. „Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus. Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus kui saab olla luuletaja tarkus. Ja mida me siis luulest õieti otsime, tarkust, vahetust, elu?“

 

"Loomade Farm. 1984" 

„Loomade farm” ja „1984” on kahtlemata Orwelli kõige tuntumad teosed. Ehkki kirjutatud enam kui 50 aasta eest, pole need kaotanud aktuaalsust ja teravust ka 21. sajandi alguses. Totalitaarsed riigid pole tänaseks kuhugi kadunud, meedia abil korraldatav ajupesu on hoopis suuremad mõõtmed omandanud ning Orwelli poliitikloomi või loompoliitikuid võib kohata igal sammul. 
 

"Minu kass Jugoslaavia"  

 

Emine abiellub 1980ndate Jugoslaavias vägivaldse mehega, kellega on kohtunud ainult korra. Sõja alates pagevad nad riigist. Nende poeg Bekim kasvab üles Helsingis. Ta on üksik ja tõrjutud, kuni kohtub baaris pentsiku kassiga, kes viib ta rännakule mineviku häirivatesse soppidesse.
„Minu kass Jugoslaavia” on jutustus lootustest ja illusioonide purunemisest, sõjast ja pagulusest ning identiteedi- ja kuuluvusotsinguist. Teos võitis 2014. aastal Helsingin Sanomate debüüdipreemia.
 

"Neverland"

Andrus Kivirähk soovitab: “Eesti uuemast ilukirjandusest soovitaksin Urmas Vadi “Neverlandi”. See on lõbus ja samas ka nukker lugu tavalistest inimestest, kes kangesti püüavad teineteisega suhelda, midagi saavutada ning õnnelik olla, aga paraku lähevad kõik nende plaanid ikka enamasti nurja.” 
 

"Norra mets"

Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulamine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Raamatus keskendutakse üleüldisele Jaapani hariduskultuurile ning lisaks sellele kujutatakse minategelase hingeelu ja täiskasvanuks saamist.
Keskne probleem on inimeksistentsi mõttetus. Kõik tegelased on kokku puutunud surmaga ning vähemal või rohkemal määral vaevavad neid eksistentsiaalsed küsimused. 
 

"Omajuur"

Luulekogu „Omajuur“ loob portree ühest 20. sajandi armastatumast ja lummavamast eesti luuletajast. Koostaja on esitanud luuletused ajalises järjestuses, pidades võimalust mööda silmas ka aastaaegade järgnevust ja meeleolude vaheldumist vastavalt sellele, taustaks Betti Alveri elukäik selle eneseotsingute, kriiside ja murede, rõõmude, õnne ja iluelamuste ning teostest ilmneva müstilise elutundega. Luuletused on jagunenud viide ossa: lahkumine kodust, eneseotsingud; aeg Heiti Talvikuga; aeg pärast Heiti Talvikut ja koos Mart Lepikuga; aeg pärast Mart Lepikut; üksindus, lõppvaatus.  
 
 "Pikad varjud"  

Novellikogumik „Pikad varjud“ on kummardus meie kirjandusmaastikku rohke kohamuistendite pärandiga rikastanud Herta Laipaigale. Raamatusse on põimitud Eesti eri paikade kohta kümme kunstmuistendit, mis kannavad edasi rahva iidseid
uskumusi ja tavasid. Mõned juttudest on vanade lugulaulude ümberkirjutised, teistesse on kootud esivanemate mälestused ja kolmandad on rahva¬pärimusele ehitatud uudisteosed. Kuna muistendid on pärit kümne erineva kirjaniku sulest, siis on
novellikogumik mitmekülgne ja kaasahaarav.
Lugedes võib hetkeks unustada ümbritseva ja sukelduda ajaloohõlma, et elada kaasa esivanemate rõõmudele ja muredele, nende seiklustele ning kokkupuudetele vaimse reaalsusega.
Kogumikus on esindatud Tuglase novelliauhinna laureaadid, jutuvõistluste võitjad ja mitmekordsed ulmeauhinna Stalkeri saajad.

"Süü on tähtedel"

Kilpnäärmevähki põdev 16-aastane Hazel on õnnelik natukese juurde ostetud aja eest, kuigi ta ei tea veel selle natukese pikkust. Tal on tunne, nagu voolaks elu ta sõrmede vahelt minema. Kuni ta kohtub Augustusega. Kangekaelne ja sihikindel poiss on otsustanud, et peab võitma Hazeli südame, mis selle hetkeni on kuulunud ühele lõputa jäänud romaanile. Kuigi haigus nõuab oma, kirjutatakse noorte elu käsikiri ümber ja nad leiavad selle, mida ei ole jõudnud veel kaotada.
“Süü on tähtedel” on põrgulikult naljakas, enneolematu, rõõmu täis tohutult kurb raamat. See raamat murrab lugeja südame – aga mitte selle pärast, et kurnaks südant, vaid seetõttu, et täidab selle üha uuesti ja uuesti, nii et see lõpuks enam midagi mahutada ei jaksa ning tükkideks lendab. Raamat valiti 2012. aastal Goodreadsi kasutajate poolt aasta raamatuks.
"Vesi mäletab"
„Vesi mäletab” on usutav ja hirmuäratav tulevikukirjeldus, kus maailma kõige suurem defitsiit on puhas vesi. Maailmas valitseb diktatuur, mille peamine ülesanne on vett jaopärast jagada. Mõned endisaegsed tehnikasaavutused on säilinud suurtes jäätmeaukudes. Need, ning peategelase Noria suguvõsas säilinud teemeistri päevikud, on ainus side eelmise maailmaga. Noria saab noore tüdrukuna teemeistriks ning oma suguvõsa suure saladuse hoidjaks. Paraku on teemeister oma ameti tõttu veepolitsei kõrgendatud tähelepanu all ning kaalul kogu tulevik. 
Kokkuvõtted on pärit Rahva Raamatu kodulehelt, kust leiate ka kommentaare ja arvustusi.

Tegelikult tuli raamatuid rohkemgi, astuge läbi!