Neljapäev, 31. mai 2018

L-ile


Seitsmenda lennu abiturient L palus pärast viimast vastamist minult edasise lugemise nimekirja. Muusika kirjandusõpetaja kõrvadele. Hõljusin veidi selles muusikas ja hakkasin siis õhtul und saamata mõtlema, mida esimeses järjekorras soovitada. Muusikale lisandus vastutus – häid raamatuid on ju hii-ii-ii-glama palju! Aga see on tore-tore-tore vastutus. Ja siin on minu väike nimekiri. L-ile ja teistelegi. Raamatud on kirjas suvalises, ma kordan, suvalises järjekorras. Kui need raamatud läbi, olen rõõmuga valmis kirjutama uue nimekirja.

¤ Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ maalib lugejale pildi sellest, mis juhtub totalitaarses ühiskonnas raamatutega. Selle teosega on hea alustada, sest siis oskab lugeja ehk järgmisi rohkem hinnata. Ja seda, et ta saab vabalt lugeda. Selle düstoopia põhjal vändati Hollywoodis film, kassahitiks saab see sügisel 2018. Treiler on siin.

¤ Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu“ on ühtlasi düstoopiline ja kaasaegne. Nii Ameerika ühendriikides kui ka Eestis kuuleb järjest enam sõnatriot „viljakas eas naine“. Tavaliselt kasutavad seda mehed, kes teavad, mida viljakas eas naised kindlasti tegema peaksid ja mida nad kindlasti teha ei tohiks. Selle romaani põhjal on tehtud paljude auhindadega pärjatud samanimeline seriaal, mis on nii põnev ja õudne, et tundub, nagu oleks päris.

¤ William Styroni „Sophie valikut“ lugesin juba aastaid tagasi, aga lahti ei ole see raamat mind lasknud. Mõni raamat lihtsalt on selline. Hoiatus: see ei ole kerge lugemine, sest valik, mille Sophie peab langetama, on… Tegelikult peab seda ise lugema, et aru saada. Samanimelist filmi Meryl Streepiga (Oscar) vaadata pärast lugemist.

¤ Veel üks raamat on mind sarnaselt eelmisega enda külge köitnud: Lionel Shriveri „Me peame rääkima Kevinist“. Ka selle teosega käib kaasas väike hoiatus – lugemiselamus ei ole tore selle sõna otseses mõttes, küll aga mõtlemapanev ja analüüsima sundiv. Samanimelist filmi Tilda Swintoniga peaosas vaadata pärast lugemist.

¤ Tänu ajaloolasele Simon Sebag Montefiorele olen avastanud Venemaa Romanovite düsnastia telgitaguseid. 800leheküljeline „Romanovid“ kuulub kahtlemata minu lugemiselamuste tippu. Et ajaloost on võimalik nii kütkestavalt kirjutada, on lihtsalt… kütkestav.

¤ Ja siis veel Montefiore sulest Venemaa ajaloo erinevatest etappidest triloogia. Lugeda sellises järjekorras „Sašenka“, „Verev keskpäevataevas“, „Ühel talveööl“.

¤ Jätkan ajalooliste romaanide lainel. Soomlane Antti Tuuri on kirjutanud oma maa katkirebitud ajaloost „Igitee“, mis avab soomlaste kodusõja tagamaid. Sõna „katkirebitud“ minu eelmises lauses ütleb, ma arvan, raamatu sisu kohta päris palju.

¤ Ja veel ühe soomlase avastasin enda jaoks möödunud aastal: Katja Kettu. Noor kirjanik, kes kirjutab samuti oma maa ajaloo ainetel. Tegelased on väljamõeldud, kohad ja enamus sündmusi päriselt toimunud. Temalt on eesti keelde tõlgitud kolm romaani: „Ämmaemand“, „Ööliblikas“, "Keevitaja“.

¤ Imeilus-imevalus elulugu: vene helilooja Dmitri Šostakovitši „Tunnistus“. See pole mitte lihtsalt lugu ühest inimesest, vaid sissevaade möödunud sajandi Venemaale. Äärmiselt võluv lugemine.

¤ Mis juhtub siis, kui elada ilma armastuseta? Selle on sõnadesse ja kaante vahele osanud kirjutada eesti kirjanik Vahur Afanasjev oma romaaniga „Serafima ja Bogdan“.

¤ Mida veel öelda? Seda, et lastele peab lugema. Need, kellel on, saavad seda teha juba praegu. Kellel ei ole, võivad vaimu valmis panna. Iga päev võiks lugeda kohe mitu peatükki. Kui päev on olnud väsitav, siis võib piirduda ka ühega. Kui oled kohe täiesti-täiesti omadega läbi, siis võib piirduda paari vanasõna või mõistatusega – selle nipi on ära õppinud minu laps. Kui mõni õhtu venib pikale ja kõik on väga väsinud, siis minu 6-aastane ei lepi sellega, et ma kohe mitte midagi ei loe. Ta pistab mulle pihku „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“ ja nõuab kaht mõistatust.
Ja häid lasteraamatuid on täis kõik raamatukogud. Muide, ka lasteraamat peab olema raamat, mitte väike vihikusse surutud kokkuvõte pikemast asjast. Mida vähem pilte ja rohkem juttu, seda parem. Lapsele.

Nimekirja kirjutas Averonika Beekmann