reede, 2. november 2018

Tänavuse Tiina Tammani arvamuslugude konkursi võidutöö


Tiina Tammani arvamuslugude konkurss 2018 on ajalooks saanud.
Tänavused teemad:
1. Miks nii ja mitte teisiti?
2. Tahan iseennast tundma õppida
3. Kuidas ma aitaksin hädasolijat
 4. Sina ütled üht, tema ütleb teist kummal on õigus?
5. Mida on mulle andnud meediatunnid koolis?

Žürii valis kuus autorit, kelle kirjatööd jäid silma oma isikupära, mõtteselguse ja ladusa eneseväljenduse poolest: Kai-Melli Kapten ja Tanel Taube (mõlemad 10.b), Daily Raudsepp ja Nele Mangman (mõlemad 12.a), Marleen Anderson (11.b) ja Deisy Nursi (10.a). Kooli žürii valis nende kuue seast tänavuse laureaadi, kelleks on Deisy Nursi. Teie ees on võidutöö 2018 – head lugemist!

 Tahan iseennast tundma õppida 


„Lähed ikka gümnaasiumisse ka? Aga ülikooli?“ – ühe käe sõrmedel on raske kokku lugeda kordi, mil neile kahele küsimusele vastama olin sunnitud. Siiani olen, aga ainult viimasele. Minu edasise haridustee kohta ei uuritud varakevadel, mil üldjuhul algavad sisseastumiskatsed kesk -ja kutsekoolidesse, vaid juba põhikooli eelviimases klassis. Teadsin juba siis, et lähen gümnaasiumisse, et tulevikus kõrgkooli astuda, õpetajakutset ju teisiti ei omanda.

Käisin kokku kolme erineva gümnaasiumi katsetel ning vestlustel – Paide ja Viljandi Gümnaasiumis ning Türi Ühisgümnaasiumis. Minu õnneks ja õnnetuseks pääsesin kõiki kolme kooli sisse. Õnneks, sest nüüd, lõpuks ometi, nägin oma töö ja vaeva tulemusi, mis kajastusid kaugemal, kui vaid kontrolltööde hinnetes. Ja see on nii hea tunne! Lisaks jättis rohkematesse koolidesse sisse saamine valikuvabaduse. Õnneks. Ja samal ajal õnnetuseks, sest nüüd pidin tegema valiku. Ma pole nende tegemises kunagi küllalt hea olnud.

Kevadeks olid minu dokumendid kahes gümnaasiumis – Viljandis ja Türil ning ikka veel polnud mul halli aimugi, kumb neist õigem on. Ikka veel ei saanud ma öelda, et tegin õige valiku. Ikka veel ei kogenud ma kindlustunnet. Oli aeg vaadata enda sisse ja küsida, kes ma siis ikka õigupoolest olen ning mida ma tahan.

Usun, et ennast saab kõige paremini tundma õppida olukordades, mis asuvad väljaspool mugavustsooni ja rutiini. Uued situatsioonid vajavad harjumist, need võivad olla tihti ebamugavad ning hirmutavad, aga ometi nii õpitaksegi. Mitte kunagi poleks ma avanud ust raamatute müstilisse, salapärasesse ja samaaegselt nii reaalsesse maailma, kui oleksin kuulanud teiste endavanuste arvamust sellest, et raamatud on tegelikult igavad. Ei ole!

Mitte kunagi poleks ma teada saanud, et tulevikus ei ole minu koht klienditeeninduses, kui ma poleks suvel kohvikus töötanud. Õppimine ei ole vaid see, kui avastame enda jaoks tegevusi, mis meil hästi välja tulevad või mille tegemisest rõõmu tunneme. Vastupidi – enda tundma õppimise suur osa ongi see, kui leiame üles need tegevused, mida tehes ei näe sära meie silmades. Edaspidi saab neist siis ju hoiduda.

Rudolf Rimmeli luuleread ütlevad: “Ja kõikidest teedest raskeim, on tee läbi iseenda.” Kui väiksem olin, siis ütles ema alati, millal on õige aeg magama minna või millise ilmaga peaks mütsi pähe panema, õpetaja ütles alati, mitmendalt realt vihikus kirjutamist alustada. Alati öeldi ette, mida või kuidas tegema peab.

Enese tundma õppimine on raske, aga nii on vist igasuguste uute teadmiste omandamisega. Võime lahendada erinevaid isiksuseteste, uurida, kas oleme introvertsed või ekstravertsed, aga lõppeks annavad testid vaid aimu, kus kohas me skaalal paikneme. Võib-olla see muudabki enesega sõbraks saamise nii raskeks – mitte keegi ei saa seda meie eest ära teha. Iseenda avastamine toimub ikka läbi iseenda. Võib-olla just sellepärast olingi kevadel kooli valikuga nii suures hädas, sest ei osanud ise otsustada, nüüd ei öelnud keegi ette ega andnud instruksioone.

Iseenda täielik tundmine on ilmselt võimatu. Ja igav ka. Üksluine oleks igal hommikul ärgata teadmisega, et õhtuks olen täpselt see sama inimene. Hoopis meeliköitvam on õhtul tekki peale tõmmates endamisi juurelda, mida ma täna enda kohta avastasin.

Mainisin ülal kindlustunnet ja teadmist, et olen õige valiku teinud. Teate mis? Ma pole seda tunnet veel tegelikult uues koolis kogeda saanud. Aga ma ei muretse, sest küll ta tuleb. Analüüsimisse ja tõe otsimisse uppudes tekivadki ülemäärased kahtlused ning hirmud. Täiesti asjatult.

Ma ei taha vastata küsimusele, kas ikka ülikooli ka lähen, kui vastuseks oodatakse vaid jaatust. Ma ei taha mahtuda neisse raamidesse, mida ühiskond nii agaralt noorte inimeste ümber vormib: kõrgharidus, tasuv töökoht, pere, stabiilne elu. Tahan reisida, kogeda, avastada, jagada, märgata, unistada ja õnnelik olla. Tahan maailma mõista. Tahan iseennast tundma õppida.


Deisy Nursi, 10.a klass