Hirmujutt

11.b klassi õpilased kirjutasid esmaspäeval (8.05) kirjandustunnis hirmujutu, milles pidid kasutama

Jarek kirjandi kirjutamise vaevas ja rõõmus

vähemalt kaht fraseologismi. Teadmisega, et nädala viimasel tööpäeval (12.05) läheb kirjandi kirjutamiseks, sündis Jareki sulest allolev lugu.
Kõigile hirmujutu-kirjanikele oli ette antud ühesugune algus: See hetk... või Sel hetkel...

_____________________________

Sel hetkel helises tunnikell ja algas eesti keele tund. Kõigil õpilastel oli hirm naha vahel, sest keegi ei teadnud jälle, mida tunnist oodata. Ka Peeter, kes muidu oli rahulik, tundis, kuidas ta ihkukarvad õpetajat nähes püsti tõusid.

“Ma tunnen, et siit midagi head ei tule,” ütles ta Madisele, kellel oleks nagu veri soontes tardunud ja kes sellele midagi ei vastanud.

Õpetaja tervitas õpilasi, lasi kuuldavale hirmsa ja kurja naeru ning siis ta seda ütleski: “Täna me kirjutame kirjandit.”

Jarek Lippur

Terve 11.b klass kirjandi kirjutamise vaevas ja rõõmus

___________________________

See hetk oli otsustav. Sekundite varjatud signaali saatel oli saatus paika loksunud. Väljas oli veel pime, paar igavikulist tundi kihutasid mõtted peas ringi, oodates hommikut, mis ei saabu. 

“Kurat,” laususin ma. Oma viimase energiavaruga astusin kolm pikka sammu. Veri tardus soontes. Põrandalauad sosistasid kurjakuulutavalt ja ma vaatasin otsa probleemile, mis oli viinud mind sügavasse pimedusse: lambipirn oli läbi põlenud.

Marko Malling