Üleni eestikeelsed jutud

2017. aasta keeletoe auhinna rahvaauhinna laureaat, twitterikirjanik Keiti Vilms alustas septembri alguses Vikerraadio lainel saatega "Sõnasäuts", milles tutvustab unarsõnu. Meie koolis kuulame neid. Ja kasutame ka. Teie ees on septembri ja oktoobri sõnu kasutades kirjutatud jutud. 

- Kes see luges, aru sai, sellele ta tegi pai.  

Kord sattusid timurlased ühte majja. Nad vaatasid ja vaatasid ja neil oli deja-vu tunne. Ja siis tuli neile meelde - see on vesimõnula. See oli ruja koht, seal saab isegi nöhast lahti. Naised võtsid kiiresti kapotid seljast ning mehed paelasid jalanõud lahti. Kui kõik olid kümblas juba pool tundi olnud, mõtlesid nad, et see kogemus on eriti õevane siis, kui jõmmelgat peale süüa. Ühel hetkel tuli Jaanusele mõte teha nisva. Ta tahtis larask Tiiu Mihklile kupeldada. Tiiu põlnd sellega nõus ning virutas Jaanusele vastu nina. Siis hakkas vesimõnulas tõeline tohuvabohu.

Stenver

Elas kord Siuru, kes evis nime Siurts. Siurtsu minevik oli nisvaline, sest ta oli teinud lõpu kõikidele kiililiikidele. Timurlased olid sellepärast nõeluskid ja neenisid kõiki tema tegusid. Siurtsu elu oli küll olnud pamur, kuid nüüd on ta näinud lummutist. Tema eesmärk on nüüd paelata suhteid timurlastega. Selleks ta välmis mitu ööpa, kuidas seda teha. Siurts jõudis järeldusele, et ta viib timurlastele vehvermentsi ja jõmmelgaid - see töötas. Timurlased asusid Siurtsut mähelema ja unustasid tema nisvad. Siurts oli kahjuks jälle sooritanud nisva ning üks timurlane, kes oli larask, rääkis sellest teistele. See kõik oli kui deja-vu, kus Siurts üritab paelata oma suhteid.

Magnus

Käisime Kristjaniga vesimõnulas; Kristjan on muidu nisvaline poiss. Kipub olema nõelusk ema vastu. Kristjani ema ootas kodus tohuvabohu, sest Kristjanil oli nöha.

Esmalt pidime lumuriga tööd tegema. Teel vesimõnulasse nägime kiililiiki ja siurut. Nad laikisid nii hästi, et oli õevane vaadata. Teel nägime ka lummutist kauplemas jõmmelgatega, mispeale välmisin pamura loo ja jõin vehvermentsiteed.

Kim

Timurlased mähelevad vesimõnulaid. Kümblas oli üks larask, Mart. Ta põrpis teisi timurlasi oma jutuga. Mart rääkis timurlastele terve ööba oma deja-vu’dest ja kiililiikidest. Vesimõnulas valitses tohuvabohu ja tuju oli pamur. Mart oli väga nõelusk ning kupeldas kõik timurlased Mehhikosse. Nad laikisid väga koledad. Mart neenis ruja olukorda.

Ago

Larask mäheles pajatada õevastest lummutistest. Niisisis nuuskis Tiit vehvermentsi ning tal tekkis deja-vu. Lummutis oli vesimõnulas lüümes vees. Temaga oli põrpiv naine, kes evis kapotti. Tiit neenis, et ei ole nisvaline, vaid vooruslik. “Nõelusk!” röögatas Tiit, ärkas näha ja palavikuga, kõik oli välmitud.

Arne

Sõitsin vesimõnula poole, kui silmasin tee ääres lummutist. Peatasin auto kinni ning kohe tormasid minu juurde timurlased, kes pärisid, kas mul on kõik korras. Timurlased juhatasid mind kohvikusse, kus ma tellisin ühe õevase jõmmelga-vehvermentsitee, et ennast maha rahustada. Kuigi kohvikus valitses peale vaadates tohuvabohu ja teenindaja tundus olevat nõelusk ja larask, oli jook sellgipoolest väga maitsev. Ilm kiskus ka paremaks, kuigi pilvede vahelt veel lüümis. Kohviku ees töötas lumur ning sea vaadates tekkis mul deja-vu. Paelasin oma jalatsid kinni ning mõtlesin, kas ma olen mingisuguseid nisvasid teinud, et minudga täna sellised rujad asjad juhtuvad. Selleks ajaks oli ilm juba täiesti pamur ning otsustasin jala koju minna.

Martin

Käisime Kristjaniga vesimõnulas. Nägime teel sinna ühhte paari mähelemas. Õues oli pamur ilm. Vesimõnulas oli tohuvabohu. Kristjan evis ühte autot, millega me tulime. Autos oli üks jõmmelgas - see laikis õevane. Me paelasime püksipaelad ja läksime basseini poole. Basseini juures hakkasime välmima viise, kuidas vette hüpata. See vend, kes seal basseini ääres oli, oli täielik nõelusk. Tema pärast pidime vooruslikult käituma. Tänu sellele me larasklesime Kristjaniga terve õhtu. Kristjan on väga suulas.

Indrek

Nõelusk Laura oli tõeline larask, see oli tema nisv. Pamural ilmal mäheles ta õevast vesimõnulat. Lüüme vehvermentsitee ja kapott, mida ma evin, on tema igapäevane deja-vu. Laura laulis nagu siuru, paelates kingi, ning neenis korda keset tohuvabohu.

Mari-Liis

Timurlased Erko ja Martin kupeldavad jõmmelgaid. Vesimõnula ette on kogunenud palju timurlasi, kes laigivad jõmmelgaid. Enamus timurlasi seal on laraskid. Nad hoopis laigivad vehvermentsi ja evivad jõmmelgaid. Järsku näen Annet, keda ma mähelen. Ta on nõelusk, aga kannab vooruslikku kapotti. Tal on nöha olnud juba ööp läbi. Ta hakkas ka laikima minu jõmmelgaid. Algul teda põrpis, et ma ei müü vehvermentsi, vaid jõmmelgaid.

Erko

Ärkasin hommikul, mul oli jube näha ja toas valitses tohuvabohu. Võtsin kapist kapoti ja äkitselt tuli deja-vu tunne. Nidusin oma saapapaelad. Voodil lebas raamat, kus oli juttu timurlastest ja millised laraskid nad olla võivad. Õues oli õevane ilm, järve kohal lendlesid paljud kiililiigid ja üks sihvakas siuru. Läksin kööki ja paelas lahti koti, kust võtsin jõmmelga. Hommikune udu paistis  äga lüüme, isegi natuke lummutuslik. Keerasin ukse lukku ja läksin vesimõnulasse. Pargis mähelesid mingid noored. Ma ei mõista, miks mõni inimene peab selline nõelusk olema. Kümblasse astudes tundsin ma kerget vehvermentsihõngu. Kogu see jutt on täielik ruja. Ööbi laikimus paneb mind välmima igasugu mõtteid.

Andre

Vesimõnula lüümes ja õevaselt soojas vees nöha

leevendades märkasin kesk tohuvabohu

oma kapotipaelu paelavat neidu.

Deja-vu’na see tol hetkel mulle tundus.

Tüdruku kapotitaskust kukkus kaks vehvermentsikommi.

Veega nii sarnaselt lüüme ta näis. Justkui lummutis

ringi käis. Kapotil sinine siuru.

Sekundis lumur möödus ja noor larask pamurat

taevast nõelas.

Tagasi vaadates oli neiu haihtunud. Kümbla täitus rõske õhuga

ja eemal noor timurlane lamamistoolilt vanuri püsti aitas.

Sulgesin silmad, et mõelda rujale, mis just oli toimunud.

Kaido