Lingvistiline mets

Eilses Kirjandusministeeriumis rääkis Mart Juur Valdur Mikitaga tema uuest raamatust "Lingvistiline mets". Ühes novembrikuu postituses andsin teada, et meiegi kogusse lisandus see raamat, aga et nii vägev, ei osanud siis veel arvata.
Raamatut hinnatakse fenomenaalseks teoseks, mis meeldib nii kriitikutele kui laiemale publikule.  Juba praegu on seda nimetatud viimase kümnendi oluliseimaks Eestis ilmunud raamatuks.
Mart Juure väitel on Mikita selline autor, kelle teoseid raamatukogudes "pihta pannakse". No jah, kombeid on erinevaid. Aga üks äärmiselt mõnusa jutuga mees on Valdur Mikita küll.
Oma raamatus arutleb ta eesti keele, looduse ja kultuuri teemadel veidi isemoodi nurga alt. Lausa nii isemoodi, et üks vanem daam oli avaldanud muret tema vaimse tervise üle.
Tundub intrigeeriv? Ma arvan, et tasub lugeda.
Aga usun, et raamatut on kergem lugeda, kui autor inimesena silme ees on - tema mõnus, rahulik kõne ja muhe olemine.
Panen siia eilse saate lingi, vaadake üle ja tulge siis raamatukokku.

Kirjandusministeerium 25.02.2014

Pille

Võitlus inimhinges

F. Dostojevski “Kuritöö ja karistus”

Kui laenutasin raamatukogust romaani “Kuritöö ja karistus”, polnud ma veel päris kindel, et raamatu ka ikka lõpuni loen. Üldiselt mulle mõrvu ja kriminaalseid ettevõtmisi kajastavad lood ei meeldi. Seetõttu olin ettevaatlik ja kahtlev. Lugema hakates üllatusin meeldivalt, kui kohe esimestel lehekülgedel verega kokku puutuma ei pidanud. Samas tekkis ka huvi teada saada, kuidas jutustus areneb, kuidas tuleb mängu  kuritöö, millest isegi pealkiri kõneleb.

Teose “Kuritöö ja karistus” kirjutas autor aastatel 1865-1866 kajastamaks allakäiku vene ühiskonnas. Romaanis on olulisimal kohal isikute tunnete, mõtete ja ajendite selgitamine. See, kuidas endine üliõpilane jõuab mõttelt tappa pandiandja-eit lõpuks tegudeni. Aga mitte ainult. Dostojevski on ise öelnud: “Minu loos on lisaks veel vihje mõttele, et kuriteo eest määratav juriidiline karistus hirmutab kurjategijat hoopis vähem, kui seaduseandjad arvavad, osalt seetõttu, et ta ka ise seda karistust kõlbeliselt nõuab.”

Lugu on pikk ja mitmetahuline. Peamise sündmustiku kõrval arenevad ka teised ja sugugi mitte vähem tähtsad ja huvitavad juhtumused. Raamat annab hea ülevaate elust  17. saj Peterburis. On üllatav, kuivõrd allakäinud nii moraalselt kui ka välisilmeliselt oli toonane linnaelu. Räpasus, inimeste ükskõiksus  elukvaliteedi suhtes, lõhe haritlaskonna ja lihtrahva vahel on hämmastavalt suur. Juba teose enda jooksul üritab mitu inimest endalt elu võtta, sest kõik tundub kasvavat üle pea. Pole lootust, pole põhjust, miks kannatada ja ikkagi elada.

Jah, see lugu, õigemini lugude pundar, on masendav.  See on liialt reaalne ka täna mitmelgi pool. Siiski pole autori eesmärgiks näidata niivõrd ühiskonna pahedele kuivõrd uurida allakäinud isiku kohtumist halastuse ja armastusega. Halastuse kogemise ja ise osutamise sees peitub midagi, mis ka mõrtsukat puudutab. See puudutas mindki. See, kuidas selline inimene, justkui üdini halb – kuidas sai ta muidu midagi sellist teha?- omab ju ka tundeid. Ta otsib lohutust, kaastunnet ja anub, isegi põlvili, et teda maha ei jäetaks. Ise kurjategija  ja aitab vaest naist, kelle mees on suremas!

Vaadates lugu ja tegelast pealispindselt, võib jääda mulje, et kõik on nii südametu ja toores. Kogu tapatöö oma detailidega, ka see nõrgemate aitamine. Teha midagi, mille peale pärast ainult õlgu kehitada, on mõtlematu. Teosest paistab silma nii palju irooniat ja vastukäivust. Kasvõi fakt, et peategelane on ise eelnevalt trükis avaldanud just kurjategija psühholoogiat käsitleva artikli, milles järeldatu täitub tema enda puhul pea-aegu et täielikult. Või et mõrvar on peale tapatööd nii ärevuses ja häiritud, et on nädalaid haige. Ka see, et liiderlik noor naine loeb enne noormehe vangistamist ette Piiblit, on kuidagi imelik, harjumatu mõelda.

 Eriti mõjus on romaani lõpp. Epiloogi lõpp. Nagu paljudes teostes, nii ka “Kuritöö ja karistuse” puhul võidab armastus. Algab nii öelda uus elu, millel pole vanaga palju pistmist. Pärast nii pikka perioodi hingelisi võitlusi, sünnib midagi, mis on tugevam endisest mõtlematusest. Lugu Raskolnikovi tapatööst on lugu abitu ja elu hammasrataste vahele jäänud inimese otsingutest hea elu, halastuse ja armastuse järele. Mind mõjutas see lugu küll, ehkki vahel tõusin raamatu tagant segaste tunnete ja mõtetega. Ega asjata pole “Kuritöö ja karistus maailmakirjanduse tippteoseid.

 

Pille-Riin Kaaver

10LR

Ilusad avastused

See on hea blogi, siia on põhjust tulla ainult heade sõnumitega. Ja miks ka mitte?!

Saime eelmisel aastal Türi Põhikoolist mitu kastitäit Loomingu Raamatukogusid -  sealsed õpilased on nende jaoks liiga noored. Meil seisid need ilusasti riiulis ja ootasid oma aega. Nüüd, neid arvele võttes, saadavad mind pea igapäevaselt üllatused. Nimelt on ju teada, et Loomingu Raamatukogu, olles Eesti Kirjanike Liidu ajakiri, avaldab tõesti häid teoseid. Nii leian ma siit pidevalt selliseid pealkirju, mis kuuluvad gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse loetellu, aga mina olin seni sunnitud teile vaid käsi laiutama.  Nii võite nüüd tulla küsima V.Woolfi "Proa Dalloway-d", erinevaid Ingvar Bergmanni teoseid. Franz Kafkalt on nüüd pakkuda lisaks "Protsessile" ka "Kiri isale" ja "Kirjad emale", Indrek Hirvelt luulekogu "Öömust" ja veel palju muud. Ja see on alles algus. Ma ei ole arvele võtmisega veel poole pealegi jõudnud, programmis on praeguseks viis aastakäiku, üheksa ootab veel oma järge. Usun, et siit saame abi oma kirjanduse kursuste läbimiseks.
Ja teile meeldib ilmselt kõige rohkem see, et need raamatud on õhukesed, jõuate alati tähtajaks loetud.

Astuge läbi!
Pille

Jumalaema kirik Pariisis

 Ma polnud päris kindel, mida sellelt raamatult oodata, kuigi olin mingil määral selle sündmustikuga kursis. Valik oli seekord üsnagi lai, aga ometi otsustasin ma selle raamatu kasuks ja seda mitte lehekülgede arvu tõttu. Ma teadsin varasemast, et tegemist on klassikaga ja ma olen enda silmaringi avardamiseks ja juhuks, et kunagi üheski seltskonnas raamatutest rääkides hätta ei jääks, võtnud eesmärgi lugeda nii palju klassikalisi teoseid, kui huvi poolest läbi lugeda suudan. Lisaks tundus see minu jaoks kuidagi intrigeeriv, sest mulle on alati Pariis meeldinud ja mõtlesin, et selle raamatu lugemine annaks mulle juurde teadmisi linna ajaloo, ehitiste ja elukorralduse kohta, mida mul seni veel ei olnud.

Uurides selle romaani tausta, sain teada, et selle kirjutamist alustas Victor Hugo 1829. aastal. Ta oli vastu Jumalaema kiriku senisest asukohast mujale viimisele või ümber ehitamisele, mis oli tol ajal aktuaalne teema, seega soovis ta kirjutada romaani, mille peategelane oleks Jumalaema kirik. Pärast romaani avaldamist algas liikumine nii Prantsusmaal ning hiljem ka mujal Euroopas, et kaitsta ja restaureerida gooti stiilis kirikuid.

Lugemisega alustades ootasin ma, millal see otsene tegevus peaks hakkama. Tegevused kulgesid aeglaselt ja palju oli juttu juba juhtunud sündmustest, mis muutsid raamatus toimuva klaarimaks. Algust oli pigem väsitav lugeda, sest tundus, nagu ootaks sündmust, mida ei tulekski. Romaani lugemise tegi üleüldiselt keerukaks kirjelduste rohkus. Nende rohkus oli nii positiivne kui ka negatiivne. Positiivne oli see, et kirjeldused aitasid raamatusse vägagi sisse elada ning muutsid kujutluspildi loomise kergemaks. Halb külg peitus selles, kui kireldustest ja selgitustest otseselt aru ei saanud või neid üheselt ei mõistnud ning siis tegi nende rohkus asja ainult hullemaks. Samas kui sündmustik hakkas muutuma keerukamaks ja põnevamaks, oli raamat vägagi kaasahaarav. Oli sündmusi, mida ma poleks osanud ette oodata, nagu Gringorie ainsana pääsemine neist meestest, kes Esmeraldasse armunud oli. Oli ka hetki, kus ma juba poolel raamatul teadsin, mis lõpptulemus on, näiteks see, et rotiaugus palvetav õde Gudule osutub Esmeralda emaks. Raamatut lõpuks käest pannes, tundus, nagu oleksin ma osaks saanud ühest õpetlikust loost, ise kannatamata. Ma lootsin või ootasin raamatule küll erinevat lõppu, mis oleks õnnelikum, kui selle tõeline lõpp, aga sellisel juhul ei oleks see silmatorkav ja läbilööv teiste raamatute seast, sest õnnelike lõpuga romaane on kirjutatud piisavalt.

Terve romaani lugemise vältel üritasin sel hetkel tegevuse keskmes oleva tegelasega samastuda. Ma püüdsin mõista Esmeralda naiivsust, dom Frollo plaanide tagamõtteid, Quasimodo üksindust ja tõrjutust ning Gringoire kuulsusejanust. Üldiselt ei teki mul tegelastega samastumisel raskusi, aga selle raamatu vältel oli hetki, mil mõtlesin, et miks ta nii teeb, see ei ole ju mõistlik. Nende mõttemaailmasse tungimine ja isiksuse mõistmine oli huvipakkuv ja mitmekülgne.

Raamatu enamik tegevusest toimub renessanssiajastul ning kirjeldab selle ajastu arhitektuuri ja suurkujusi. See tõi hea võrdlusmomendi, et tol hetkel just loodud kunstiteosed on praegusel hetkel äärmiselt hinnas ning kuuluvad kultuuripärandite alla. See ajastu pani aluse teadusele, kirjandusele, leiutistele ja muusikale, mis meid praegu ümbritseb. Üks suur võrdlusmoment oli ka inimeste elujärg ja kombed siis ja praegu. Kõik on elukvaliteedi suhtes muutunud paremaks, samas hakkab üha enam hääbuma ühtsustunnet, mis rahvast tol ajal valdas. Iseloomude mõttes pole inimesed siiski muutunud, kuigi kõik on rohkem haritud. Ikka esineb ühiskonnas sama vaenulikkust, võimuiha, omakasupüüdlikkust ja armukadedust. Kellegi või millegi omamist ning seda mitte jagada tahtmist väljendas minu arvates hästi vaimuliku dom Frollo tsitaat Esmeralda kohta, mis oli raamatus kordi esile toodud- “Kui ei saa mina teda, ei pea teda keegi saama.” See näitab üheaegselt üüratut kirge ja teisalt hirmsat armukadedust. Tunded, mis valdasid dom Frollot ja mida tuntakse ka tänapäeval põhjustavad siiani paljusi halbade tagajärgedega sündmusi.

Kui mõelda, kas see raamat meeldis mulle, siis ma pigem vastaksin jah, meeldis küll. Isegi kui oli hetki, kus ma tahtsin selle lugemise pooleli jätta ja keskenduda millelegi sisuliselt kergemale, oli kasulik, et ma lugemisega siiski lõpusirgele jõudsin. “Jumalaema kirik Pariisis” ületas mu ootusi ning sain sellest palju rohkem, kui oleksin oodanud nii Pariisi kohta kui ka inimeste tegude kohta, mida tehakse tunnete ajendil.  

Selena Jõesuu 10LR

Külmale maale.

 

EDUARD VILDE

Mina, kellele ei meeldi kohustuslikus korras raamatuid lugeda, üllatusin, kui võtsin kätte selle teose. Raamatu pikkus (olgu öeldud, et lehekülgede arv), sisu ning teemaarendus köitsid mind juba esimestel lugemis minutitel. Raske oli seda romaani käest ära panna. Raamatu alguses sain aru juba selle aja viletsusest. Paljud inimesed olid näljas, kõhud valutasid ning ka haigused ei puudunud. Kõik üritasid kuskilt kasvõi natukene hamba alla saada ja midagi koju lastele ning naisele viia. Äärmisel juhul võeti ka rikkamatelt laenu.

Seda romaani on raske mitte kaastundega lugeda, sest väga täpselt ning detailselt on vaesust kirjeldatud, kuidas inimestel polnud terveid riideid, mida selga panna, kuidas külm põue tungis ning külmavärinad kehale tekkisid, samal ajal, kui mina siin soojas toas saan tänaseid mugavusi lubada. Seda raamatut lugedes tundsin ma kurbust, valu ning viletsust. Raske oli aru saada, kuidas kunagi üldse niimoodi elatud saadi. Pidevalt peatusin ning jäin mõtlema, kui tänulik pean mina oma elu üle olema. Kõik eluks vajalik on olemas-katus pea kohal, toit laual ning ümber armastavad inimesed. Mõeldes nüüd aga teose sisu peale, siis oli olemas seal nendest kolmest ainult viimane. Ma arvan, et vaesed inimesed on kõige paremad, neil ei pruugi küll raha olla, et toitu ning riideid muretseda, kuid neil on olemas hoolivus teineteise vastu ja ka armastus, mida jagada. Olgugi, et vaesus ajab varastama ning valetama, kuid mina seda ette ei heida. See on nende meeleheide, mis ajab neid niimoodi tegema. Arvan, et peategelase elu ja käekäik ei saa küll mitte ühtegi lugejat külmaks jätta. Pealtnäha oli Jaan väga vaene, kuid seda ainult materiaalselt, kuna tähtsaim asi, millel nimeks perekond, oli tal ju olemas. See raamat läheb korda ning paneb mõtlema, et miks küll nii ausal ja õiglasel inimesel, nagu seda oli Väljaotsa Jaan, on nii vähe antud. Inimene, kes on hingelt ja südamelt nii puhas, on karistanud elu nii raskel moel, et tekib tung aidata sellise elujärjega osaliseks saanud inimesi. On lausa ebaõiglane, et neile on antud elada nii sünge ja murederohke elu, et lõppude lõpuks tuleb isegi neil õigelt teelt kõrvale kalduda ja teha tegusid, mis on siiani olnud täiesti vastuvõetamatud ja väärad, kuid tunduvad ainsa võimalusena pääseda ahelatest ja elada täisväärtuslikku elu.

Arvestades, kui ammu on see raamat kirjutatud, tuleb tõdeda, et selline paradokse täis elu, ei ole kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Valetamised, varastamised ja varjamised on saanud tänapäeva elu lahutamatuks osaks. Selles osas on raamatu aeg ning meie aeg samaks jäänud. Ainuke asi on see, et armastust, hoolivust ning abi on küll tänapäeval vähemaks jäänud. Inimesed küll suhtlevad ning näitavad, et see on olemas, kuid sellist tõelist asja enam nii väga pole, kõik on siiski omakasu peal väljas ning enamasti mõeldakse, kuidas ise hakkama saadakse. Ent varsti raugeb ning vaikib loodusemäss. Ja kui rong järgmisele linnale läheneb, ruskab koit võidurikkalt täiel nooruseilul loita ja emalik päike oma ilmlõpmatu armastusega peletab pimeduse ning udu enese eel ja koob sügisese sureva maailma ümber kuldvõru- hiilgav ja õnnestav nagu magus elulootus.

Olen maininud, mis tunded mind valdasid seda teost lugedes, kuid, kas raamat meeldis või ei meeldinud on raske öelda. Sisu oli ju väga kurb, kuid teiselt poolt mõeldes, teemaarendus, tekst ning laused olid väga hästi läbi mõeldud. Seega raamat meeldis mulle ja ei meeldinud ka.

Eget Lina, 10 R

Narkoprobleem Eesti koolides

Valisin artikli „Narkoprobleem Eesti koolides“ Akadeemia 21. aastakäigust, aastast 2009 numbriga 1. Otsustasin lugeda just seda, kuna teema on aktuaalne ning välja antud mitte väga kaua aega tagasi.

 Artikkel põhineb peamiselt uurimusel, mis viidi läbi noorte, 5.-12. klassi õpilaste seas üle Eesti. Uuringu eesmärk oli teada saada, mis vanuses noored narkootikume tarbivad ning saada ülevaade uimastiennetamise olukorrast ja õpetajate teadlikkusest.

 Uurimusest selgus, et 90% noori peab narkoprobleemi Eestis tõsiseks. Juba 11% 11-12 aastaste laste tuttavatest tarvitavad narkootikume, 17-19aastaste protsent lausa 77. Mida rohkem on tarbivaid sõpru, seda tõenäolisem on mittetarbijal soov ka ise järgi proovida. Tarbimist alustavat soodustavad tegurid on ka alkoholi ning tubaka kasutamine. Uurimusest selgus, et mitte ükski alkoholi mittetarbiv noor polnud proovinud narkootikume, samas kui alkoholi tarbivatest noortest oli seda teinud 15%. Mittesuitsetajatest 1% ja suitsetajatest noored 10%. Järeldusena, alkoholi ning tubaka tarvitamise alustamine viib narko proovimise tahtmise poole suurema tõenäosusega, kui eelnimetatud mõnuainete mittetarbimine. Proovima tahtma paneb veel ka tahe kuuluda seltskonda, paista lahe või vajadus viia mõtted eemale isiklikest probleemidest.

 Lastearstid haiglates tõdesid, et peaaegu mitte ükski arstiabi vajav joobes noor polnud tarvitanud vaid ühte uimastit. Segamini tarbides on väga raske kindlaks teha, ka kogenud meedikutel, mis uimastit on võetud ning millistes kogustes.

 Uuriti, kas ja kui tõhusalt tehakse koolides uimastiennetustööd õpetajate poolt. Vaid 12% noortest arvas, et ennetustöö on olnud piisav. Toodi välja, et loengud on igavad ning tihipeale vaid äratavad rohkem huvi uimastite vastu.

 Ka õpetajaid küsitleti ning lasti määrata väiteid õigeteks või valedeks. Eriti üllatas mind väidete „Kanep ja suitsetamine pole omavahel seotud“ ja „Alkohol ei muuda uimastite toimet“ kohta käivad õpetajate arvamused vastavalt 51% ja 27%, kes pidasid väiteid valedeks. Sellestki võib järeldada, et ennetustöö pole saanud olla piisav, kui õpetajad pole pädevad noortele uimastitest rääkima.

 Kokkuvõtteks on siiski alustatud rohkem ennetustöödega ning kontrollidega. Tõusnud on õpilaste enda teadvus uimastite suhtes ning hoiak mitte alustada.

 Artikli alguses olin veidi skeptiline püstitatud hüpoteeside suhtes, kuid uuringute tulemused tõestasid vastupidist. Soovitaksin kooli- ning eakaaslastel lugeda, kuid seda pigem enda silmaringi laiendamiseks mitte niivõrd uute teadmiste saamiseks.

 

Meryli Volmre 11r

Suurest Paugust, mustadest aukudest, tahtejõust ja muustki veel

Kitty Ferguson Stephen Hawking Aheldamata mõtted.

Tõlge eesti keelde Ajakirjade Kirjastus 2013   360 lk.

Originaaltrükid Copyright@Kitty Ferguson 1991, 2001, 2011

Ajaloost on teada sir I.Newton, A. Einstein ...... väga paljud tema kolleegid paigutavad järgmiseks füüsika, kosmoloogia, astrofüüsika jne. arendajana S.Hawkingu. Miks? Hoolimata varajases nooruses diagnoositud ja hiljem ka tõeks osutunud üliharuldasele ja väga karmilt lõppevale haigusele on suutnud see isiksus muuta mitmeid põhimõtteid füüsikas ja kosmoloogias. Kui sul on toetav perekond, sõbrad-kaasvõitlejad, on  võimalik teostada oma unistusi, hoolimata raskustest. Tegemist on S.Hawking`i eluooga koos tema teooriate lühikirjeldustega. Tekst võib olla kohati liiga füüsikaline, aga lehekülgi saab vaevata edasi ja tagasi (seda eriti) keerata ja see ei takista edaspidistest kirjelduste arusaamist. Kes vähegi huvituvad teemadest Suur Pauk, kust ta tuli, mis oli enne seda, mis saab edasi, mustad augud, info kadumine ja mittekadumine mustades aukudes ja nende piiripeal, mitmes dimensioonis me eksisteeerime,miks me neid dimensioone ei suuda registreerida, miks me siin üldse oleme, siis soovitan edukalt lugemist. Lugemine kõigile, keda huvitab tahtejõud. Aga võtke aega, pöörake lehekülgi tagasi ja piinake oma füüsikaõpetajaid!!! 

Lugupidamisega

Ants Pärna

PS

 EST CUBE 2 on ootel, miks mitte Teie ei võiks olla selle loojad?!