„Tähetund“ koosnes kordumatuist hetkist"

Oli novembrikuu hommik oma halluse ja jäitega, autosõiduks vist halvim ilm üldse. Pigem võtaks raamatu ja teetassi, poeks tugitooli, loeks ja mõtiskleks ning ärkaks alles siis, kui tähed taevas säravad... 

21. novembril said Liisa Junolaine, Johanna Kalda ja Andra Punt osa Jõgeval toimunud B. Alverile pühendatud 22. luulepäevadest „Tähetund“. Sel aastal oli teemaks „Kes loojaks loodud...“, mida pidi esitama 15minutilise luuleetendusena A. Sanga ja/või K. Merilaasi loomingu põhjal.

Jõgeva kultuurikeskuses tervitasid luulepäevalisi kõigepealt omavalitsuse esindajad. Seejärel tutvustati publikule võistluse žüriid, kuhu kuulusid Kersti Kreismann, Märt Treier, Jaak Allik, Tarmo Tiisler, Rain Mikser, Martin Algus, Toomas Lõhmuste, Kristiina Oomer, Viljar Pohhomov. Ja siis ta algas – tähetund – üksteisele järgnes neliteist veerandtunnist etendust luuleklassika hinguses, millest igaüks kordumatu ja särav. Luulepäevade paremate esituste ja esinejate kohta saab lugeda http://tahetund.eu/sundmused/betti-alveri-luulepaevad-tahetund/tahetund-2014/.       

Meie kooli õpilastele jäid enim meelde Rakvere gümnaasiumi, KutiMuti Stuudio, H. Treffneri gümnaasiumi ja Nõo reaalgümnaasiumi etteasted. Teema tõlgendamisel kasutasid gümnasistid ajastutruusid kostüüme, minimalistlikku lavakujundust, aga ka filmimuusikat ja eriefekte. Olulisim oli siiski sõna – selle kasutus ja oskuslik sidumine eelpool nimetatuga. Üllatavalt palju käis laval noormehi, pealegi väga hästi luulet lugevaid ja näitlevaid noormehi.

Kauniks vahepalaks ja inspireerivaks silmapilguks kujunes mälestushetk pargis, kus iga luulepäevadel osaleja asetas ühe küünla B. Alveri mälestusmärgi ümbrusesse.

Õhtul kella kaheksa paiku kodu poole sõites arvasid kõik kolm „Tähetundi“ külastanud õpilast, et järgmisel aastal võiks küll juba laval olla. Jõgevale jäänud ajast ei olnud kaasasõitjaist kahju kellelgi. Liisa kirjeldas oma muljeid nii:

„Kõige rohkem meeldis mulle see, et „Tähetund“ ületas kõik mu ootused. Jõgeva poole sõites ei osanud ma midagi väga oodata. Mõtlesin, et on trupid, kes lihtsalt loevad luuletusi. Aga need lahendused, mis nad olid luuletuste tõlgendamiseks leidnud, olid suurepärased. Kokku oli köidetud tänapäeva ja minevikku.Oli luuletusi, mis kattusid, kuid lahendus oli erinev ja see tegi lavastused põnevaks. Neid esitusi vaadates tekkis tahtmine ise lavale minna ja esineda nii hästi, nagu trupid esinesid. Kuid kirss tordil oli siis, kui kõik kohalolijad läksid õhtul parki, võtsid süüdatud küünla ja asetasid selle lumme. See oli nagu talvevõlumaal viibimine. Meeleolu tegi eriliseks seegi, et kõlaritest kostis „Kodulaul“, kõik võtsid kätest kinni ja laulsid ning kõndisid pargis suures ringis. See oli lihtsalt nii imeline.“

Türile jõudes võttis meid halli ja tuisuse ilma asemel vastu lumivalge maa ja tähistaevas – ilus ärkamine luule(une)st.

Luulepäevade muljeid kirjutas Oskarile ja õpilastega käis Jõgeval

Triin Toome-Hosman