Mulle EI meeldi, kui tehakse nii, nagu mina ei taha, kuid tehakse
siiski. Ma olen tihti hommikul ärgates mõelnud, mida ma saaksin täna teha paremaks ning mis tagajärjed võivad sellel olla homme, kuid mõeldes ümbritsevale ühiskonnale, tundub see tühisena.
Olenemata sellest, kui ma võib-olla suudangi mõned asjad paremaks
teha, on tunne, et globaalses mastaabis pole minust kasu. Kõik
tähtsad otsused tehakse meie eest ära. Osad otsused tehakse
Riigikogus, kuid on ka otsused, mida teeb ühiskond ise, ilma et endale
seda teadvustaks. Tsiviliseeritud ühiskondades on välja kujunenud
normid, mida suurem osa inimestest järgib, kuid mis juhtub siis kui ma
ei taha. Vahel ma lihtsalt ei taha olla, nagu on kõik teised. Eirates
mingisuguseid ühiskonnanorme, tekib vabaduse tunne. Tunne, et võin
teha, mida ise tahan.
Ühiskonna normid on üks suurmaid probleeme, miks meil ei ole suurt
ühtset ülemaailmset riiki, mis toimiks laitmatult. Erinevad
piirkonnad on lihtsalt erinevalt kujunenud. Aga mis on selle
tagajärjed? Juba väikse poisina meeldis mulle jälgida moodi ning
käia teistmoodi riides, ma jälgin seda siiani, kuid mida vanemaks ma
sain, seda rohkem ma muutusin selliseks nagu inimesed ümberringi.
Käin lihtsalt pusa ning teksadega. Paremal juhul juhtus jalga ka
paar mõne parema firmanimega jalatsit. See on tavaline. Paljud
noored ja ka täiskasvanud otsustavad olla tavalised, sest see on
mugav ja pealegi kõik on sellised. See on normaale, see on ühiskonna
norm. Normid tapavad meie isikupära. Enamik lihtsalt ei mõtlegi
selle peale ja on edasi sellised, nagu nad alati on olnud.
Kui ma tavaliselt käin teksadega koolis ning ühel heal päeval
panen jalga oranži värvi ülistiilsed püksid, siis vaadatakse mind
imelikult, sest see ei ole tavaline. Olgugi et näen äge välja, aga
lihtsalt pole tavaline. Kui ma olen stiilne enda mõistes, siis mind
ei huvita, mida teised arvavad. Minu välimus on osa minu
enesekindlusest, mis omakorda on tulemusliku õppetöö võti.
Ma
võin olla hea õpilane ja käia stiilselt riides, kui ma tahan, kuid
mulle EI meeldi, et praegune koolisüsteem on suures osas täielik
ajuvabadus. Õpilastele ei suudeta pakkuda, mida nad tahavad. Kõiki
üritatakse kohelda võrdselt ja räägitakse võrdõiguslikkusest, kuid tegelikult oleme me kõik vaimselt ebavõrdsed ja erinevate
võimetega. Kool peaks olema meie hüppelaud ellu, kuid tohutult
palju õpetatakse meile asju, mida me kunagi ei vaja, samas kui jäävad
õpetamata asjad, ilma milleta elus hakkama ei saa. Suuremale osale
riigiisadele meeldib lihtsalt omaette tiksuda, olla tavalised ja
vältida radikaalseid meetodeid, mis oleks progressiivsed.
Koolisüsteem vajab reformi. Reformi all ma mõtlen sisulist
reformi. Praegune elukorraldus toimib nii, et igal pool on keegi
mõelnud välja mingi süsteemi, kuid võib juhtuda, et mõni süsteem
on päris halb. Ja kui on halb süsteem, siis hakatakse seda sama
halba süsteemi järk-järgult parandama. Tegelikult oleks palju
parem toimida nii, et kui keegi on teinud halva süsteemi, siis tuleb
seda analüüsida ja asendada uue ja paremaga mitte üritada
parandada vana.
Mulle EI meeldi Eesti riigikorraldus. Ma elan demokraatlikus riigis, kuid tihti tundub, et demokraatia algupärasest tähendusest on
tekkinud mingi uus valitusvorm, mis seaduse silmis on demokraatia, kuid tegelikult seda pole. See on üks paljudest halbadest
süsteemidest, aga suurem osa on sellega rahul, sest paremad süsteemid
ei ole jõudnud avalikkuseni ning istuvad vaguralt sotsioloogide
lauasahtlites ,oodates paremaid päevi, mida ei pruugigi kunagi tulla.
Kui inimestel on enam-vähem hea olla, siis nad ei mõtle sellele, et
kuidagi peaks saama veel paremini. Inimesed on oma loomult laisad.
Bill Gates ütles kunagi, et kõige raskemate tööde tegemiseks on
vaja kõige laisemaid inimesi, sest nemad leiavad lihtsaima viisi
nende tegemiseks. Laiskus on andnud inimkonnale suured saavutused, kuid see sama laiskus on ka see, mis viib meid lähemale sellele, kui
ühiskond iseenda kätte ära mandub. Erinavates riikides on inimesed
erinevat moodi laisad ning see on ka üks põhjustest, miks võivad
olla arengumaades töötava töölise ning Euroopa poliitiku
maailmapildid niivõrd erinevad. Radikaalsed erinevused tekitavad
samal planeedil elavatel inimestel lahkarvamusi, mis omakorda
tekitavad sõdu. Sõjad on halvad, olenemata nende tagajärgedest, kuid
nende hea külg on see, et suurem osa tulevikus kasutatavatest
tehnoloogiatest arendatakse välja just sõjatööstuses.
Mulle EI meeldi, et Ukrainas on sõda ning inimesed peavad elama
hirmus, mis saab edasi, kuid mulle meeldib protesteerida selle vastu, et venelased ei saaks teha nii, nagu nad tahavad. Loota võib, et sõjal
on ka omad head küljed. Mida lollim on rahvas, seda rohkem nad
sõdivad, ning mida rohkem nad sõdivad, seda suurem on tõenäosus, et
nad saavad kõik halva endale tagasi. Kui see juhtub, siis võib-olla
oleme me ühtsele maailmale jälle sammukese võrra lähemal. Sõda
iseenesest tekib just sellepärast, et inimestel on erinevad vajadused
ning erinevad maailmapildid. Maal olevaid ressursse ja maavarasid
võrdselt jagades võiks elada kõik 7 miljardit inimest külluses,
kuid inimeste oma lolluse tõttu on see praegustes tingimustes
võimatu
Protesteerimine on tore, kui mind võetakse kuulda. Olgu probleem
ühiskonnas, kus ma elan, koolis kus ma käin, või riigis, kus ma elan.
Neil on kõigil üks ühine joon. Kui piisavalt vaeva näha ja mitte
olla liiga laisk, siis on võimalik muuta asju paremaks. Kui üksi
olles ei pruugi keegi mind kuulda, siis kindlasti on võimalik
ümbrusest leida mõtekaaslasi, kes arvavad samamoodi. Laiskus on
inimkonda edasi viiv jõud, kuid laisk tuleb olla mõistlikult, sest
see jõud võib viia ka taandarenguni.
Kaarel Eesnoo, 11.LR klass
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar