Tiina Tammani nimelise arvamuslugude konkursi teise koha töö: Miks lihtsalt teha, kui keeruliselt saab

Miks teha keeruliselt, kui lihtsalt saab ka? Keerulisus on üks relatiivsemaid mõisteid, mida olen kuulnud. Töö on keeruline, suhted on keerulised, kontrolltööd on keerulised. Kui miski on lihtne, siis see tundub ehk liiga lihtne, et tõsi olla, tundub lausa vale. Seetõttu tundub vahel keerulisus õigem ja õiglasem kui lihtsus. Õiglasem selles mõttes, et inimene, kes pealtnäha lööb lihtsalt asjades läbi, tundub rügaja kõrval pooleldi pettur. Ausus võrduks kui rügamisega hauda.  Ärasaatmistel mäletatakse ikka oma lähedasi, kui tublisid töötegijaid.

Tulles tagasi keerulisuse ja lihtsuse juurde, siis keeruliseks teeb asja teadmatus, teadmatus kasvatab uudishimu, uudishimust ammutame uusi teadmisi, teadmiste omandamisest tekib arusaamine, arusaamine teeb asja lihtsaks. Sellest aga selgub, et keerulisus võib olla lihtsuse raskem vorm. Alati on huvitav ka teada, mida arvavad edu võtmest mainekad juhtfiguurid, näiteks on Bill Gates öelnud: "Ma valin laisa inimese tegema rasket tööd, sest laisk inimene leiab selle tegemiseks lihtsaima viisi.”. Võib-olla selline mõtteviis ongi edu aluseks, kuid nagu on teada üldteada tõde, siis töö tegi tegelikult ahvist inimese.

Hea näide tuua otse kooli seinte vahelt on kohustusliku kirjanduse näol. Saab lihtsalt ja saab ka keeruliselt. Lihtne on annaabist pähe laadida kokkuvõtet raamatu sündmustikust, raske aga võtta raamat kätte ning hakata järjepidevalt lugema, isegi kui raamat pole kerge, minna siiski edasi, ületada ennast ja tekitada visadust. See päev, mil raamat loetud saab on tegelikult sisetunne nii hea, sest sinu sees on tekkinud jälle üks uus väike maailm, mis jutustas just enda lugu. Lugeja teoseanalüüsi on märksa põnevam lugeda, kui tühipaljast sündmuste jada ilma eriliste emotsioonideta.

Kui lavastaja teeb esimesi käsikirju, pannes kirja esimesed lihtsad mõtted, tundub see liialt lihtne. Edasi püüab teha asja keeruliseks ja seeläbi põnevamaks, kuid vahetult enne proovide alustamist jõuab järeldusele, et algne variant oli parim. Algne variant oli parim, sest sellele andsid värvi vahepealsed keerulised põiked algsele käsikirjale.

Lihtsus on üldisus, keerulisus on detailsus. Pealiskaudsus nakkab, sest laiskus on inimeste loomusesse justkui kodeeritud. Lihtsal ja lihtsal on selge erinevus. Üks lihtsus on üksluisus, mis näib üsna kuiv ja igav olevat, teine lihtsus on otsene, konkreetne ja tabav, mis on kenasti ülevaatlik. Et jõuda viimase lihtsuseni tuleb eelnevalt läbida keeruline teekond, nagu tsiteeris ka rooma filosoof Lucius Annaeus Seneca kurikuulsa lause: „Per aspera ad astra“.

Esmapilgul tundub loomeprotsess keerukas, lahendamatu, kuid tasapisi tegema hakates sõlmub ülesanne justkui iseenesest lahti. Siin tekib vaidlemise koht, kas ülesanne oli siis lihtne või keeruline. Lihtne on saavutada ka korratust. Kogu universumi entroopia kasvab peatumatult- kõik laguneb eranditult. See, kui inimkond püüab lagunemisprotsessi pidurdada on töö, protsess on keeruline, tulemus aga meeldiv. Keerukas ehitada, kerge lammutada.

Läbi keerulisuse saab tegevus lihtsamaks, tekivad uued veel teadmata lahendused ning sellest ka huvi teha neid lihtsamaks, lahendatavaks. Kõik tahavad end proovile panna, mis on tema piirid. Saavutades lihtsuse läbi keerulisuse tekitab uusi probleeme. Omades peaaegu et kõike, tekib oskus kurta rohkem ja väärtustada vähem, karta rohkem, kui armastada, rääkida palju selle asemel, et kuulata.

Miks on tihti lihtne solvata, kuid mõista keeruline, lihtne olla armastatud, kuid armastada raske? Olla armastatud- see on triviaalne kui valge paber, kuid armastada on midagi muud, oskus armastada on puhta paberi kõrval terve raamat. Et raamatust aru saada, peab sellega lähemalt tutvuma. Kui raamat on loetud, alles siis saab aru, mida see raamat tegelikult kellegi jaoks tähendab.

Üldiselt on nii, et kui vastus on lühike, siis on võimalik, et küsijale ei meeldi, või et pikem analüüs oleks täpsem, või pikemal analüüsil on eelis, mida lühemal vastusel ei ole. Lühike vastus on küll kõige lihtsam, aga tal võib ka puudus olla, mida näha ei saa, vaid ainult siis, kui pikemat analüüsi tehakse. Sellepärast võib keerulisem ja pikem vastus ka parem olla, kuigi see tähendab, et rohkem on tööd vaja teha. Ja just see tekst ongi siis keerulisem vastus, mis on loodetavasti parem, kui ainult esimene lause.

Ka seda arvamuslugu oli päris keeruline kirjutada, kuid tulemus on mulle hea. Sisendades endasse veelkord mantrana pähekulunud ütlust „raske õppustel, kerge lahingus”, olen taas rahul oma jõupingutustega.

Triin Tiitsmaa, 12.LR klass