Raamatukogunädala loomingut

Teisipäeval, 27. oktoobril sai terve koolipere aulas kokku, et tähistada raamatukogunädalat kuldvillaku mälumänguga ja ühise loomega.
Igale pingireale anti tühi paberileht, millele oli kirjutatud üks rida: need read olid pärit erinevate eesti luuletaja luuletusest, mis kõik on moel või teisel seotud raamatutega. Iga rea ühisloominguna sündis LUULETUS.

Allolev on väike võrdlus: vasakul on luuletuse originaal ning paremal teisipäeval sündinud ühislooming.

raamatuid saab panna virna ridadesse riiulisse raamat annab hüva nõu kui hiir on jooksnud viiulisse raamatus on häid retsepte teistes keeltes tarku sõnu piltidega muinasjutte vahvaid vaimuteri vanu loodusraamat annab teada kuidas sirgub konnaks kulles lugejaid on ümberringi silmaring ei hüüa tulles Jaan Pehk	Raamatuid saab panna virna nii riiulisse kui ka kappi Lugeda võib ka Kirnas, raamatut nii paksu kui ka nappi. Raamatus on kirjas lood, muinasjutud, luuletused, faktid. Raamatuid müüb iga pood. Kõik on pandud õigesse takti. Ainult raamatud on pandud virna. TÜG
Kirjutada raamat, teha laps, istutada puu. See José Marti üleskutse on omajagu ökoloogiline. Sest millele sa kirjutad raamatuid, kui pole puid, ja kellele sa kirjutad  raamatuid, kui ei ole lapsi. Kõigest saab kord muld, aga mullastki kasvavad  uued puud ja uued raamatud, kirega loetud raamatutest uued lapsed. Puud, lapsed ja raamatud on sama aineringe osad. Mõnus on istuda puu all ja lugeda lapsele raamatut. Timo Maran	Kirjutada raamat, mis on täis mõtteid ja armastust. Kirjuta sellest mida räägib su süda… Kirjuta kevadest, suvest, kõigest, mis hea ütle… ja kirjuta mis mõtled päike kuu ja tähed sina mina ja meie hoiame koos mälestust sellest ilusast raamatust ja mõtted sellest armsast loost tänu jumalale on kõik kirjas me raamatus me pühas me heas me igapäevases suurejoonelises tumedas heledas koosluses TÜG
Igal ööl muutus ta raamatuks, millesse sööstsid kokku lendtähed, lendlehed, kinnisideed, kired, une ja kõne näod. Hea, et kaaned püsisid koos, kaas peal – kuidas kobrutas see seoste kaos, kuidas karjusid rahutud read teadvust kraapides: kirjuta meid! Igal hommikul tänas ta Köitjat siiralt ja südamest, võttis pliiatsi – ja pani punkti puhtale lehele. Doris Kareva	Igal ööl muutus ta raamatuks, ning iga päev saamatuks. Igal lõunal läks ta raamatukokku ning kohtas raamatus imelist sokku. Sokk lõi talle sarvega makku ning puges seejärel pakku. Õhtul sulgub raamatukogu uks ja ööl muutus ta jälle raamatuks. TÜG
Kondasin vanade raamatute poes. Raamatuid oli palju. Leidsin mõned mu vanaisa tehtud raamatud ja mõned mu sõprade tehtud raamatud ja ühe, mis ise kunagi tegin. Vanaisa on surnud ja mõned sõbrad samamoodi. Mõned sõbrad on elus, hetkel minagi. Raamatud on alati elus. Surnud ja surematute sõprade toodang, raamaturahvaste enesemääramisriitus. Vanaraamatupood on kui lõputu laulupidu. Hingede öö, kus on asju ja inimesi. Kõik korraks on koos, ilmarahvas ja kirjarahvas, üle ilma ja üle kirja, igal pool ja igavesti. Lõputu laulupidu, millest õige natuke koju võib viia, omaks osta, armsaks arvata, tükkhaaval tagasi toimetada. Maailmasse, kus mõnda. Karl Martin Sinijärv	Kondasin vanade raamatute poes. Eksisin riiulite vahel Otsin raamatut, mis on moes. Ma olen vahe valiku vahel. Üks on vana ajalooline teine on kaasaegne leidsin raamatu, see on sajalooline ja täitsa vanaaegne. TÜG

Enesehinnangust

Andra Punt on refereerinud psühholoogiaserveris Heidi Reiljani artiklit "Enesehinnangust". Väärt lugemine kõigile.

Enesehinnang 

Enesehinnang on seotud sellega, kuidas me ühiskonnas elame. Meil on vaja kaasinimesi, suhtluspartnereid. Inimesi, kellega me saaks ennast võrrelda. Hinnang iseenesest ongi kui võrdlus. Meil kõikidel on see olemas, olenevalt inimesest on see madal enesehinnang, ülikõrge saavutusvajadus, fataalne seletusviis, madal intelligentsus ja täiuslikkuse hoiak.

 Madala enesehinnanguga inimene ei suuda toime tulla probleemiga, vaid üritab selle maha vaikida või tunded alla suruda. Kuid seda ei tohiks teha mitte ükski inimene, sest nii ei leita lahendust, mis viib selleni, et probleem võib hakata korduma ja kas selle eest ikka tasub terve oma elu põgeneda?Ülikõrge saavutusvajadus tähendab seda, et inimene peab kogu aeg olema teistest erinev ja välja paistma. See on tema elueesmärk. Kõikidel teedel on takistused ja need tuleb ületada, tekib hirm läbikukkumises. Fataalse seletusviisiga inimene ei näe ennast kui mingi asja põhjust, vaid inimesest sõltumatuid jõudusid. Tänu sellele ta ei suuda ise lahendada probleeme ega ületada takistusi. Oodatakse probleemide ise lahendumist. Madala intelligentsusega inimene ei suuda analüüsida sündmusi, ei oska kirjeldada ennast ega teisi. Esineb palju konflikte inimsuhetes ja valitsevad vastuolud. Täiuslikkuse hoiakuga inimene üritab olla kõiges parim, täiuslik. Talle ei paista mitte miski eduna, sest edu võrreldes ideaaliga on tühine. Alaneb enesehinnang.

Ühiskonnas toimuvad kiired muudatused, sellega seoses on raske ennustada oma eluteed ja selle edukust, tekivad hirmud tuleviku ja põrumise ees.  Fakt on see, et inimeste enesehinnangud on olnud viimastel aegadel väga halvad, kas madalad või liiga kõrged.

Mina arvan, et alustada tuleb ikkagi iseendast, peab meeldima endale ja mõtlema, et keegi ei saa elada Sinu eest elu.  Me peame olema teiste suhtes samuti tolerantsed ja aktsepteerima nende erinevusi. Maailmas pole olemas ideaalseid kujusid ning Sa ei vajagi neid, kelle järel käia ja liiga kõrgele üles vaadata.  Tuleb muuta oma mõtteviisi,  mõelda, kes on see inimene kellega end võrdled ja miks.  Miks soovitakse sarnaneda just teiste inimestega, miks ei soovita luua erilist ja imelist inimest iseenda kujul?  Pole mõtet luua endale pettekujutlusi vaid mõelda realistlikult, kes Sa ise tegelikult oled ja millisena tahad Sa teistele silma jääda. Kõige olulisem on jääda ise rõõmsaks, mitte olla teistele meelepärane. Kes Sind sellisena ei võta, kes Sa tegelikult oled, pole väärt Su armast sõprust ega kuulu Su ellu. 

Õigusnormide kohast eri kultuuriruumides

Pakume teile lugemiseks meie õpilase Johanna Kalda  kirjutise Riigikogu Toimetiste artikli põhjal

Kokkuvõte ja arvamus S.Kaugia artiklist „Õigusnormide kohast eri kultuuriruumides“

Igas ühiskonnas on mingisugused normid, olgu siis need kas sotsiaalsed- või õigusnormid. Enamasti küll käivad need koos, kuid leidub ka õigussüsteeme, kus eelnevalt nimetatud kahel normil on erinevad rollid ja koht.

Euroopaliku kultuuriruumi saab nimetada ka Mandri-Euroopa õigusperekonnaks. Nende õigussüsteemide õigus on välja kujunenud Rooma õiguse põhjal. Terve elu algseks korraldamise ja majandamise vahendeiks olid tavad, see oli juba enne riigi teket. Pärast tulid tavaõigused tavade asemele. Kuigi nende täitmist kontrollis riik, siis sai tavaõiguseid endale meeldivalt lahti seletada, kuna tegemist oli kirjutamata õigusega. Hiljem sai oluliseks õiguse allikaks seadus. Tänapäeval käivad tavad ja seadus koos. Seadus on küll kirjutatud reegel, kuid tavad aitavad neid tõlgendada ja langetada õiglaseid otsuseid.

Angloameerika õigussüsteem seevastu ei tekkinud Rooma õiguse põhjal ja selle lahtiseletamisel. Angloameerika õigussüsteem tekkis ja arenes iseseisvalt, seetõttu nimetatakse Inglise õigust ka tavadest tulenevaks õiguseks. Seal võib õigus olla kas kirjutatud või kirjutamata. Ka kohtus toimib süsteem, mis on väljakujunenud praktika järgi, mis põhineb omakorda rangelt järgitud tavadel, mitte ei ole selleks kehtestatud kohe uusi norme. Ühesõnaga on Inglise õigus arenenud ka kohtuprotseduuride käigus. Isegi kui võetakse üle mõne teise maa ideid, siis arvestatakse ja austatakse oma tavasid. Uued ideed kohanduvad tavadega. Näiteks on Inglismaal siiani kohustuslik täita tava, kui too on iidne tava, see tähendab, et tava kehtis juba enne 1189. aastat.

Aasia ja Aafrika õigussüsteemides on kirjutatud käitumisreeglid. Siia õigussüsteemi kuuluvad ka nii islami kui ka hindu õigus. Mõlemal religioonil on oma seaduste kogumik (vastavalt šariaat või tšatrad), mis reguleerivad inimeste suhteid. Reguleerivad aspektid ei ole pelgalt koodeksid, vaid traditsioonidel ja usul põhinevad käitumisnormid. Kaug-Ida ja Aafrika riikides eelistatakse leppimist, mitte kohtus käimist. Sealsele ühiskonnale ei saa veel peale suruda uusi norme, nad ei ole neid valmis omaks võtma. Seaduseandja peab arvestama kohalikke kehtivaid õigusnorme.

Seega on tänapäeval kahte sorti õigussüsteeme. Ühes on inimkäitumise peamised reguleerijad õigusnormid ja teises on tolleks õigusvälised normid. Kuid laialt on levinud arvamus, et õiguskorra parandamiseks tuleb seadusi juurde luua. Tegelikkuses nii ei ole. Antud hetkel sõltutaksegi liigselt seadustest ja ise probleeme lahendada ei osata, kohe minnakse kohtusse. Selle vastupidiseks näiteks on Jaapan, kus kohtud on liiga ülekoormatud ja seaduste hulk ei ole suurenenud, pigem vähenenud. Selline olukord on loodud meelega ning selle tulemusena on tugevnenud sotsiaalne kokkukuuluvus, suurenenud reputatsioon ja hea nime roll sotsiaalse regulatsiooni vahendina. Tulebki vaadata, millised suhted vajavad õiguslikku reguleermist ja millised mitte, sest autori väitel eksisteerivad õigusnormide kõrval ka paljud teised igapäevased sotsiaalsed normid, mis juba reguleerivad inimeste käitumis ühiskonnas.

Minu arvates oli autori loodud tekst küllaltki raske ja kohati ka liiga ühelt teemalt järku teisele teemale minev. Autor oli palju tsiteerinud ja vahepeal tundus, et tema enda mõtteid tolles tekstis ei leidugi. Kuid siiski oli tekst arusaadav ja kindlasti nõustun autori seisukohaga, et seadused on tänapäeva maailmas kohati ülepea kasvanud. Iga probleemi jaoks ei pea minema kohtusse, vaid saab ka inimlikult rääkides lahendada.

Johanna Kalda

Türi Ühisgümnaasiumi lõpetanud Erika jõuab tüürimehe ametis suure tahtejõuga kaugele

Kuigi Osar on Türi Ühisgümnaasiumi kirjandusblogi, avaldame siin meile saadetud artikli TÜG-i vilistlasest.

Erika Lippur on lõpetanud Türi Ühisgümnaasiumi ja pärast kooli lõpetamist teadis ta kohe, et soovib astuda TTÜ Eesti Mereakadeemiasse. Erikal tuli 11. klassis läbida kohustuslikus korras töövarjupäev. Nii otsustas ta minna Tallinkisse ja olla seal töövarjuks tüürimehele. ,,Laeva sillas olles mõistsin, et see on koht, kus tulevikus töötada tahan. Tahaksin teha midagi teistsugust – töötada merel,“ põhjendab Erika oma valikut ja lisab: „Varasemalt olin merega kokku puutunud ainult niipalju, et olin sõitnud laevaga Soome ja Rootsi. Peale töövarjupäeva sain aga aru, et see on just minu ala.“






Meri hakkas Erikale nii meeldima, et ta töötas kaks järgnevat suve vabatahtlikuna purjelaevadel. Esimesel suvel oli ta madruseks purjelaeval Hoppet (1926) ja järgneval suvel töötas ta purjelaeval Kajsamoor (1939). 

„Tegin seal kõike, mida parajasti teha vaja oli: tõmbasin ja pakkisin purjeid, koristasin laeva, olin vahis ning roolis,“ loetleb Erika oma tööülesandeid. „Töötasin Kajsamooril 4–5 kuud. Seal sain tuttavaks nii paljude huvitavate inimestega ja õppisin väga palju uut. Merel on vaja tutvusi. Kui sul on tutvusi, siis liigud edasi palju kiiremini ja see avab uusi uksi, tulevikus on kergem tööd leida,“ on Erika kindel.

Ehe näide sellest on Erikal olemas, kui ta käis Kajsamooriga Soomes purjeregatil. „Seal oli palju ajaloolisi purjelaevu, näiteks olid kohal vene purjelaevad Mir ja Shtandart. Seal tuli mulle korraga mõte teisele laevale vahetustööliseks minna ja nii ma rääkisingi oma kapteniga, kes oli nõus, kui teiselt laevalt enda asemel kellegi Kajsamoorile saan. Edasi läksin Shtandarti kapteniga vahetusest rääkima ning ka tema oli nõus. Nii ma siis seilasin Shtandartil mitu päeva. See oli jube vahva kogemus ning mind oodatakse sinna ka tagasi,“ jutustab Erika õhinaga.


Mereakadeemias õpib Erika hetkel II kursusel tüürimehe erialal. Kuna ta on aga laevadega juba väga palju kokku puutunud ning madruseroll on talle täiesti selge, tuli kool talle vastu ning Erika sai juba I kursusel läbida mõningaid II kursuse aineid, näiteks esmaabi ning isiklik ohutus ja ühiskondlik vastutus laevas. Kuigi Erika on purjelaeva pardal juba madruseks olnud, ootab teda sel aastal madrusepraktika mõnel suurel laeval. „Madrusena pead sa tegema rohkem füüsilist tööd: pühkima tekki, värvima laeva, koristama ja tegema muid töid. Kindlasti oleneb ka sellest, millisel laeval oled. Kui madrusepraktika on läbitud, saad teha tüürimehe praktika, mis on meil ette nähtud III kursuse lõpus,“ kirjeldab Erika. „Kui oled juba tüürimees, on sinu kohustuseks teha pigem paberitöid ja tööd sillas,“ teab Erika. „Tüürimehel on mitu erinevat astet. Kõigepealt tuleb 3. tüürimees ja siis 2. tüürimees ja edasi saad tõusta vanemtüürimeheks ja sealt edasi juba kapteniks,“ jutustab Erika õhinaga. „Mida kõrgemale sa oma ametipositsioonil tõused, seda vähem teed füüsilist tööd ning hakkad rohkem tegema tööd mõistusega,“ naerab Erika.




Tüürimehe peamine omadus on Erika sõnul kindlasti korrektsus. „Kui sa käid tundides nii kuidas ise tahad ning vahel jõuad alles poolest päevast, siis laevaelu ei sobi sulle kindlasti. Laev väljub ju ikkagi kindlal ajal, mitte siis, kui sinul on aega,“ on Erika kindel. „Samuti peab olema väga enesekindel, pead teadma, mida sa tahad. Hea suhtlemisoskus peab samuti olema, et oma meeskonnaga läbi saada. Laeval ollakse mõnikord väga pikalt samade inimestega koos ning seetõttu tuleb osata teistega arvestada ja nendega hästi läbi saada,“ sõnab Erika. „Korralik peab samuti olema – kõik asjad tuleb oma kohale tagasi panna,“ lisab ta. 

Meri on Erika jaoks olnud alati kutsuv. „Meri on alati nii ilus ja seal on nii palju erinevaid vaateid: päikesetõus ja -loojang. Kõik need erinevad värvid. Mulle üldse meeldib loodus väga. Ja väga meeldivad ka ajaloolised purjelaevad,“ tekib Erika suule suur naeratus. „Need on nii huvitavad ja erilised. Mulle meeldib purjelaevade puhul väga see, et edasi liigutakse tuule jõul ning samuti meeldib see puidulõhn, mis purjelaevale väga iseloomulik on. Kõige parem kogemus on mastis käimine, siis näeb kaugele. Mulle ei meeldi eriti selline kaasaegsus ja tehnika, ilmselt sellepärast, et purjelaevad on südamelähedaseks saanud,“ sõnab ta. „Soovitan kõigil kasvõi ühe sõidu purjelaeval teha, see on tõesti vägev kogemus,“ soovitab Erika. “Ära kunagi ütle, et sulle ei meeldi, kui sa pole proovinud,“ lõpetab ta oma jutu.



Tanita Tammeri