Veel kaks uut noortekat

Lugejaid ootavad kaks uut noorteromaani kirjastuselt Varrak

  Reeli Reinaus   "Verikambi"

Neli keskkooliõpilast – Kirke, Joonas, Gustav ja Elina – eksivad metsas matkates ära ja on sunnitud veetma öö mahajäetud veskis. Kui hommik koidab, on kõigil hea meel sellest kõhedust tekitavast kohast pääseda, ent miski pole enam endine. Joonas on võtnud veskist salaja kaasa vana fotoalbumi ja sealt leitud pilt tundmatust tüdrukust põhjustab temas hirmu, mida ta seletada ei suuda. Kirket haaravad tahtmatud kirjutamishood ja tal on tunne, nagu kõneleks tema kaudu keegi teine. Ainsana näib veskist ja seal toimuvast midagi teadvat Gustav, kuid temal on omad saladused, mida ta kiivalt varjab. Olukord võtab veelgi õudustäratavama pöörde siis, kui veskisse sattunud noor muusik kirjutab sellise hittloo, mis kohe kõigile mällu sööbib, ent tasahilju kuulajatelt mõistuse röövib. Mingid vanad ja vaevatud jõud on üles äratatud ning ihuvad kättemaksu selle eest, mis saadeti korda aastasadu tagasi. Keegi peab ebaõigluse eest maksma, aga kes?

Vaata autori blogi

  Reeli Reinaus   "Mõõkade äss"

Hanna uues koolis ei teata midagi tüdruku varasemast elust. Sellest elust, kus ta oli veel rõõmsameelne ja seltskondlik. Nüüd hoiab süsimustaks värvitud juuste ja näoneetidega tüdruk omaette ning aeg-ajalt tabavad teda kontrollimatud paanikahood. Pool aastat tagasi juhtus Hannaga midagi hirmuäratavat, aga tüdrukul on võimatu sellest traumast üle saada, sest ta mäletab toimunut vaid üsna uduselt. Kui klassivend Jakob hakkab Hanna vastu üha suuremat huvi ilmutama, on tüdruk sunnitud järk-järgult oma kookonist välja tulema. Inimesi uuesti usaldama õppida polegi aga niisama lihtne, sest ta pole ainus, kel on saladusi. Jakob varjab kiivalt, milliste fotolavastustega ta vabal ajal tegeleb. Hanna kunagine sõbranna Olivia, kes tunneb huvi tarokaartide vastu, on aga valmis ükskõik milleks, et saada kätte oma unelmate poiss. Hanna soov ennast maailmast ära lõigata ei saagi täituda, sest suhete keerdkäigud on ta teistega lahutamatult kokku liitnud. Kõhedust tekitava põnevusloo kõrval räägib „Mõõkade äss” ka soovist leida enda kõrvale see õige ja sellest, kuivõrd raske on valikuid tehes enda vastu ausaks jääda. Reeli Reinaus on viimaste aastate viljakaim ja tunnustatuim eesti noorteromaanide autor, kes pälvis romaani „Verikambi” (Varrak, 2016) eest ka 2016. aasta Tallinna Keskraamatukogu Järje Hoidja auhinna, mis antakse aasta loetuimale Eesti autori laste- või noorteromaanile.

Vaata ka Apollost

Kogusse saabus jälle uusi raamatuid

Olen proovinud raamatukokku hankida teoseid, mida küsimas käite. Vahel võtab see rohkem aega, mõnda ei olegi leidnud, aga nüüd on aeg headeks uudisteks.

Kogus ootavad teid:

Kadunud Rehepapi asemel uus

Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi kurja teha.

•  

Teismelise Maia ema töötab Soomes ja tüdruku õlgadel on kogu majapidamine. Raskusi see talle ei valmista – tuleb lihtsalt endale ja vennale süüa teha ja korter aegajalt korralikult ära koristada. Ühel sellisel pärastlõunasel koristustunnil heliseb uksekell. Maia paneb märja lapi ämbrisse ja avab ukse... Et selle taga seisab poiss, kellega kohtumine muudab tema elu, ta sel hetkel loomulikult ei tea. Ka mitte seda, milliseid tundeid tema süda tunda oskab. 
Retroromaan „Kassid kõnnivad omapead” on keeruliste otsuste, valikute ja eetiliste dilemmade lugu, mõistetav ja haarav igaühele, kes mäletab veel oma esimest armastust ja esimese reetmise järel valatud pisaraid.

Käesolev romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.

Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.

Romaan „Pimeda mehe aiad“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha.

 Heli Künnapase neljas noorteromaan „Ütlemata sõnad“ jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.

"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."

Lisaks kinkis majandusgümnaasiumi vilistlane Triin meile veel head lugemist:

  Mahukas raamat võtab kokku erinevad keskkonnateemad. Siin on Rohelise Värava   võrgulehe kirjutatud kolumneid, katkendeid internetipäevikust, lühiintervjuusid Eesti ekspertidega, kokkuvõtteid ingliskeelsetest ökoteemalistest bestselleritest. Ühte on koondatud üldine ja konkreetne, kaugem ja lähedasem info. Miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodussõbralikku remonti? Lisaks rohelistele elunippidele leiab siit rohelist eneseanalüüsi: on keskkonnasäästlikkus uus religioon? Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas?

  



24-aastaselt otsustab varajasse keskeakriisi jõudnud noor naine maha jätta oma turvaliselt polsterdatud maailma ja järgida ümbermaailmareisile minevat ekstentrilist hipipapit. Teel leiab ta eest sugulushingi, kummalisi sõpru, kadunud lapsi… Kõik kogetu paneb ta kirja päevikutesse, mille jätab vana laevakapteni juurde, kes lubab teda oodata.

Kümme aastat hiljem läheb ta tagasi, otsima päevikuid, mälu ja lunastust. Lood selles raamatus põimuvad lugudesse, lennutades meid Vahemeremaadesse ja Atlandi ookeani kaldale, mööda Venemaad, Kesk-Aasiat ja Lähis-Ida, vaimuhaiglasse ja vangi, relvatehasesse ja kalakasvandusse, lõunamaistele turuplatsidele ja            viimsepäevahõngulistele lahinguväljadele, kus avaldatakse                 ellujäämise saladusi.

Luulekogu sisaldab 160 rändamisega seotud luuletust sajalt autorilt, Kristjan Jaak Petersonist Contrani. Järelsõna on kirjutanud kirjandusteadlane Sirje Olesk.

Tutvustused ja pildid on võetud Rahva Raamatust

Te olete proovinud kõike siin päikese all, et aknest lahti saada: kreeme, ravimeid ja võib-olla isegi Accutanet. Te olete kuulanud igaüht, kes pakkus kiirmoodust akne vastu, aga ei mingit kasu. Miks teil siis ikka on akne? Vinnid on kavalad ja pole kaht ühel põhjusel tekkinud vinni. Põhjus, miks Joe Maloneyl on akne, erineb täiesti põhjusest, miks on Suzy Que vinniline. Kui te tahate, et vistrikud kaoksid, on teil kõigepealt vaja aru saada, miks need teie näole tulid. Kui tahate, et vistrikud kaoksid igaveseks, on teil vaja dešifreerida oma vistrike sõnumid, igaüks eraldi. Kuigi selline lähenemine võib tunduda veider, on vistrikes vihje teie elustiili ja keha vajaduste kohta.

"Akne sõnumid" püüab aidata teil mõista emotsionaalseid, füüsilisi ja toitumisega seotud vajadusi, millest iga vistrik teie näol märku annab.

Tutvustus pärineb Apollost

Kohtumiseni raamatukogus! 

Kas kogu kunst on kasutu või hoopis kasulik???

11. klasside õpilased lugesid möödunud õppeaastat meenutades Oscar Wilde'i romaani "Dorian Gray portree" eessõna; romaan sai läbi loetud 10. klassis.

Selles eessõnas väidab OW nii üht kui teist. 11.B klassi iga õpilane sai endale ühe väite, mille ta pidi oma sõnadega lahti seletama. Seejärel läksid (nimetud) arutlused paralleelklassi õpilase kätte, kes kirjutas loetule oma vastuväite (isegi siis pidi olema vastu, kui tegelikult oldi kirjutatuga nõus). Seejärel sai iga 11.B klassi kirjutaja tagasi oma teksti koos selle alla kirjutatud vastuväitega. Nüüd oli ülesanne endale kindlaks jääda ja mitte lasta vastuväitjal end kõigutada.

Teie ees on valik 11.B klassi arutlusi.
OW täit eessõna tema kuulsale romaanile saab lugeda siit. 

Oscar Wilde’i väide	Kevin Kuusk	Lennukaaslase anonüümne vastuväide	Kevini arutlus pärast vastuväite lugemist
Kes leiavad ilusaist asjust inetud mõtted, need on rikutud ilma võluvuseta. See on pahe.	Selle inimese elus, kes näeb pisikeses buldogis täiskasvanud kiskjat, on juhtunud midagi kohutavat ning see on talle kinnisideeks. Igaüks peaks hea enesetunde ning elu jaoks püsima positiivne ning nägema ka halvas head.	Asjad, mis on kellegi jaoks ilusad, ei pruugi olla teise jaoks ilusad. Igal inimesel on õigus leida inetust milleski, mis on tema jaoks inetu. Ja on küll hea näha halbades asjades ka positiivseid külgi, aga päris kõike ka ilusaks mõelda ei saa.	Igal inimesel on õigus avaldada oma arvamust, see on isegi seadustes kirjas. Inimene, kes näeb midagi inetut ning ei näe selle kõrval mitte midagi kaunist – mul on kahju temast. Mingi sündmus, mis esialgu tundub halb, võib hiljem osutuda ka heaks. Ega inimesed ütle niisama: “Nüüd on ta paremas paigas.”
	Kaido Kivi		Kaido arutlus pärast vastuväite lugemist
Ükski kunstnik ei taha midagi tõestada. Isegi seda, mis on tõsi, võib tõestada.	Kunstnikul on täielik vaba voli tõestada kindlalt asju, mis on juba tõestatud. Siiski ei tee kunstnik kunsti millegi tõestamiseks, ta teeb kunsti kunsti jagamiseks. Tõestatud asju tõestada on huvitavam kui tõestamata asju. Kunstnik saab mõelda asjadele uue loomisloo.	Osa kunstnikke ei tee töid jagamiseks, vaid nad tahavad tõestada, et on oma ala parimad. Tõestatud asju tõestada on huvitavam? Ma nii ei väidaks. Tõestamata asju on huvitavam tõestada, kuna nii näeb kunstniku või inimese tõelist mõttemaailma ning ise saad ka endale huvitava “tõestuse” valida või ise välja mõelda.	Siiski ei saa nõustuda. Kunstnik laseb kunsti tehes valla mõned killud oma kujutlusvõimest, et väljendada rahvale oma õnne või valu. Kunstnik, kes teeb kunsti ilma püüdmata sellest ainult kasu saada, jätabki rahvale endast mulje kui “paremast” kunstnikust. Tõestamata asjadele tõestust otsides ei saa aru, kui erinev on inimese mõttekäik minu ja sinu omast. Kui juba teada, kuidas miski töötab ja eksisteerib, saame öelda, et selle printsiibi ümbermõtlemisel on töös olnud geniaalne kunstnik, kes suudab vaadata kõrvale teatud reaalsusest ja luua enda oma.
	Aldo Lengert		Aldo arutlus pärast vastuväite lugemist
Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on hästi kirjutatud või halvasti kirjutatud. See on kõik.	Kõik sõltub inimese maailmavaatest, tänapäeval on seatud nii palju norme ja tavasid, aga kirjanik peaks kirjutama otse südamest, viitama enda seisukohtadele. Ilmselgelt paljudele inimestele ei pruugi kujutatu sobida, aga kirjanik peaks jääma loomutruuks, see viib eduni. Aga inimene ja iga raamat on eriline, kõik sõltub  lugeja  ja kirjaniku vahelisest klapist.	Inimesed ei tea täpselt, kust läheb moraalsuse piir, seega ei saa väita, kas raamatud on moraalsed või mitte. Raamatud peavad olema arusaadavad kõigile, kuid mõningad raamatud on kirjutatud nii, et põhimõttest, mida kirjanik on mõelnud, võivad aru saada ainult lähedased inimesed.	Jah, just sellele ma üritasingi viidata. Nõustun sellega, et kõik oleneb lugejaist endist, kõik on suhteline. Raamatud on kõik erinevad ja samamoodi huvi raamatute vastu. Kui ühele inimesele raamat ei meeldi, siis see ei tähenda, et see kohe ebasobiv on, kuna teistele pruugib meeldida.
	Stenver Lipand		Stenveri arutlus pärast vastuväite lugemist
Inimest võib kasuliku asja tegemises vabandada, kuni ta teda ise ei imetle. Ainukeseks vabanduseks kasutu asja tegemises on, et teda piiramatult imetletakse.	Kui kunsti teha kasu saamise eesmärgil, siis see kunst on kasutu. Kunsti ei saa teha raha pärast, vaid loomuse pärast. Kunst on loomus, mis on oluline, ja meie kõigi jaoks. Kõige hullem kunst on see, mis on raha eesmärgil tehtud.	Kui mängus ei oleks raha, kas siis oleks maailmas nii palju kunstiga tegelevaid inimesi? Kunst on tõesti oluline, aga tegelikult ei ole mingit vahet, kas see on tehtud raha pärast või mitte. Summad võivad kerkida väga kõrgele, aga loovus jääb ikka samaks.	Ma arvan siiski, et kunst ei ole sama siis, kui seda on tehtud raha eest. Raha eest tehtud töö on nagu robotiga tehtud töö. Aga selle inimese töö, kes teeb kunsti südamega, on palju parem. Raha eest tehtud kunst valmib kiiremini kui loominguline kunst ja loominguline kunst on sellepärast mitmekesisem ja ilusam.

Türi Ühisgümnaasiumi pere alustas õppeaastat Vargamäel

Türi Ühisgümnaasiumis on saanud kombeks alustada õppeaastat eriliselt, et ka hilinenud Arno selleks ajaks, kui päris tunnid peale hakkavad, end hästi tunneks.Tänavune "miski muu" oli koolipere väljasõit Vargamäele.

Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Averonika Beekmann ütles, et kui tavaliselt minnakse Tammsaare-maile kirjandustunni raames enne või pärast "Tõe ja õiguse" läbilugemist, siis seekord läksime osa saama sealse muuseumirahva kokkupandud tunniplaanist – "Tõde ja õigus" siiski punase niidina kõigi tegevuste ja teadmiste taustal. „Möödunud aastal, kui "Tõe ja õiguse" I osa ilmumisest möödus 90 aastat, oli meie koolis Albu muuseumi rändnäitus epopöa saamisloost ja allhoovustest, nüüd otsustasime oma silmaga vaatama minna, mismoodi kõik päriselt oli."

Toimus infoküllane ekskursioon, millele järgnes tegevusprogramm, kus iga gümnasist valis viiest väljapakutud õpitoast enda tunniplaani kaks tundi. Valikus olid maastikumäng, inimese ja looduse seotuse õpituba, draama õpituba, vanarahva mängud ja talurahva toidud.

Tore õuesõppepäev lõppes Ugala suvelavastusest "Kõrboja perenaine" jäänud publikualal ja laval, kus iga õpitoa esindaja rääkis, mille võrra nad tundides targemaks said. Draamatoas osalenud esitasid koolikaaslastele pildi Jussi ja Mari keerulisest armastuse loost.

Türi Ühisgümnaasiumi pere tänab Vargamäe muuseumi töötajaid, kelle jaoks nii suurele grupile tegevuse leidmine nõudis suuremat ettevalmistust ja läbimõeldud logistikat.

Koolipere õuesõppepäeva toetasid Kultuurkapitali Järvamaa ekspertgrupp, Järvamaa Arenduskeskus ning Järva maavalitsus ja Järvamaa tervisenõukogu projektist „Reipalt koolipinki."

Pilte saab vaadata siit. 

Abituuriumi esindaja Marko Mallingu kõne kooliaasta avaaktusel

Lugupeetud Türi Ühisgümnaasium,

alustuseks soovin tervitada kõiki kümnendikke meie koolis!

Uus kooliaasta algas... paar minutit tagasi. Meie lennule jääb see aasta viimaseks. Kuid teil, kümnes  ja üheteistkümnes klass, on võimalus veel natuke rohkem aega ennast nende seinte vahel täiendada. Ehk peab keegi juba arvet, kui kaua. Üheteistkümnendikel 350 ja kümnendikel 535 koolipäeva. Jah? Suund peaks õige olema.

Nagu te kahtlemata kuulnud olete, on koolikohustus seljataha jäänud ning nüüd oleme siin vabatahtlikult. Alati on huvitav mõtiskleda selle üle, mida saab nimetada vabatahtlikkuseks. Kui tahta täna kuhugi jõuda ning leida nauditav elukutse, millega on võimalik ka hästi ära elada, siis ilma keskhariduseta ei saavuta väga midagi. Teised valikud on suurele osale meist kas lihtsalt halvad valikud – või siis ei ole neid valikuid üldse leida.

Nii on osa meist sunnitud tegema vabatahtliku otsuse astuda gümnaasiumi. Sihiga, et me jõuaksime tulevikus kasvõi pooleldi sinna, kuhu jõuda tahame. Ja see, et me n-ö vabatahtlikult siin oleme, ei tähenda mitte alati, et me kõik rõõmust hüpates kooli tuleksid ja, pea püsti, kooliustest väljuksid.

Sa võid täna nende seinte vahel olla, sest sa tõesti tahad gümnaasiumis õppida. Samuti võid sa siin olla, sest gümnaasium on sinu jaoks etapp, mille sa pead teiste valikute puudumisel läbi tegema. Sellest sõltumata on üks mõlemal grupil ühine üks – kolm aastat siin, nende seinte vahel.

Ning alati on eksperte, kes jälle ja jälle peaga vastu kiviseina jooksevad ning kõikvõimalikel viisidel selle vastu protestivad, mida gümnaasiumis käimine igal juhul endast kujutab. Samal ajal teades, et nii või naa kestab siinne õppetöö kolm aastat. Kui need kolm aastat läbi on saanud, võib selle meetodiga lõpuaktusele labida kaasa võtta ja viimased kolm aastat maha matta. Sest selle aja jooksul ei ole tehtud midagi muud kui oodatud, millal kool lõpuks läbi saab.

Teine võimalus on võtta seisukoht, et kolm aastat olen ma siin igal juhul. Ja kui ma nende kolme aastaga midagi kasulikku ära ei tee, siis on ju päris mõttetu kolmeks aastaks lihtsaks kooli kannatama tulla.

Esimene teema, mille kallal on võimalik midagi korda saata, on edasise karjääri alustalad. Kui ma tahan meditsiini õppida, siis ma võtan tervishoiu valikkursuse ja vaatan, kas see ala mulle sobib. Kui ma tahan välismaale õppima minna, keskendun vajalikule keelele ja teen kooli ajal keeleeksami ära. Isegi kui 95% õppekavast on kuidagi vastumeelne, siis on võimalik selle viie protsendiga töötada. Ja keskkooli lõpuks ei olda siis lootusetult maha jäädud.

Teine teema, mille kallal on võimalik midagi korda saata, on atmosfäär ning see on midagi, mis teeb meie kooli eriliseks. Need seinad kannavad kokkuhoidvat, tegusat ja vaba atmosfääri. 11. ja 12. klass teavad, mida ma mõtlen. Miks mitte selle atmosfääri loomisesse panustada ning teha siinveedetud aeg iseendale meeldivaks?

Minu sõnum teile on järgmine: hoidke Türi Ühisgümnaasiumi atmosfääri ja töötage ise selle kallal, et järgmised aastad siin koolis oleksid teile meeldivad. Suuresti olete teie ainsad, kes saavad selle otsuse iseenda jaoks langetada. 

Ma soovin teile kõigile suurepärast kooliaastat! Aitäh kuulamast!

----------------