Kas kogu kunst on kasutu või hoopis kasulik???

11. klasside õpilased lugesid möödunud õppeaastat meenutades Oscar Wilde'i romaani "Dorian Gray portree" eessõna; romaan sai läbi loetud 10. klassis.

Selles eessõnas väidab OW nii üht kui teist. 11.B klassi iga õpilane sai endale ühe väite, mille ta pidi oma sõnadega lahti seletama. Seejärel läksid (nimetud) arutlused paralleelklassi õpilase kätte, kes kirjutas loetule oma vastuväite (isegi siis pidi olema vastu, kui tegelikult oldi kirjutatuga nõus). Seejärel sai iga 11.B klassi kirjutaja tagasi oma teksti koos selle alla kirjutatud vastuväitega. Nüüd oli ülesanne endale kindlaks jääda ja mitte lasta vastuväitjal end kõigutada.

Teie ees on valik 11.B klassi arutlusi.
OW täit eessõna tema kuulsale romaanile saab lugeda siit. 

Oscar Wilde’i väide	Kevin Kuusk	Lennukaaslase anonüümne vastuväide	Kevini arutlus pärast vastuväite lugemist
Kes leiavad ilusaist asjust inetud mõtted, need on rikutud ilma võluvuseta. See on pahe.	Selle inimese elus, kes näeb pisikeses buldogis täiskasvanud kiskjat, on juhtunud midagi kohutavat ning see on talle kinnisideeks. Igaüks peaks hea enesetunde ning elu jaoks püsima positiivne ning nägema ka halvas head.	Asjad, mis on kellegi jaoks ilusad, ei pruugi olla teise jaoks ilusad. Igal inimesel on õigus leida inetust milleski, mis on tema jaoks inetu. Ja on küll hea näha halbades asjades ka positiivseid külgi, aga päris kõike ka ilusaks mõelda ei saa.	Igal inimesel on õigus avaldada oma arvamust, see on isegi seadustes kirjas. Inimene, kes näeb midagi inetut ning ei näe selle kõrval mitte midagi kaunist – mul on kahju temast. Mingi sündmus, mis esialgu tundub halb, võib hiljem osutuda ka heaks. Ega inimesed ütle niisama: “Nüüd on ta paremas paigas.”
	Kaido Kivi		Kaido arutlus pärast vastuväite lugemist
Ükski kunstnik ei taha midagi tõestada. Isegi seda, mis on tõsi, võib tõestada.	Kunstnikul on täielik vaba voli tõestada kindlalt asju, mis on juba tõestatud. Siiski ei tee kunstnik kunsti millegi tõestamiseks, ta teeb kunsti kunsti jagamiseks. Tõestatud asju tõestada on huvitavam kui tõestamata asju. Kunstnik saab mõelda asjadele uue loomisloo.	Osa kunstnikke ei tee töid jagamiseks, vaid nad tahavad tõestada, et on oma ala parimad. Tõestatud asju tõestada on huvitavam? Ma nii ei väidaks. Tõestamata asju on huvitavam tõestada, kuna nii näeb kunstniku või inimese tõelist mõttemaailma ning ise saad ka endale huvitava “tõestuse” valida või ise välja mõelda.	Siiski ei saa nõustuda. Kunstnik laseb kunsti tehes valla mõned killud oma kujutlusvõimest, et väljendada rahvale oma õnne või valu. Kunstnik, kes teeb kunsti ilma püüdmata sellest ainult kasu saada, jätabki rahvale endast mulje kui “paremast” kunstnikust. Tõestamata asjadele tõestust otsides ei saa aru, kui erinev on inimese mõttekäik minu ja sinu omast. Kui juba teada, kuidas miski töötab ja eksisteerib, saame öelda, et selle printsiibi ümbermõtlemisel on töös olnud geniaalne kunstnik, kes suudab vaadata kõrvale teatud reaalsusest ja luua enda oma.
	Aldo Lengert		Aldo arutlus pärast vastuväite lugemist
Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on hästi kirjutatud või halvasti kirjutatud. See on kõik.	Kõik sõltub inimese maailmavaatest, tänapäeval on seatud nii palju norme ja tavasid, aga kirjanik peaks kirjutama otse südamest, viitama enda seisukohtadele. Ilmselgelt paljudele inimestele ei pruugi kujutatu sobida, aga kirjanik peaks jääma loomutruuks, see viib eduni. Aga inimene ja iga raamat on eriline, kõik sõltub  lugeja  ja kirjaniku vahelisest klapist.	Inimesed ei tea täpselt, kust läheb moraalsuse piir, seega ei saa väita, kas raamatud on moraalsed või mitte. Raamatud peavad olema arusaadavad kõigile, kuid mõningad raamatud on kirjutatud nii, et põhimõttest, mida kirjanik on mõelnud, võivad aru saada ainult lähedased inimesed.	Jah, just sellele ma üritasingi viidata. Nõustun sellega, et kõik oleneb lugejaist endist, kõik on suhteline. Raamatud on kõik erinevad ja samamoodi huvi raamatute vastu. Kui ühele inimesele raamat ei meeldi, siis see ei tähenda, et see kohe ebasobiv on, kuna teistele pruugib meeldida.
	Stenver Lipand		Stenveri arutlus pärast vastuväite lugemist
Inimest võib kasuliku asja tegemises vabandada, kuni ta teda ise ei imetle. Ainukeseks vabanduseks kasutu asja tegemises on, et teda piiramatult imetletakse.	Kui kunsti teha kasu saamise eesmärgil, siis see kunst on kasutu. Kunsti ei saa teha raha pärast, vaid loomuse pärast. Kunst on loomus, mis on oluline, ja meie kõigi jaoks. Kõige hullem kunst on see, mis on raha eesmärgil tehtud.	Kui mängus ei oleks raha, kas siis oleks maailmas nii palju kunstiga tegelevaid inimesi? Kunst on tõesti oluline, aga tegelikult ei ole mingit vahet, kas see on tehtud raha pärast või mitte. Summad võivad kerkida väga kõrgele, aga loovus jääb ikka samaks.	Ma arvan siiski, et kunst ei ole sama siis, kui seda on tehtud raha eest. Raha eest tehtud töö on nagu robotiga tehtud töö. Aga selle inimese töö, kes teeb kunsti südamega, on palju parem. Raha eest tehtud kunst valmib kiiremini kui loominguline kunst ja loominguline kunst on sellepärast mitmekesisem ja ilusam.