Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt
Mina olen ühe väga raske haiguse põdeja. See haiguslugu algas 1999. aastal ja süveneb. Jama on selles, et haigusloost saab rääkida kuni tänase päevani, aga mis suunas see edasi areneb, seda ei suudeta ennustada. Proovin arvutiekraanil seda haiguse käiku prognoosida.
Eelnevalt saan ütelda, et olen olnud oma eluviisilt paikne. Seda ei saa ütelda minu kujutlusvõime kohta, sest see eksleb juba pikemat aega erinevate Eesti paikate vahel. Kui võtta ette Eesti linnade nimistu, siis linnad, kus elab üle kolmekümne tuhande inimese, mulle ei meeldi. Nende linnades ei ole ma kogenud seda hoidvat tunnet. Sealsed inimesed on kinnistunud iseendasse, nagu tahaksid näidata, et nad on oma probleemidega täiesti üksi ning teiste probleemid neid ei huvita. Eesti väikelinnades on see hoidev tunne. Sealsed inimesed ei karda küsida mööduja käest abi, kui neil on lihtsamate killast probleem. Viljandi linn – inimene istub bussipeale, aga ta ei märganud, kuhu see buss sõidab, küsib kaasreisija käest abi. Rapla linn – poemüüja on sulle nõus pajatama, kuidas tema viimane metsaskäik lõppes. Mulle meeldib selline kooslus.
Linnade nimekirja põhjal valiksin elamiseks Viljandi. See on selline lahe linn, kus kõik on suhteliselt käe-jala juures. On kultuuriüritusi, on tegevust, on tööd. Minu tööks oleks bussijuhtimine. Oma ametialast karjääri alustaksin ma Hansa Bussiliinidest, kus ma oleksin üpris hea ja eeskujulik bussijuht. Tähtis mainida, et ka usaldusväärne. Mulle on selle ettevõtte ärimaneer alati meeldinud. Bussipark on kirev, saab sõita nii kaugliine kui ka tellimusliine ja kes teab, võib-olla ka linna- ja maakonnaliine. Tööaeg oleks mõistlik, ei peaks viibima rooli taga täpselt üheksa tundi, nagu on liiklusseaduses lubatud maksimum. (Kaks Tallinna otsa jõuab päevajooksul ära teha küll, aga kolmandat sõitu Tallinna enam ei luba liiklusseadus teha – ajast jääb puudu.) Kuna ettevõttes on kaks korda rohkem busse kui bussijuhte, siis oleks minu sõidukiteks vähemalt kaks bussi. Tööplaanist vaatan, millise bussi on keegi tellinud, kui on tellimussõit või liinisõidu puhul, millise bussi järele oleks nõudlus. Juba see oleks minu elu unistuse täitumine.
Sealt edasi liiguksin juba, vanemas eas, mõnda väiksemasse bussiettevõttesse. Selline vangerdus annaks mulle positiivse egolaksu, sest siis ma ei oleks enam ettevõtte reabussijuht, vaid isik, kellest sõltub väikeettevõtte edukus. Minu käitumine, minu oskused, minu ajakasutus – just nimelt minust sõltub, kas tellitud sõit toimub või mitte. Ei ole nii nagu suures ettevõttes, et kui sina ei saa, läheb keegi teine. Väikeettevõtetes on iga töötaja toimimisahel tähtsaim hammasratas. Oma ametit peaksin ma senikaua, kuni tervis lubab. Kui tervis vastu ei pea, on aeg oma amet maha panna ja siirduda hobide juurde.
Linnade nimekirja põhjal valiksin elamiseks Viljandi. See on selline lahe linn, kus kõik on suhteliselt käe-jala juures. On kultuuriüritusi, on tegevust, on tööd. Minu tööks oleks bussijuhtimine. Oma ametialast karjääri alustaksin ma Hansa Bussiliinidest, kus ma oleksin üpris hea ja eeskujulik bussijuht. Tähtis mainida, et ka usaldusväärne. Mulle on selle ettevõtte ärimaneer alati meeldinud. Bussipark on kirev, saab sõita nii kaugliine kui ka tellimusliine ja kes teab, võib-olla ka linna- ja maakonnaliine. Tööaeg oleks mõistlik, ei peaks viibima rooli taga täpselt üheksa tundi, nagu on liiklusseaduses lubatud maksimum. (Kaks Tallinna otsa jõuab päevajooksul ära teha küll, aga kolmandat sõitu Tallinna enam ei luba liiklusseadus teha – ajast jääb puudu.) Kuna ettevõttes on kaks korda rohkem busse kui bussijuhte, siis oleks minu sõidukiteks vähemalt kaks bussi. Tööplaanist vaatan, millise bussi on keegi tellinud, kui on tellimussõit või liinisõidu puhul, millise bussi järele oleks nõudlus. Juba see oleks minu elu unistuse täitumine.
Sealt edasi liiguksin juba, vanemas eas, mõnda väiksemasse bussiettevõttesse. Selline vangerdus annaks mulle positiivse egolaksu, sest siis ma ei oleks enam ettevõtte reabussijuht, vaid isik, kellest sõltub väikeettevõtte edukus. Minu käitumine, minu oskused, minu ajakasutus – just nimelt minust sõltub, kas tellitud sõit toimub või mitte. Ei ole nii nagu suures ettevõttes, et kui sina ei saa, läheb keegi teine. Väikeettevõtetes on iga töötaja toimimisahel tähtsaim hammasratas. Oma ametit peaksin ma senikaua, kuni tervis lubab. Kui tervis vastu ei pea, on aeg oma amet maha panna ja siirduda hobide juurde.
Kaldun arvama, et juba enne pensionile minekut on mul päris mitmeid tegevusi, mida võib ära märkida. Juba noorest east olen ma olnud koorilaulja. Sellest hobist ei vabaneta. Tulevikus laulan mõnes segakooris ja kes teab, võib-olla ka meeskooris. Häid lauljad läheb ikka vaja ja kui juba laulja poolt tuleb initsiatiiv, siis selle täideviimine pole enam mingi probleem. Tähtis on, et see hobi ei hakka tööd segama, sest koorilaulmisest olen ma töö pärast valmis ka loobuma, aga on ka hobisid, mis ei hakka töötegemist segama.
Gümnaasiumiaastatest alates on olnud minu hobiks orienteerumine. Praeguseks hetkeks on see hobi mulle ehitanud sportliku põhja ning mis saakski parem olla kui mõnel vabal päeval käia orienteerumisepäevakul ja ennast proovile panna. Selle hobiga kaasneb ka valdavalt jooksmine, see lahendaks minu jaoks ühe tähtsa probleemi. Kuna minu töö on istuv, siis need roolis oldud tunnid on hea peale tööpäevalõppu tagasi nulli joosta. Orienteerumine ning võistlustest osavõtmine annaks mulle nii palju tahtejõudu küll, et ma suudaksin pärast tööpäeva õhtuti jooksmas käia ning kes teab, kohalikel võistlustel mõnda paremat aega näidata. Minu hobid on juba praegu nii head, et nendega saan ma tegeleda ka vanemas eas. Pole juba paha pensionil olles oma vaba aega kulutada koorilaulmisele ning mööda metsi luusimisele. Mõlemad head rahulikud tegevused.
Gümnaasiumiaastatest alates on olnud minu hobiks orienteerumine. Praeguseks hetkeks on see hobi mulle ehitanud sportliku põhja ning mis saakski parem olla kui mõnel vabal päeval käia orienteerumisepäevakul ja ennast proovile panna. Selle hobiga kaasneb ka valdavalt jooksmine, see lahendaks minu jaoks ühe tähtsa probleemi. Kuna minu töö on istuv, siis need roolis oldud tunnid on hea peale tööpäevalõppu tagasi nulli joosta. Orienteerumine ning võistlustest osavõtmine annaks mulle nii palju tahtejõudu küll, et ma suudaksin pärast tööpäeva õhtuti jooksmas käia ning kes teab, kohalikel võistlustel mõnda paremat aega näidata. Minu hobid on juba praegu nii head, et nendega saan ma tegeleda ka vanemas eas. Pole juba paha pensionil olles oma vaba aega kulutada koorilaulmisele ning mööda metsi luusimisele. Mõlemad head rahulikud tegevused.
Pere puhul on mul juba praegu kujunenud suhteliselt kindel seisukoht. Mu seisukoht väljendub ühes mu ütlemises: „Enne olgu mul kaheksa erinevat bussi hoovi peal ja siis räägime naistest ja lastest.“ Oma praeguse diagnoosi vältel olen aru saanud, et ma võin inimestesse kiinduda, aga minu suurim armastus on bussid. Ma ei taha inimeste tunnetel mängida ja ma ei taha, et teised minu tunnetel mängivad. Bussidega on hoopis teised lood. Nemad lausa tahavad, et ma nendega mängiksin ja oma vaimusilmas erinevate kohtadega sobitaksin. Nad lausa nõuavad, et ma seda sagedamini teeksin. Tulevikus koosneks minu ideaalpere bussipargist, selle ettevõtte bussipargis, kus ma töötan, ja see oleks pere koha pealt sajaprotsendiline unistuste täitumine.
See haiguslugu, see koosneb vähkkasvajatest, mille siirded liiguvad vanaduse poole, aga mis rada pidi, seda ei suudeta nii varases staadiumis prognoosida. Vähkkasvaja, mille nimeks on elu – selle loterii võitjaid ei loosita. Mitte keegi ei tea, mis peatus homme eluteele satub. Hea, et algpeatus mul meeles on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar