Mis on kodu, kus on kodu?

12. klassidel oleks pidanud 17. aprillil olema tutipäev – aeg meenutada lapsepõlve, pulgakomm suus, patsid peas, veepüstol tagataskus. Tänavu tuli kevad teisiti ja tutipäeva ei ole, aga suureks on saanud abituriendid siiski. Seda näitab nende võime näha maailma, analüüsida seda ka kirjandusteosele tuginedes.
Gümnaasiumis läbitakse kuus kirjanduskursust, neist viimane kannab pealkirja "Kirjandus ja ühiskond", mille raames loeti igasugu huvitavaid raamatuid, kaasa arvatud Mats Traadi "Tantsu aurukatla ümber", mille põhjal Marleen Anderson vaagib peresuhete olulisust.

Mis on kodu, kus on kodu?

Kõik teavad, et selleks, et koda oleks kodu, on vaja enamat kui ust ja akent. On vaja kodutunnet. Aga kuidas tekib see keeruline raske-sõnadesse-panna-emotsioon. Romaanis “Tants aurukatla ümber” ei pruugi keskseks teemaks olla koduse õhkkonna loomine, küll aga on seal hästi esile toodud pinged, mis võivad tekkida generatsioonide vahel, kes ühe katuse all elavad.

Ehk võib minu probleemivalikut veidi pentsikus pidada. Kergem oleks Mats Traadi teose põhjal kirjutada kiiresti arenevast maailmast ja sellest, kui raske või kerge on sellega inimestel kaasas käia, kas see on üldse vajalik. Need võisid olla minu isiklikud kogemused, mis mind selle teose lugedes mõjutasid ning panid tähele panema midagi sootuks teist.

Esimeses tantsus köitsid mind perepoeg Jüri tunded oma venna ja isa suhtes. See trots ja kadedus, mis viisid ta peaaegu et kodust lahkumiseni, kõrvuti Aniluige oskamatusega oma pojale tänu ja armastust avaldada on ilmselt tuttavad nii mõnelegi. Praegusel ajal ei pruugi ei noored ega isegi nende vanemad enam olla näinud aurukatelt, küll aga on nendevaheliste tülide ja kraaklemiste sisu tekstiga äravahetamiseni sarnane. Julgen oma kogemusest täie kindlusega öelda.

Lapse närv on must, sest ta tunneb, et tema soovidega ei arvestata, et ta ei ole prioriteet või temale keelatakse midagi, mida vennale lubatakse. See ei ole aus. Miks mina halvem olen? Kui nemad mind ei armasta, siis mina ei taha ka neid armastada. See mõttekäik on kerge tulema, olukord ei pruugi olla isegi tõsine. Emotsioonid keevad üle, sest põhjendusi oma reeglitele ja otsustele ei meeldi vanematele seletada.

Vanem on mattunud enda murede alla, üritades hoida kodus rahu, toita ära kodused, saada töö tehtud ja enne suve mõni lill või maasikataim ka maha istutatud. Niisiis on pinges ka lapsevanem. Teha on nii palju, et senikaua kui laps läheb hommikul kooli, saab õhtul kõhu täis ja koristab toa ära, ei näe vanem põhjust lapse tegevustesse rohkem süveneda.

Kumbki pool ei võta aega, et maha istutada ja rääkida maast ja ilmast, kiita teist või jagada oma muret. Nii võib juhtuda, et kuigi inimesed elavad sama katuse all, teavad nad üksteisest väga vähe.

Inimloom vajab lähedust ja kindlust. Kui seda ei ole omaste keskel, siis jõuab igaüks sinna punkti, kus nad tunnevad end kodus ebamugavalt. Kõik ei pruugi üritada kodust ära hiilida, nagu seda tegi Jüri, aga see võib viia karjumiste, arusaamatuste, võõrandumiseni.

Kui on jõutud selleni, et üksteist sõimatakse, tulevad minu arvates kõige paremini välja kaklejate generatsioonierinevused. Vanemad, kes nõuavad kuuletumist, kutsudes seda austuseks, ja noored, kes on õppinud oma tundeid peitma roppuste ja ükskõiksuse maski taha. Aurukatelt võib tõlgendada kui ideed kodust: kuigi seda pärandatakse edasi põlvest põlve, muutub see siiski iga generatsiooni jaoks sobivaks ja omanäoliseks. Kui majas elavad koos kaks või kolm generatsiooni korraga, kellel kõigil on oma nägemus, kuidas üks kodu peaks toimima, ja omavaheline suhtlus on vähem kui puudulik, ei saa keegi õnnelik olla. Kõigi vanemad annavad oma lastele kaasa nii palju endast, kui nad suudavad, head kindlasti, aga tahes-tahtmata tuleb kaasa ka nende isiklik taak, millest killuke tuleb omakorda nende vanematelt ja nii edasi kuni suguvõsa, võib-olla inimajaloo alguseni. Kui probleeme tõeliselt mitte lahendada, mitte anda üksteisele ruumi olla indiviidid enda arvamuste ja soovidega, vooruste ja pahedega, ega osata leida kompromisse, jääme ilma kodutundest. Nii ka kodust.

Kui peaks tulema sõda, muretseb ka torisev teismeline oma vanema turvalisuse pärast, unustades kõik halva, sest nii see kord juba on. Kui sõda lõpeb ja aeg on naasta koju, tagasi korterisse Lasnamäel või suurde häärberisse metsade ja mere vahele, ei muretse keegi seinakrohvi pärast. Ainus tõeline soov ja lootus on, et keegi oleks kodus. Kodu teevad inimesed. Seda hoiavad inimesed.

Kui Aniluik aastaid hiljem tagasi kodutallu jõudis, ootas teda Milli. Milli, kes ostis kokku kõik tema asjad, kui vald need oksjonile pani, kes hoidis ta kodu korras ja pakkus naasnud mehele kartuliputru. Milli oligi Aniluige kodu. Sellest hoolimata oli Mats valmis peaaegu et kodust taaskord lahkuma ei millegi muu kui häbi pärast, mis teda aias oinanäoga luuras. Kuigi lugu lõppes õnnelikult, näitab see sama olukord, kus vanamees kordab aastaid hiljem poisikese tegusid, perekonna kui üksuse sümpaatset joont olla koomiliselt seotud üksteisega, tahad seda või mitte.

Seega, mis või kus see kodu on? Ei ole tähtis. Peaasi, et on olemas need inimesed, kes tekitavad kodutunde. Kui see on olemas, võib kodu olla igal pool. Sellegipoolest, ei tohi unustada ka seda, et selleks, et see püsiks nii, ei piisa vaid veresugulusest või headest kavatsustest. Oma armastust ja tänu tuleb välja näidata. Oma vanaemale, isale, koerale või sõbrannale. Kes tahes see on, sul on kohustus ka vaeva näha , et pere püsiks. Kuigi generatsioonide erinevused teevad lapsevanema ja lapse vahel üksteisemõistmise keerulisemaks, on see tähtis side, mida tasuks hoida kui võimalik.

Lõpetuseks sõnastaksin ümber ühe teise kuulsa Eesti kirjaniku, Anton Hansen Tammsaare sulest pärit lause: tee tööd ja näe vaeva armastusega, siis ta ka tuleb.

Mida veel loeti? Georg Orwell „1984“ Aldous Huxley "Hea uus ilm" Margaret Atwood „Teenijanna lugu“ Albert Camus „Võõras“ Vaba valiku teos