Südametunnis on suurim hukkamõistja

11. klasside õpilased lugesid läbi 19. sajandi vene kirjaniku Fjodor Dostojevski surematu teose "Kuritöö ja karistus". Kui see raamat on mõttega läbi loetud ja kaevatud, siis võib inimene öelda, et midagi-natuke on elu kohta juba teada. Teose põhjal saabus õpetaja Beekmanni arvutisse väga huvitavaid mõtteavaldusi-analüüse. Oskar kutsub osa saama ja kaasa mõtlema. Üle kõige aga – lugema. 

Väärtuslikuks ei saa kurjuse toel

1866. aastal ilmunud Fjodor Dostojevski romaani “Kuritöö ja karistus” sündmustikku on võimalik kokku võtta lühidalt: vaesuses virelev juuratudeng Rodion Raskolnikov tapab kirvega liigkasuvõtjast vanaeide ja tema õe. Mees püüab end süüst puhtaks pesta, kuid lõpetab siiski kaheksa aastat kestva sunnitööga kaugel Siberis. Olekski nagu kogu lugu. Ometi paneb teos ning selle tegelased ka 150 aastat hiljem jutulõnga ja mõtted veerema. Ja mis olulisim – raamatut loetakse siiani. 

Usun, et teatud teosed pakuvad kõneainet ka sajand hiljem just seetõttu, et autor on suutnud tabada inimloomuse kõige sügavamaid soppe – neid põhimõtteid, mis ajaga võib-olla pisut oma kuju muudavad, aga jäävad siiski alles. Dostojevski kujutab romaanis äärmuslikus vaesuses elavaid inimesi ning nende hullumeelseid tegusid sellest välja tulemiseks; usku Jumalasse ja enese ideedesse ning armastust ja sellega kaasnevaid ohverdusi. Neil kõikidel printsiipidel elavad ka 21. sajandi inimesed. 

Romaani keskseks teemaks võib pidada aga ideed inimeste jaotamiseks kahte lehte. Loo peategelane Raskolnikov esitab teoses mõttekäigu: “inimesed jagatakse loodusseaduste poolt üldiselt kahte liiki: alamliik (harilikud), kes on ainult selleks, et endasuguseid sigitada, ja teiseks – inimesed, kel on anne ehk talent oma ümbrusele uut sõna öelda. Teise liiki kuuluvad need, kes astuvad üle seaduse, siin on purustajad või selle poole kaldujad.” Just sellele ideele tuginedes asub Raskolnikov tegutsema ning käivitab romaani sündmusteahela. Raskolnikov usub, et tema on haruldane inimene, selle uskumuse najal võtab ta kahelt naiselt elu; temast saab mõrtsukas. Minu arvates püüab romaan anda edasi mõtet, et inimeste jagamine mingite sotsiaalsete parameetrite järgi (tähtsad ja tähtsusetud, väärtuslikud ja väärtusetud, kõrged ja madalad) kasvatab ühiskonda, kus ühtedele on kurjus õigustatud, sest nad on tähtsamad, teistest paremad ja kõrgemal.

Kui tänapäeval peame inimeste võrdset kohtlemist osalt enesestmõistetavaks, siis 19. sajandil, mil romaan on kirjutatud, selline suhtumine nii tavaline ei olnud. On paratamatu, et mõned inimesed on rikkamad kui teised, aga raha ei tee neid teistest väärtuslikumaks. Raskolnikov elas nirus üüritoas, kandis räbaldunud riideid ning viis asju panti, et nende eest raha saada. Võib-olla pidas ta ennast majanduslikust olukorrast tulenevalt ka väärtusetuks, aga ta ei tahtnud olla halvem, arg ning harilik inimene. Koridoris vanaeide ukse taha kõndides mehe käed värisesid, ta oli ebalev ning hirmunud, tõmbas mitu korda hinge. 

Tähendab – enne kuritööd ei olnud Raskolnikov enese harulduses veel veendunud, aga peale esimest lööki tekkis temas jõud. Ta virutas mitu korda ning mehe uskumus sai tema enese jaoks teoga tõestatud. Võib-olla ongi Raskolnikovi kannatus sedavõrd suurem, et mõrva kahetsedes jõuab ta järelduseni, et on võrdne kõigi teiste inimestega. Kuigi Rodion on kuritöö sooritamise järel peaaegu hullumas, kõnnib justkui unesegasena läbi mitme peatüki, siis minu arvates tuleb selline meelestatus pigem hirmust vahele jääda kui süümepiinadest tehtu üle. Kahetsuse ja selle piinadeni jõuab ta alles Siberis olles. Kohati jääb mulje, et Raskolnikov ei adu tehtu tõsidustki – ta räägib ning mõtleb vanaeidest, aga unustab seejuures Lizaveta. Aga kahetseda on võimalik vaid juhul, kui me mõistame teo tagajärgi täielikult, neid õigustamata ning pisendamata. 

Minu arvates on meil vaja õnneni jõudmiseks kogeda piina ja kannatusi. Kui Raskolnikov loobus romaani lõpus veendumusest, et tapmine oli tema harukordsuse tõttu õigustatud, suutis ta kahetsedes jõuda õnne ning armastuseni. Ta laskus Heinaturul põlvedele ning suudles õnnejoovastuses porist pinda; kõrvalseisjate pilgetest hoolimata. Raskolnikov suutis näha Siberis olles seitsme aasta asemel seitset päeva, sest ta oli nii õnnelik. Samas, Svidrigailov, kes ei olnud võimeline lahti laskma kinnismõttest, et Dunja teda kunagi armastama ei hakka, tulistas end revolvriga teose lõpus. Raskolnikovile anti võimalus elus ettetulevat õnne veel kogeda ja tunda, Svidrigailov võttis eneselt selle privileegi. Ometi saab viimase rahakoti suuruse järgi liigitada väärtuslikuks, aga ta ei suutnud olla alandlik, leppida kaotusega. Raha ega julged teod ei too meile õnne (nagu ei saanud Svidrigailov raha eest Dunjat, Raskolnikov ei saanud vanaeide rublade eest õnnelikuks), vaid meie enese kannatus, alandlikkus teeb seda. 

Dostojevski tõestab romaanis ühe näite kaudu, kuidas inimeste kahte lehte laiali löömine (haruldased ja harilikud) ei tööta, see viib kurjuseni. Olenemata majanduslikust staatusest oleme võrdsed. Vaene mõrtsukas saab jõuda õnneni Siberi sunnitööl, aga rikas mõisnik mitte. 

Deisy Nursi

Elu kuriteo sooritamise ja ülestunnistamise vahel

Iga päev pannakse maailmas toime mitmeid kuritegusid, osa on kergemad, osa raskemad. See on nagu katk, mis nakatab enim neid, kelle mentaalsed, psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid on tasakaalust väljas. Siiski ei tea enamik inimesi, milline on elu pärast raske kuriteo sooritamist. “Tapsin vanaeide? Iseenda tapsin, mitte vanaeide!” olid Fjodor Dostojevski kirjutatud raamatu “Kuritöö ja karistus” peategelase Raskolnikovi sõnad peale jõhkrate mõrvade sooritamist. Tema elutee kuriteo sooritamise ja ülestunnistuse vahel oli kannatusterikas ja raske. 

Ükski vanglakaristus või trahv ei mõista reeglina kurjategijat hullemini hukka kui tema enda südametunnistus. Tänu sellele tajub inimene tehtud teo tegelikku väärtust ning määrab endale tõelise ja õiglase karistuse ise. See võib hingeliselt ja vaimselt väga laastav olla, nagu Raskolnikovi puhul, kelle südamel oli kaks brutaalset mõrva. Kõigi tema näiliselt karastunud kihtide all oli siiski kübeke südametunnistust, mis hävitas teda järk-järgult. Ta sulgus üha enam endasse, isoleerus teistest ja lükkas eemale ka kõige lähedasemad. Südametunnistus võib karistada nii moraalselt kui ka füüsiliselt, näiteks jäi Raskolnikov peale patutööd raskelt haigeks. See haigus ei olnud tingitud külmetusest ega viirusest, selle haiguse nimi oli südametunnistus ja hirm.

Elu ja olemise pärast kuriteo sooritamist muudavad talumatuks ka igasugused hirmud, kas vahelejäämise, teiste poolt ärapõlgamise või iseend ründavate tunnete ees. Hirmudele viitavad ka teatud käitumisviisid, mida täielikult varjata ei saa, näiteks närviline ja hajevil käitumine. Samuti takistab hirmutunne selget mõtlemist, sest tekitab pidevat ärevustunnet ja tavapäraste olukordade vääritimõistmist. Tihti võib hirm kujuneda lausa paranoiaks, kurjategijale tundub justkui, et igal hetkel ja igal pool keegi varitseb, võtab vahele või maksab talle kätte. Ka Raskolnikovil oli säärane suhe uurija Profiriga, kes kasutas tema peal psühholoogilist taktikat, mis tekitaski Raskolnikovis suurt paanikat ja hirmu vahelevõtmise ees. 

Ülestunnistamine on selle kõige ilusamas mõttes endaga rahu tegemine. Kergendus, mis tihtipeale selle otsusega kaasneb, annab uut lootust ja usku, et kõik võib veel paremuse poole minna. Selleni jõudmiseks on oluline kellegi tähtsa ja olulise inimese suunav tõuge, Raskolnikovil oli selleks Sonja. Sonja oli teenäitaja ja kaljukindel jõud, kes aitas tal ületada põhjatuna näiva kuristiku. Raskolnikov alistus lõpuks oma saatusele, mis tõi ta ellu märkimisväärse kergendustunde. Sellest hetkest sai ta pöördumatult hüvasti jätta teda laastanud mõrvadega ja oma eluga edasi minna. 

Tihtipeale pole ametlik määratud karistus nii karm ja laastav kui piinav ja pidev hirm tuleviku ja teadmatuse ees, mis jääb  kuriteo sooritamise ja ülestunnistamise vahele. Südametunnistus ja hirm ei lasknud Raskolnikovil elu harjumuspäraselt jätkata ja tema ainukeseks pääseteeks oli ülestunnistamine. 

 Eliise Zeemann

Lootusest sirgub elu

Küllap ei suuda kõiki Dostojevski mõtteid, kihte ja metafoore raamatus mõista, mõistatan nende kallal veel edasises elus. Vaatamata sellele saan öelda, et olen läbi lugenud ühe maailmakirjanduse tippudest ja ei saa kuidagi eitada, et teos minusse jälge ei vajutanud. Avatuks jäid minu jaoks kihid, mis endagi elus relevantsed on ja iga päev minu mõtetes ringi rändavad.

Armastus on midagi nõnda suurt ja hoomamatut, lõpuni ei suudagi armu tajuda. Kuidas saab Sonja kalliks pidada meest, kes on tapnud tema parima sõbra ning viimase õe? Hoolida Raskolnikovist nii palju, et on valmis vabatahtlikult Siberisse sunnitööle minema? On truu ning käib meest vanglas vaatamas, isegi kui Raskolnikov igal järgneval päeval aina ükskõiksem on. Armastab, kui mees Sonjat haigla väravas nähes kiiresti peitu poeb. Pealtnäha vaid emotsiooni taga on peidus midagi salapärast: kuidas võib ainult üks pilk ning käte kokku panemine Rodioni mõistusele tuua ja panna mõrva üles tunnistama, kui ta oma veendumustes nii kindel on – õilsa eesmärgi nimel tapmine on õigustatud. Samuti on Dunja südames vend väga tähtsal kohal: “Nüüd tulin sulle ainult ütlema, et kui ehk juhtumisi sul mind tarvis on, kui ehk vajad...kogu mu elu või midagi...siis kutsu mind, ma tulen.” Kedagi nii armsaks pidada, et oled nõus terve elu andma, saaks vaid armastatu elada. Mõtlen, et ega tõelist armastust enne ei adugi, kui seda kõigi oma ihuliikmetega koged. Armutunne peab midagi nii erakordset olema, et silmapilk mõistad. 

Usk ja ootus võrduvad lootusega. Lootuse võrdus ei tööta ühe liikme puudumisel. Suur ootuse olemasolu ei korva usu puudumist, sest usuta ei ole lootust. Oleme lootuseta kui robotid, lihtsalt eksisteerivad olendid. Raskolnikov andis sellele vanglapäevil tõestust: ta ei hoolinud oma karistuse pikkusest ega faktoritest, mis tema vabadusekaotust lühendaksid. Ainult tühjus ja elus olemise tunne. Mitte midagi pole ei oodata ega loota – mõte helgemast tulevikust kaob iseenese tühjusesse. Hetkel, kui tuli usk, järgnes ootus alustada peale karistuse kandmist Sonjaga ühist elu . Nii tõid epiloogi lõpuleheküljed liidetavate ja summa iva kaunil moel esile. Mõeldes tagasi viimaste sündmuste lugemisele, meenuvad päikesekiired, rõõmupisarad ning üksteisest hoolimine. Ehk olidki nood raamatu lõpusündmused tahetud ootus, usk ja lootus. Ootus, et õnnelik lõpp ei jää tulemata, lootus, et Raskolnikov oma süü üles tunnistab, ning usk, et ka katkise minevikuga inimestel on terve tulevik.

Kui seada oma fookus maapealsetest mõtetest kõrgemale, võivad inimese olemus ja tema tõekspidamised radikaalselt muutuda. Raskolnikovi veendumused muutusid vanglas esialgu väga nukraks: pettumine kogu maailmas, sest teda ei käsitletud kui haruldast inimest, kelle tegudel on õigustus. Peale pistet südames muutus Rodja mõtteviis täielikult. Tänutunne ja vastastikune hoolimine tekkis temagi südamesse. Sündides mõtleme lihalikke mõtteid, kuid kui meie südameisse tuleb armastus elama on muutused on ka kõige sügavamas augus võimalikud. Paslik on tuua näide maailmakuulsast räpparist Kanye Westist, kes möödunud aasta sügisel üllatas oma kuulajaskonda erakordse gospelmuusikaalbumiga “Jesus is King”. Ajakirjanduses levisid mehest mitmed artiklid pealkirjadega: “Albumist “Mina olen Jumal” albumini “Jeesus on Kuningas”” (inglise keeles: “From I am God” to “Jesus is King”). Enesekeskse sisuga lauludest ülistusmuusikani – päris lood, mis meid iga päev ümbritsevad, kuid kiirmeedia uputuse tõttu usk neisse kaob. Need on olemas ja kui too lugu ükskord pärale jõuab, tead, et see oli väärt ootamist.

“Kuritööd ja karistust” lugedes mõtlesin mitmete tõlgenduste peale ning paljud Dostojevski ideed vajavad lahti muukimiseks pikemat aega. Teose keskmes on hoolimise ja lootuse kaotamine ning selle taasleidmine. Kui usus, lootuses ja armastuses mõelda ja elada, ei jõua pimedusemõtted meieni ning varajased päikesetõusud näitavad, et elu on elamist väärt.

Marlen Serbin