Luulenädal 2020 vol 1

 Novembri kolmas nädal oli meie koolis luulenädal. Heitsime sel puhul õpilastele poeetilisi kindaid. 

Üks ülesanne oli täita Ain Kaalepi luuletusse "Ma arvasin, et ..." tekitatud lüngad enda mõtetega. Oskarile laekus väga huvitavaid ja loomingulisi luuletusi, millest kuus toome ka lugejate ette. Alguses on originaal, allolevates luuletuses on õpilaste täidetud lüngad rasvases kirjas.

Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg. Järved ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on jõgedega kaasa mindud ja meredeni jõutud. Ei saa järvedega kaasa minna nõnda nagu jõgedega ega ole järvedeni jõudmine see, mis meredeni jõudmine. Järved seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes, ja nad kunagi kedagi ei keela matkamõtteidki mõlgutada. Järved seisavad oma kohal, aga see ei tähenda laiska liikumatust: kas nähtava või nähtamatu vooga on neil ühendus üha. Nad pilvi saadavad teele päikselistel päevadel ja vihmastel vastu võtavad. Küll neile tuuakse tarvilikud teated maailma meredelt.
Ma arvasin, et ütlen tere. Kui põhjatud ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on sellega kaasa mindud ja sadamasse jõutud. Ei saa sõuda Nõnda, nagu poleks sihti ega ole tagasijõudmine see, mis lõppu jõudmine. Kalad seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes, ja nad kunagi kedagi ei igatse, neist mõtteidki mõlgutada. Pingsalt seisavad oma kohal, aga see ei tähenda laiska liikumatust: kas nähtava või nähtamatu vooga on tajuda võnkumist. Nad endid saadavad teele päikselistel päevadel ja vihmastel kuudel. Küll neile tuuakse kuhjaga maailma valgus.   Iris, Deisy, Ingre	Ma arvasin, et rändamine ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on rutates kaasa mindud ja kaugustesse jõutud. Ei saa lüüa käega Nõnda, nagu tavaliselt ega ole kaugele jõudmine see, mis on kaugustesse jõudmine. Maad seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes, ja nad kunagi kedagi ei tõrju ära, ja lasevad isegi mõtteidki mõlgutada. Puud seisavad oma kohal, aga see ei tähenda laiska liikumatust: kas nähtava või nähtamatu vooga on lehed taktis liikumas. Nad tundeid saadavad teele päikselistel päevadel ja vihmastel kuudel. Küll neile tuuakse rahu,  maailma rahu.   Markus A, Karl J, Kristiina N
Ma arvasin, et maailm on kommist, suhkruvatist ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on vahukommidega kaasa mindud ja lõkke jõutud. Ei saa ma elu nõnda nagu Maias Leelu ega ole küpsistega jõudmine see, mis küpsiste vahele jõudmine. Lagritsad seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes, ja nad kunagi kedagi ei rõõmusta, ega pole mõtteidki mõlgutada. Vaikselt seisavad oma kohal, aga see ei tähenda laiska liikumatust: kas nähtava või nähtamatu vooga on suhkrumeri. Nad sõpru saadavad teele päikselistel päevadel ja vihmastel kommipakki. Küll neile tuuakse kõiki maailma suhkruid.   Lisette, Kärol, Meeri	Ma arvasin, et meil on ühised pered. Kuid need ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on meiega kaasa mindud ja kaugele jõutud. Ei saa end tõestada nõnda nagu tollel ajal ega ole kuhugi jõudmine see, mis on jõudmine. Kui pered seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes, ja nad kunagi kedagi ei saada, nurka mõtteidki mõlgutada. Siiani seisavad oma kohal, aga see ei tähenda laiska liikumatust: kas nähtava või nähtamatu vooga on jõudmine. Nad kirja saadavad teele päikselistel päevadel ja vihmastel öödel. Küll neile tuuakse see kiri ja maailma ajab tagurpidi.   Alex, Ines, Liisa
Ma arvasin, et päevad on vennad Aga vennad ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on valega kaasa mindud ja puntrasse jõutud. Ei saa tulla nõnda nagu minna ega ole kooli jõudmine see mis koju jõudmine. Õpilased seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes, ja nad kunagi kedagi ei kuula, ei oska mõtteidki mõlgutada. Õpetajad seisavad oma kohal, aga see ei tähenda laiska liikumatust: kas nähtava või nähtamatu vooga on koolitund lõppenud. Nad abituriente saadavad teele päikselistel päevadel ja vihmastel kutsuvad tagasi. Küll neile tuuakse Juta pannkooke, maailma parimaid.   Eleen, Tuule, Kaarel	Ma arvasin, et see ilu ei lähe kunagi meelest. Meie sügavuste vahel ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on sinuga kaasa mindud ja armastuseni jõutud. Ei saa üksi nõnda nagu varem ega ole kaugele jõudmine see, mis on üksteiseni jõudmine. Mälupildid seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes, ja nad kunagi kedagi ei meenuta, raskustes mõtteidki mõlgutada. Nad kõik seisavad oma kohal, aga see ei tähenda laiska liikumatust: kas nähtava või nähtamatu vooga on sõitnud minust läbi. Nad, Helenad, saadavad teele päikselistel päevadel ja vihmastel poriloikudega õhtutel. Küll neile tuuakse kõik roosid, maailma minu mõtetes.   Johannes M, Eliise, Anna-Triin