Üle-eestilise Tiina Tammani arvamuslugude konkursi II koht tuli tänavu meie kooli! Palju õnne, Artur!
Mulle meeldib see väike asi
Artur Soo, 10. a klass
Väike asi, mis mulle meeldib, on kaart. Mõne jaoks täiesti tühine asi, mõnele töövahend, hobi. Nimelt orienteerumises on kaart, täpsemalt orienteerumiskaart kõige tähtsam.
Erinevaid kaarte on palju, väga palju. Riigi kaart, linna kaart, maailma kaart, orienteerumiskaart, ka klassiplaan või evakuatsiooniplaan on teoreetiliselt kaart. Nimelt see on kindlal alal paiknevate asjade kaardistamine. Kaart on infoallikas, kaardilt saab välja lugeda väga palju erinevaid asju: vahemaa, aadress, koordinaadid, rahvastiku tihedus, liiklussagedus, mõõtkava, kõrguste vahe, ja kui võtta juurde spetsiaalsed kaardid maalt, merelt ja õhust, võib nendelt loetavat infot üles lugema jäädagi.
Minu side kaartidega sai alguse juba väiksena, kui minu lauakate oli Eesti kaart, sealt õppisin linnu siis, kui ma isegi lugeda veel ei osanud. Geograafia on mulle alati meeldinud, aga suurem huvi kaartide vastu tekkis, kui jõudsin orienteerumise juurde. Minu perest polnud kunagi keegi sellise alaga kokku puutunud, aga mulle see sobib ja selle juurde jäin, olen siiani jäänud. Sellel alal on paratamatu
kokkupuude kaartidega ja tuleb mõista, mis infot nendega edasi antakse.
Kaartide valmistamine ehk kaardistamine on hetkel üle kolinud suuresti arvutisse. On ka kaarte, mis koostatakse automaatselt arvuti- ja radariandmete põhjal. Näiteks on Eestis tasuta saadaval LIDAR-kõrgusandmed riigi territooriumi kõrguste kohta. LIDAR-andmed võetakse uue ala kaardistamisel alla ja neid hakatakse kohandama aina täpsemaks, et see reaalsusega kokku läheks. Olen ka ise kaks asula orienteerumiskaarti kaardistanud. Olles ise kaardistanud, tajun paremini, mida on mõne teise orienteerumiskaardi kaardistaja tahtnud kaardil kajastada. Selline kogemus võib anda eelise võistlusmomendil orienteerumiskaarti lugedes.
Orienteerumiskaardi joonistamine on samuti omamoodi kunst, kuidas kaardistaja maastikku näeb, nõnda kujutab. Iseasi, kas selline kujutamine kõigile selle kaardiga jooksjatele sobib. Selliselt mõeldes on see väga kindlate piiridega kunst. Tingmärgid on ette antud IOF-i (International Orienteering Federation) poolt, kõik, mis kaardil kujutatud, peab olema ka reaalselt olemas ja õiges kohas kaardil, arvestades mõõtkava. Samuti on ära määratletud erinevad reeglid orienteerumiskaardi kohta. Näiteks, millise värviga peab olema väga hea läbitavusega mets, kus on võimalik joosta kiiresti, ja kui lähestiku tohib kaardil kujutada kõrvuti asuvaid objekte.
Igapäevaelus kasutame me kaarti peamiselt navigeerimiseks autos või jalgsi. Seda teeb peamiselt automaatika, mis on algoritmide ja füüsikaliste näitajate poolest parem teekond sihtpunkti. See on kindlasti kiirem ja mugavam, sealjuures kaob ära risk inimlikult eksida ja kaarti valesti lugeda, aga samas on see käsitsi navigeerimise üks osa. Nõnda ka orienteerumises. Kui ei teki kaardi ja maastikuga sidet, ei pruugi sellest midagi head tulla. Hakkavad tulema vead kontrollpunktidesse minnes ja nende läbimisest võib saada hoopis otsimine. Ka seda on juhtunud, ja kahjuks mitte vähe.
Merenduses on samuti kaardid tähtsal kohal. Kui hakkasid välja kujunema kindlad mereteed sadamate vahel, siis neid ka kaardistati, et marsruudilt kõrvale ei kaldutaks. Meresõitjate suur abimees kompass on kaardi lugemisel suureks abiks. Selle abil saab kaardi õiget pidi ette võtta, määrata suund, kuhu tuleb liikuda ning liikumise ajal kontrollida, kas liigutakse õiges suunas.
Mõni elukutse on täielikult seotud kaartidega. Mõni geograaf, kes uurib vanu ja uusi kaarte, võrdleb, analüüsib, on täielikult sõltuv sellisest asjast nagu kaart. Samas mõni ametikoht saab vabalt ilma mingisuguse kaardita hakkama. Samas on kaarti vaja nii elulistel aladel nagu näiteks pääste, taksondus ja põllumajandus. Päästes ja taksonduses on põhimõte sama, neile tuleb väljakutse, saadakse aadress ja sõidetakse kaardiprogrammi järgi, kuhu on kutsutud. Põllumajanduses on praegusel ajal kasutusel GPS-tehnoloogia, mis vähendab traktoristi töövaeva ja muudab täpsemaks doseerimise ning optimeerib sõidutrajektoori. Praegusel ajal oleks päästjate näol abi osutamine ilma automaatsete kaardi programmideta väga ajakulukas. Hetkel on päästekorraldajal vaja sisestada andmed ja programm teeb päästjatele töö ära. Näitab ära, kuhu vaja minna, mis ootab sündmuskohal ja veel palju muudki. Ilma sellise tehnoloogiata oleks see kõvasti aeglasem, info edastus, sihtkoha otsing, need mõlemad võtavad palju aega, mis on elude päästmise juures väga kriitiline.
Kaartidega puutuvad kokku pea kõik. Mõne jaoks töövahend, hobi, teejuht, minu jaoks on see hobi. Hobi, mis mind köitis kunagi selle juurde tulles ja ka nüüd, peale suurte vigade tegemisi, pettumust, valu. Aga juurde ka mõned õnnestumised ja nende magusus teeb selle pahupoole minu jaoks tasa. Seda kõike ei oleks minu jaoks, kui poleks sellist väikest asja nagu kaart.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar