Tiina Tammani nimelise arvamuslugude konkursi teise koha töö: Kui protestivaim minus välja lööb

Mulle EI meeldi, kui tehakse nii, nagu mina ei taha, kuid tehakse siiski. Ma olen tihti hommikul ärgates mõelnud, mida ma saaksin täna teha paremaks ning mis tagajärjed võivad sellel olla homme, kuid mõeldes ümbritsevale ühiskonnale, tundub see tühisena. Olenemata sellest, kui ma võib-olla suudangi mõned asjad paremaks teha, on tunne, et globaalses mastaabis pole minust kasu. Kõik tähtsad otsused tehakse meie eest ära. Osad otsused tehakse Riigikogus, kuid on ka otsused, mida teeb ühiskond ise, ilma et endale seda teadvustaks. Tsiviliseeritud ühiskondades on välja kujunenud normid, mida suurem osa inimestest järgib, kuid mis juhtub siis kui ma ei taha. Vahel ma lihtsalt ei taha olla, nagu on kõik teised. Eirates mingisuguseid ühiskonnanorme, tekib vabaduse tunne. Tunne, et võin teha, mida ise tahan.

Ühiskonna normid on üks suurmaid probleeme, miks meil ei ole suurt ühtset ülemaailmset riiki, mis toimiks laitmatult. Erinevad piirkonnad on lihtsalt erinevalt kujunenud. Aga mis on selle tagajärjed? Juba väikse poisina meeldis mulle jälgida moodi ning käia teistmoodi riides, ma jälgin seda siiani, kuid mida vanemaks ma sain, seda rohkem ma muutusin selliseks nagu inimesed ümberringi. Käin lihtsalt pusa ning teksadega. Paremal juhul juhtus jalga ka paar mõne parema firmanimega jalatsit. See on tavaline. Paljud noored ja ka täiskasvanud otsustavad olla tavalised, sest see on mugav ja pealegi kõik on sellised. See on normaale, see on ühiskonna norm. Normid tapavad meie isikupära. Enamik lihtsalt ei mõtlegi selle peale ja on edasi sellised, nagu nad alati on olnud.

Kui ma tavaliselt käin teksadega koolis ning ühel heal päeval panen jalga oranži värvi ülistiilsed püksid, siis vaadatakse mind imelikult, sest see ei ole tavaline. Olgugi et näen äge välja, aga lihtsalt pole tavaline. Kui ma olen stiilne enda mõistes, siis mind ei huvita, mida teised arvavad. Minu välimus on osa minu enesekindlusest, mis omakorda on tulemusliku õppetöö võti. 

Ma võin olla hea õpilane ja käia stiilselt riides, kui ma tahan, kuid mulle EI meeldi, et praegune koolisüsteem on suures osas täielik ajuvabadus. Õpilastele ei suudeta pakkuda, mida nad tahavad. Kõiki üritatakse kohelda võrdselt ja räägitakse võrdõiguslikkusest, kuid tegelikult oleme me kõik vaimselt ebavõrdsed ja erinevate võimetega. Kool peaks olema meie hüppelaud ellu, kuid tohutult palju õpetatakse meile asju, mida me kunagi ei vaja, samas kui jäävad õpetamata asjad, ilma milleta elus hakkama ei saa. Suuremale osale riigiisadele meeldib lihtsalt omaette tiksuda, olla tavalised ja vältida radikaalseid meetodeid, mis oleks progressiivsed. 

Koolisüsteem vajab reformi. Reformi all ma mõtlen sisulist reformi. Praegune elukorraldus toimib nii, et igal pool on keegi mõelnud välja mingi süsteemi, kuid võib juhtuda, et mõni süsteem on päris halb. Ja kui on halb süsteem, siis hakatakse seda sama halba süsteemi järk-järgult parandama. Tegelikult oleks palju parem toimida nii, et kui keegi on teinud halva süsteemi, siis tuleb seda analüüsida ja asendada uue ja paremaga mitte üritada parandada vana.

Mulle EI meeldi Eesti riigikorraldus. Ma elan demokraatlikus riigis, kuid tihti tundub, et demokraatia algupärasest tähendusest on tekkinud mingi uus valitusvorm, mis seaduse silmis on demokraatia, kuid tegelikult seda pole. See on üks paljudest halbadest süsteemidest, aga suurem osa on sellega rahul, sest paremad süsteemid ei ole jõudnud avalikkuseni ning istuvad vaguralt sotsioloogide lauasahtlites ,oodates paremaid päevi, mida ei pruugigi kunagi tulla. Kui inimestel on enam-vähem hea olla, siis nad ei mõtle sellele, et kuidagi peaks saama veel paremini. Inimesed on oma loomult laisad. Bill Gates ütles kunagi, et kõige raskemate tööde tegemiseks on vaja kõige laisemaid inimesi, sest nemad leiavad lihtsaima viisi nende tegemiseks. Laiskus on andnud inimkonnale suured saavutused, kuid see sama laiskus on ka see, mis viib meid lähemale sellele, kui ühiskond iseenda kätte ära mandub. Erinavates riikides on inimesed erinevat moodi laisad ning see on ka üks põhjustest, miks võivad olla arengumaades töötava töölise ning Euroopa poliitiku maailmapildid niivõrd erinevad. Radikaalsed erinevused tekitavad samal planeedil elavatel inimestel lahkarvamusi, mis omakorda tekitavad sõdu. Sõjad on halvad, olenemata nende tagajärgedest, kuid nende hea külg on see, et suurem osa tulevikus kasutatavatest tehnoloogiatest arendatakse välja just sõjatööstuses.

Mulle EI meeldi, et Ukrainas on sõda ning inimesed peavad elama hirmus, mis saab edasi, kuid mulle meeldib protesteerida selle vastu, et venelased ei saaks teha nii, nagu nad tahavad. Loota võib, et sõjal on ka omad head küljed. Mida lollim on rahvas, seda rohkem nad sõdivad, ning mida rohkem nad sõdivad, seda suurem on tõenäosus, et nad saavad kõik halva endale tagasi. Kui see juhtub, siis võib-olla oleme me ühtsele maailmale jälle sammukese võrra lähemal. Sõda iseenesest tekib just sellepärast, et inimestel on erinevad vajadused ning erinevad maailmapildid. Maal olevaid ressursse ja maavarasid võrdselt jagades võiks elada kõik 7 miljardit inimest külluses, kuid inimeste oma lolluse tõttu on see praegustes tingimustes võimatu

Protesteerimine on tore, kui mind võetakse kuulda. Olgu probleem ühiskonnas, kus ma elan, koolis kus ma käin, või riigis, kus ma elan. Neil on kõigil üks ühine joon. Kui piisavalt vaeva näha ja mitte olla liiga laisk, siis on võimalik muuta asju paremaks. Kui üksi olles ei pruugi keegi mind kuulda, siis kindlasti on võimalik ümbrusest leida mõtekaaslasi, kes arvavad samamoodi. Laiskus on inimkonda edasi viiv jõud, kuid laisk tuleb olla mõistlikult, sest see jõud võib viia ka taandarenguni.

Kaarel Eesnoo, 11.LR klass

Tiina Tammani nimelise arvamuslugude konkursi teise koha töö: Miks lihtsalt teha, kui keeruliselt saab

Miks teha keeruliselt, kui lihtsalt saab ka? Keerulisus on üks relatiivsemaid mõisteid, mida olen kuulnud. Töö on keeruline, suhted on keerulised, kontrolltööd on keerulised. Kui miski on lihtne, siis see tundub ehk liiga lihtne, et tõsi olla, tundub lausa vale. Seetõttu tundub vahel keerulisus õigem ja õiglasem kui lihtsus. Õiglasem selles mõttes, et inimene, kes pealtnäha lööb lihtsalt asjades läbi, tundub rügaja kõrval pooleldi pettur. Ausus võrduks kui rügamisega hauda.  Ärasaatmistel mäletatakse ikka oma lähedasi, kui tublisid töötegijaid.

Tulles tagasi keerulisuse ja lihtsuse juurde, siis keeruliseks teeb asja teadmatus, teadmatus kasvatab uudishimu, uudishimust ammutame uusi teadmisi, teadmiste omandamisest tekib arusaamine, arusaamine teeb asja lihtsaks. Sellest aga selgub, et keerulisus võib olla lihtsuse raskem vorm. Alati on huvitav ka teada, mida arvavad edu võtmest mainekad juhtfiguurid, näiteks on Bill Gates öelnud: "Ma valin laisa inimese tegema rasket tööd, sest laisk inimene leiab selle tegemiseks lihtsaima viisi.”. Võib-olla selline mõtteviis ongi edu aluseks, kuid nagu on teada üldteada tõde, siis töö tegi tegelikult ahvist inimese.

Hea näide tuua otse kooli seinte vahelt on kohustusliku kirjanduse näol. Saab lihtsalt ja saab ka keeruliselt. Lihtne on annaabist pähe laadida kokkuvõtet raamatu sündmustikust, raske aga võtta raamat kätte ning hakata järjepidevalt lugema, isegi kui raamat pole kerge, minna siiski edasi, ületada ennast ja tekitada visadust. See päev, mil raamat loetud saab on tegelikult sisetunne nii hea, sest sinu sees on tekkinud jälle üks uus väike maailm, mis jutustas just enda lugu. Lugeja teoseanalüüsi on märksa põnevam lugeda, kui tühipaljast sündmuste jada ilma eriliste emotsioonideta.

Kui lavastaja teeb esimesi käsikirju, pannes kirja esimesed lihtsad mõtted, tundub see liialt lihtne. Edasi püüab teha asja keeruliseks ja seeläbi põnevamaks, kuid vahetult enne proovide alustamist jõuab järeldusele, et algne variant oli parim. Algne variant oli parim, sest sellele andsid värvi vahepealsed keerulised põiked algsele käsikirjale.

Lihtsus on üldisus, keerulisus on detailsus. Pealiskaudsus nakkab, sest laiskus on inimeste loomusesse justkui kodeeritud. Lihtsal ja lihtsal on selge erinevus. Üks lihtsus on üksluisus, mis näib üsna kuiv ja igav olevat, teine lihtsus on otsene, konkreetne ja tabav, mis on kenasti ülevaatlik. Et jõuda viimase lihtsuseni tuleb eelnevalt läbida keeruline teekond, nagu tsiteeris ka rooma filosoof Lucius Annaeus Seneca kurikuulsa lause: „Per aspera ad astra“.

Esmapilgul tundub loomeprotsess keerukas, lahendamatu, kuid tasapisi tegema hakates sõlmub ülesanne justkui iseenesest lahti. Siin tekib vaidlemise koht, kas ülesanne oli siis lihtne või keeruline. Lihtne on saavutada ka korratust. Kogu universumi entroopia kasvab peatumatult- kõik laguneb eranditult. See, kui inimkond püüab lagunemisprotsessi pidurdada on töö, protsess on keeruline, tulemus aga meeldiv. Keerukas ehitada, kerge lammutada.

Läbi keerulisuse saab tegevus lihtsamaks, tekivad uued veel teadmata lahendused ning sellest ka huvi teha neid lihtsamaks, lahendatavaks. Kõik tahavad end proovile panna, mis on tema piirid. Saavutades lihtsuse läbi keerulisuse tekitab uusi probleeme. Omades peaaegu et kõike, tekib oskus kurta rohkem ja väärtustada vähem, karta rohkem, kui armastada, rääkida palju selle asemel, et kuulata.

Miks on tihti lihtne solvata, kuid mõista keeruline, lihtne olla armastatud, kuid armastada raske? Olla armastatud- see on triviaalne kui valge paber, kuid armastada on midagi muud, oskus armastada on puhta paberi kõrval terve raamat. Et raamatust aru saada, peab sellega lähemalt tutvuma. Kui raamat on loetud, alles siis saab aru, mida see raamat tegelikult kellegi jaoks tähendab.

Üldiselt on nii, et kui vastus on lühike, siis on võimalik, et küsijale ei meeldi, või et pikem analüüs oleks täpsem, või pikemal analüüsil on eelis, mida lühemal vastusel ei ole. Lühike vastus on küll kõige lihtsam, aga tal võib ka puudus olla, mida näha ei saa, vaid ainult siis, kui pikemat analüüsi tehakse. Sellepärast võib keerulisem ja pikem vastus ka parem olla, kuigi see tähendab, et rohkem on tööd vaja teha. Ja just see tekst ongi siis keerulisem vastus, mis on loodetavasti parem, kui ainult esimene lause.

Ka seda arvamuslugu oli päris keeruline kirjutada, kuid tulemus on mulle hea. Sisendades endasse veelkord mantrana pähekulunud ütlust „raske õppustel, kerge lahingus”, olen taas rahul oma jõupingutustega.

Triin Tiitsmaa, 12.LR klass

Tiina Tammani arvamuslugude konkursi 2014 võidutöö: Mulle meeldib vahel üksi olla

Helekollane leek lööb särama. Selle kuma ulatub seintele ja paneb elutud objektid tantsima.

Kõik on vaikne. Hetk hiljem algab kandev meloodia, mis levib üle toa. Pehmed noodid,

lohutavad ja lootustandvad. Ma ei suuda siiani otsustada, kumb neist emotsioonidest

võidutseb. Ma istun maha. Põrand on veidi külm, aga sellest pole midagi. Puudutan seda

sõrmeotstega. Nii sile ja samas krobeline. Vahel asjad on ühte ja teist ja sa ei suuda otsustada,

mida sa vajad.

Toetan selja vastu voodit ja tõmban jalad enda kehale lähemale. Õrnalt mähin käed ketina

oma jalgade ümber. Vaatan otse ette ja silmitsen oma varbaid. Need on saanud meresinise

värvi lõuendiks. Pead tõstes märkan beeži tapeeti enda ees. Sellel on väikesed hallid kujundid.

See seinaosa on tühi. Vanasti kujutasin ette, et kleebin sinna pilte. Pilte sõpradest, perest ja

elust. Aga ma ei pane neid sinna, sest mulle meeldib see tühjus, mida ma näen. See punane

küünal laua peal ikka veel tantsiskleb. Ta on justkui printsess mõnest muinasjutust. Õhtuti on

tema soov süttida nii suur. Ta naudib iga hetke, kuniks on aeg kaduda. Laua kohal märkan

maailmakaarti. See pole värviline ja moodne. See on vanema aja oma. Seal pole täpseid linnu

ja riike, pole täpseid kohti. See on lihtsalt maailm.

Silmi taas oma varvastele viies hakkab mu pea ringi käima. Kõik need kohad ja inimesed ja

hetked. Ma pole veel midagi näinud ja ma tean, et ma ei saagi näha. Maailmas on alati paiku,

mis jäävad mulle saladuseks. Ma tahangi, et need jääksid. Ma ei taha elu täielikult mõista. Ma

tahan seda tunda, aga ma ei taha teada, miks õun kukub puu otsast alla ja mida see kukkumine

tõestab. Meile võiksid mõnedki asjad selgituseta jääda. Mõned inimesed on aga liiga

uudishimulikud.

Raputan pead, et neid mõtteid eemale peletada ja mu juuksed vajuvad silmade ette. Vasaku

käega panen nad kõrva taha tagasi. Hingan sisse... ja siis välja. Kordan. Ma lugesin kunagi

Internetist, et ärevushäirete korral tuleb hingata. Hingad sisse ja loed samal ajal neljani. Sa ei

hinga kopsudesse, vaid kõhtu. Siis hingad välja ja loed samal ajal neljani. Kordad seda seni,

kuni tunned, et omad oma tunnete üle täielikku kontrolli. Ma panen jalad rätsepaistesse ja

proovin hingata. Kopsudesse on kerge hingata, aga kõhtu, see vajab harjutamist. Pärast

viiendat korda lõpetan. Ma tunnen end paremini. Vahel kogen hirmsaid hetki, kui ma mõistan,

et lõpetasin hingamise sellele tähelepanu pööramata. Ma tean, et ma hingan edasi, aga tunnen,

et sellest ei piisa. Sellistel hetkedel võtan mitu tugevat sõõmu hapnikku. Hapniku pärast olen

püüdnud ka taimi pidada. Ma tunnen, nagu oleks mul kohustus hoolitseda vähemalt ühe taime

eest, kes annab mulle elutegevuseks vajalikku hapnikku. Sellepärast ongi mu laual kaktus. Ja

mulle meeldib ka selle välimus.

Märkan seina peal kella. Pimeduses on numbritest raske aru saada. Tundub, et kell on

kaksteist. Ma olen siin istunud vähemalt 45 minutit. Kui olen üksi, liigub aeg imelikul viisil.

Ta kas liigub kiiresti või aeglaselt. Kell nagu püüaks mulle oma ajaga midagi öelda. Ainuke

probleem on selles, et ma ei mõista, mida. Võib-olla mitte kunagi.

Kallutan pea ette, oma põlvedele, mille olen jällegi enda keha vastu tõmmanud. Sulen silmad

ja tunnen, kuidas juuksed vajuvad ettepoole, kõditades mu paljaid jalgu. Silme eest mööduvad

mu lemmikfilmid ja -raamatud, tsitaadid, mida olen lugenud palju kordi ja mis on mu mällu

sööbinud. Mõned paljastavad valusa tõe, mida olin unustamas. Meenutan lugusid

lapsepõlvest, kus naermine oli eluviis. Meenutan korda, kus kukkusin põlved katki, pisarad

valust jooksmas. Mäletan kõiki neid hetki, emotsioone, puudutusi ja lõhnu. Meelde tuleb

suveõhtune jalutuskäik tähtede all. Oli juba jahedamaks muutumas. Ostsime kakaod. See oli

nii täiuslik. Ma tunnen praegugi neid külmavärinaid ja soojust oma käte vahel. Me naersime

mingi tobeda nalja peale. Sel hetkel ei tundunudki kõik nii laialilagunev. Oli tunne, et tükid

saab tagasi kokku panna ja isegi kui Elu kuju on teine, ei oleks see halb.

Tõstan pea üles ja avan silmad. Küünlaleek võbeleb. Muusika on just lõppemas ja kuulen

enda hingamist. Tunnetan oma südant. Isegi vaikusel on oma hääl. Keeran end voodi poole ja

asetan sellele oma käelaba. Silun tekipinda. Nii pehme, lihtne. Lasen silmadel liikuda üle

terve toa. Märkan oma raamatuid kaugel riiulil. Seal seisab minu esimene raamat minu

lemmiktriloogia kõrval, minu õe kingitud raamatud ja minu teised lemmikud. Riiulitelt

libisevad mu silmad uksele, millel on pildid ja joonistused. Seal on suur plakat, mille Anni

minu sünnipäevaks tegi. Ma jõuan lauani, kus lebab minu kaktus inspireeriva tsitaadi kõrval.

Jõudes enda ette tagasi, hingan sisse ja välja. Hakkan püsti tõusma, muusika vaikselt taustal

kadumas.

Mõnikord on üksiolemine liiga suur koorem, aga mulle see meeldib. Kell üks öösel voodisse

minnes, kui pool maailma magab ja teine pool on ärkvel ning tähed laiuvad Türi kohal, tunnen

ma end tervikuna.

Ellika Eero

Kümme raamatut, mis on mind mõjutanud

Facebookis levib (seekord) meeldiv ja tore üleskutse: jagada mõtteid raamatutest, mis on kedagi elu jooksul mõjutanud. Hoidsin jää-ämbri-keti ajal hinge kinni, et kellelegi minu nimi meelde ei tuleks ja õnneks ei tulnud ka. Aga nüüd tuli kellelegi minu nimi meelde ja mul on siiralt hea meel. Kell on öö, aga mul ei tulnud und, sest ma mõtlen muudkui raamatutele, mida teiega jagada tahaksin. Parem siis juba teki alt välja tulla ja jagada.

Kuna ma kaldun paljusõnalisusesse – kõik need head mõtted ei mahu ühte lausesse ära, eks ole –, siis võtsin nõuks kirjutada veidi pikemalt kui kümme pealkirja oma seinale. Ja muidugi – professionaalne kretiin minus mõtleb ka õpilastele (keda mu FBs ei ole) – äkki saan kedagi nakatada. Kes viitsib, see loeb ja „kes loeb, see jõuab”, nagu ütleb kirjandusminister Mart Juur.

1. Emily Brontë „Jane Eyre” oli esimene raamat, mille lugemiseks ma ohverdasin oma une. Alustasin lugemist vahetult enne magamaminemist ja lõpetasin hommikul enne kooliminekut. (Ja ma läksin kooli ega pannud tunnis iialgi pead käte peale, et siis tunnis põõnata.) Võisin olla üheksandas klassis või nii. Vaatasin hiljuti TEDist seda loengut ja meenus öö „Jane Eyre'i” seltsis. Ma olen seda raamatut korduvalt ka pärast oma esimest lugemispuhangut siit ja sealt lugenud ja alati tundnud, et ma vajun selle sisse täiesti ära. Ma tunnen nende kohtade lõhna ja kuulen tegelaste kõnekõminat ja tunnen neile kogu südamest kaasa. Ükski film ei ole saanud selle lugemiselamuse lä-he-da-le-gi. Elagu lugemine!

2. William Styron on kirjutanud meistriteose „Sophie valik”. Teadsin juba enne lugemist, et üks ilusamaid näitlejannasid Meryl Streep on Sophie rolliga võitnud kunagi Oscari, aga ma ei tahtnud filmi vaadata enne, kui olin lugenud raamatut. Heade raamatutega peaks see minu meelest alati niipidi olema. Ma ei olnud selle raamatu kohta ka midagi lugenud, nii et sisu ja tegelaste koha pealt olin tabula rasa*. Lugema asudes olin veidi pettunud: tüüpiline armukolmnurk, milles kergemeelne Sophie ei suuda valida kahe võluva mehe vahel. Lugemisel saadud õppetund: ära tee ennatlikke järeldusi. Tegelikult mitte milleski. Sophie valik ei olnud seotud meestega, see oli kattevari. Selle naise valik oli traagiline ja üle mõistuse valus. Autor on selle nii liigutavalt kirja pannud, et taustal võib kuulda lausa muusikat, näha nende inimeste silmi ja kindlasti tunda nende valu. Lugedes nägin vaevalt tähti, sest ma nutsin lörinal. Ja iga kord, kui sellele niisamagi mõtlen, tõmbab süda valust kokku. See on ühtlasi lugemishoiatus ja -meelitus – lugemine omal vastutusel.

3. Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus” võib paista siin nimekirjas kirjandusõpetaja klišeena, aga ma panen ta ikkagi siia kirja. Iga kord, kui mõne klassiga selle raamatu uuesti läbi loen või lehitsen, avastan midagi uut. Ja iga kord pettun, sest enamus õpilasi ei avasta suurt midagi peale selle, et raamat on kohutavalt igav, sünge ja muidugi – üle mõistuse paks. Dostojevski oli hasartmängusõltlane. Paljud oma tekstid kirjutas ta kirjastaja võlanõude peale – lihtsalt OLI VAJA ruttu midagi kirjutada. „Kuritöö ja karistus” nägi trükivalgust 12osalise järjejutuna ja sai alguse ühest tapauudisest, ja kirjutati n-ö võla katteks. Keegi küünik on öelnud, et kuritöö leiab aset esimese 70 lk juures ja ülejäänu on kõik karistus – lugejale. Kõik see äng ja lootusetus ja võimetus hakkama saada ja suurlinnas toime tulla, väljapääsu leida, vaese inimese elu ettemääratus, hammasrataste ja oma ideede-mõtete lõksu jäämine kaob kui hommikune udu ühe prostituudi käes. Lihtsalt sellepärast, et ta käsib/palub/nõuab (?) andekspalumist. Turuplatsil oma teole andestuse palumine võiks ju olla täiesti tühine ja mõttetu, aga sellest algab Raskolnikovi vabanemine. Vabanemine materialiseerub sunnitöövanglas. See raamat on täis vastuolusid ja sageli tuleb kange himu vahele segada, aga Dostojevski ei lase. Ta kirjutab nii rahulikult ja pooli valimata, et vaata (loe) ja imesta.

4. Sellest on nüüd juba veidi aega möödas, kui Lionel Shriver kirjutas raamatu „Me peame rääkima Kevinist”, mõne aasta eest üllitas Hollywood ka linateose, Tilda Swinton tegi peategelasena kiidetud rolli. Ilma raamatuta ei saa filmist minu meelest täiesti aru saada. Mis on arusaadav, sest enne võiks ikkagi lugeda. Alati.

Tänapäeva teadlased mis iganes teadusharust arutlevad üsna palju selle üle, kui palju mõjutab inimesekssaamist DNA, kasvatus, keskkond, haridus, õpetajad ja kes kõik veel. Üsna paljud kasvatusteadlased (peavool?) on minu arusaamist mööda jõudnud seisukohale, et kasvatuse osa meie olemisest ja olemusest on peaaegu olematu. Üsna olulisel kohal on keskkond ja hariduses ei ole samuti oluline mitte haridus ega diplom (noored, tähelepanu!), vaid inimesed, kellega sa lävid. Õpetajate osakaal (kui õpetaja ei muutu mentoriks või guruks) on samuti olematu.

Kahe lapse emana tunnen, et see on väga ebaõiglane (tõestatud) teooria ja kui sellele peatuma jääda, võib leida end mõttelt milleks kõik mu pingutused?, aga seda ei tohi lasta juhtuda. Aga... Kevini-raamat minu meelest toetab seda tänapäeva teadlaste arusaamist. Ja see on üsna lohutu. Ainuke asi, mis mind siiski lohutab, on teadmine, et autoril ei ole lapsi. See nagu annab mulle õigustuse – vähemalt minu peas – talle vastu vaielda. Ka selle raamatu lugemine võtta ette omal vastutusel.

5. Nagu näha, ei ole minu nimekirjas seni midagi helget. Aina süngemaks läheb. :) Kirjandus ei pea olema – ja hea kirjandus reeglina ka ei ole – meelelahutus. Pigem meele kinnitamine. Ma ei ole veel selgusele jõudnud, kas mulle meeldib Franz Kafka või ettekujutus Franz Kafkast. Kafka on kirjanik, kellest koolis ikka aeg-ajalt juttu tuleb. Mulle tundub, et ükskõik kui sisendusjõuliselt ma temast ka rääkida ei püüa, keeravad õpilased end täiega (!) lukku ja näevad ainult minu rääkivat pead, kuulmata sõnu – seda võib juhtuda muidugi igas tunnis. Sest enne olen ma maininud midagi sellist, nagu Kafka on kannatava inimese kirjanik, tal ei ole ühtegi õnnelikku tegelast ega head lõppu ja nii edasi. Peaks lõpetama sel moel kõnelemise. Enamuse oma tekstidest kirjutas Kafka iseendale – iseendast. Valas end paberile tühjaks ja põletas siis paberi ära. Kui tavaliselt on kirjanikul maailmale midagi öelda, siis Kafka avaldas enda soovi järgi vaid kübeme, enamus läks kaminasse või Max Brodi sahtlisse. Kafka ise on kirjutanud, et „kogu minu looming on põgenemiskatse isa eest”. Ka tema teoste põhjal vändatud filmid ei ole eriti apetiitsed, nii et meelitada ei ole millegagi. Üle mõne aasta võiks ju tema „Kirja isale” läbi lugeda kõik lapsevanemad, kasvatusteadusliku käsiraamatuna või nii. Iial ei või teada, mis on sinu jaoks tavaline, aga lapse jaoks üdini traumeeriv.

6. Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” – pealkiri tekitab küsimusi, sees olev kiri annab vastuseid, või siis tekitab veel mõne küsimuse juurde – nagu hea raamat ikka. Raamatutega on ju nii, et sündmustik ununeb – uued lood ja jutud tulevad peale ja kes siis ikka jaksab kõike meeles pidada. Aga idee – see jääb. Kundera mõtiskleb selle üle, kes on mina. Kellest on jutt, kui ma ütlen „mina”? Ja kas kõik minad on üsna ühesugused või siis üldse mitte? Teine idee selles raamatus puudutab valikuid – langetades ühe, ei saa me iial teada, mis oleks juhtunud, kui oleksin valinud teise tee. Tagasiminek ja teisele teele astumine ei võrdu esialgse valikuolukorraga. Sellepärast et kõik on muutunud, kuna mina on muutunud. Esimesel teel astudes, tagasi tulles, uuesti valides. Suuri otsuseid tehes tuleb see mõte mulle ikka ja jälle meelde.

7. Maurice Maeterlicki näidend „Sinilind” on väga õhuke lugemine, täis sümboleid ja metafoore. Mind on aidanud see raamat õppima hindama seda, mis mul on, pole vaja mitte nuriseda, viriseda, iriseda, hädaldada. Ma teen kõiki neid tegevusi liigagi tihti, aga aeg-ajalt tulevad meelde Tyltyl ja Mytyl, kes olid nii abivalmid oma naabri lapse suhtes, et läksid tundmatule rännule. Mõnikord ma kirjutan raamatutest lauseid välja, „Sinilinnu” puhul ei teadnud, kus pidama jääda. „Su kodu on Rõõmusid otsast otsani nii täis, et uksed ja aknad võivad iga hetk eest lennata...“ „Kõik emad on rikkad, kui nad oma lapsi armastavad.“ „Taevas on igal pool, kus me kallistame.“ „Tundub, et Sinilindu polegi olemas või et ta läheb kohe teist värvi, kui ta puuri pannakse.“ „Et te otsite Sinilindu, kallid lapsed, siis harjutage endid armastama ka halle linde, keda oma teel leiate.“ Pole ju mingit kahtlust, et see on üks väärt teos!

8. Karl Ristikivi „Hingede öö” vapustas mind sügavalt, kui seda esimest korda lugesin. Ristikivi uurib samuti oma mina, nagu eelpool mainitud Kundera – tegelikult nagu iga autor. Teades teose tausta – Ristikivi kui pagulane, lõputu igatsus kodumaa järele, soov, et seda merd ees ei oleks, tunne, et ta on võõras võõral maal ja kodumaa reetnud. Ja siis kõik tema hingesopid, milles ta kolab. Uusaastaööd peetakse ikka tagasivaatamise ja ülevaatuse ajaks, Ristikivi ei pühi siit ja sealt tolmu, ta võtab ette suurejoonelise ja täieliku suurpuhastuse. Ükski nurk ei jää valgustamata ja puutumata. Äkki oleks see hea lugemine tänapäeva pagulastele, neile, kes lähevad omal soovil – kas see teos tekitaks resonantsi? 
Eriti puudutav on romaani teine osa, kus ta inimese pahed ükshaaval kohtupinki kutsub ja ise nende jutu tunnistajaks on. Muidugi on suureks abiks, kui enne on loetud veidi piiblit. See, missuguse elegantsi ja sügavusega on kirja pandud „Hingede öö” teine osa, kutsub ikka ja jälle lugema ja seejärel – suurpuhastust tegema. Minu meelest sobib see ka iseseisvaks lugemiseks, kellele tervikteos üle mõistuse paks (või segane) näib. 

9. Hans Christian Anderseni „Inetu pardipoeg” on vast tuntumaid muinaslugusid. Ma arvan, et iga inimene suudab end sellega samastada ja kui sa suudad samastuda, siis ongi raamat sinu jaoks hea. Lugesin viimasest Õpetajate Lehest – või oli see kuskilt mujalt, aga see polegi oluline, oluline on idee – mõtet, et hea õpetaja on see, kes suudab näha. Mida siis? Pardipojas luike. See on väga raske. Sest ta ju ei pinguta, ta ei õpi, on laisk ja loll. Aga kümne aasta pärast, kahekümne aasta pärast? Õpetaja suudab tunnis mõelda väga palju mõtteid – samal ajal kui ma räägin Kafkast, võib mulle pähe tulla mõte, et mis siis et ta ei ole praegu kuuldel, aga kindlasti saab temast väga hea isa. Või torulukksepp, või kes iganes. Temast saab midagi ilusat. Muidugi mitte niisama paigal istudes. Pardipoeg pidi ikka ka pingutama ja tegutsema, enne kui leidis üles oma(d). Ja minust saab ka midagi toredat. Iga päev arenen ja kasvan. Aga kas pole huvitav, et keegi ei samasta end pardiperega. Mida tundis see pardiema, kui tema armas poeg ära lendas?

10. Andsin suvelugemiseks õpilastele valida ükskõik mis teose Varraku „Moodsa aja” sarjast. Ise lugesin üsna juhusliku valiku alusel samuti. Viimase aja mõjutaja ongi sellest sarjast: Andreï Makine „Tundmatu mehe elu”, mis paneb mõtlema, kui tühine on kõik see tilu-lilu, mille nimel me ennastunustavalt rabeleme, mina kaasa arvatud. Mind häirivad ja väsitavad (sest ei suuda nõuetele vastata) väga sõnumid sellest, et me peame saama parimaks – ükskõik milles. Paari nädala eest kirjutas Keit Pentus-Rosimannus Eesti Ekspressis, et me peame saama parimaks, nädal hiljem kirjutas Siim Kallas samas samal teemal – saada parimaks. Üle-eelmisel nädalal reastati koolid riigieksamitulemuse järgi ja otsiti parimaid matermaatikas, inglise keeles ja eesti keeles. PISA-test on nii oluline, et selle tulemuste avalikustamise ajaks unustatakse kõik teised teemad. (Kas teile meenub Tšehhovi „Rõõm”?) Me ei pea iseenda elus olema kõikseaeg parimad, nii tore on lihtsalt toimida ja elada. Vot, Makine kirjutab, et meie eesmärgipärasus ja sihikindlus ja rutakas elustiil ja veel kõik, mis siia nimekirja saab lisada, variseb klirinal kokku, kui meil ei ole kedagi armastada ja kui me ei saa süüa. Mulle näib, et esimene on tema meelest olulisem.

Selline sai minu nimekiri Anno 2014. Ma loodan, et see muutub ajapikku. Esitan siinkohal kutse kõigile oma õpilastele panna kirja kas või kolm (kümme võib muidugi ka) sind puudutanud raamatut. Saada oma ülevaade blogis avaldamiseks aadressil abeekmann@gmail.com. Üleskutse kehtib ka õpetajatele ja lapsevanematele.  

* puhas leht (ld k)

PS. Väga oluline raamat on minu jaoks ka piibel. Põhjus, miks seda siin nimekirjas ei ole, on selles, et minu meelest on ta kõigi nende ülene ja seega mitte tavaline teos.

Averonika Beekmann

Head mihklipäeva!

Kuna täna on rahvakalendri järgi mihklipäev, siis tasuks jälle heita pilk meie esivanemate uskumustesse.
Vaadake siia ja kel tahtmist rohkem teada, siis BERTA on just õige koht.

Pidage siis meeles, et kevadel, jüripäeval sõlmitud sulaselepingud lõppesid mihklipäeval ja nüüd said karjased kooli tulla. Ei ole mõtet vihjeid otsida, ütlen otse: võtke kooliskäimist tõsiselt! :)

Pille

Kazuo Ishiguro "Nokturnid”

On raamatuid, mille sisu ja mõtted peale viimase lehekülje lõpetamist igaveseks ununevad. Vahel aga satub kätte teos, mis ei unune, vaid jääb mõtetesse püsima.  Üks selliseid raamatuid on minu jaoks  Varraku sarjas “Moodne aeg” ilmunud “Nokturnid”, autoriks Jaapani päritolu britt Kazuo Ishiguro. Võin öelda, et see teos oli häiriv. Mitte kohe sel hetkel, kui lugesin, vaid pärast seda. Probleemid, mida autor peenelt kirjeldab, on jäänud kuskile ajusoppi alles ega lähe enam ära.
Inimese sisemised kujutlused ja arvamused ei lange alati kokku tegelikkusega. Selle teose tegelased unistavad… ja enamasti pettuvad. Põhjuseks on irooniline loogika: andsin oma parima, aga välja tuli nii, nagu alati.

Ja teisalt tulevad esile ühiskondlikud “normid”, mis pole küll inimestele mugavad, kuid justkui “aitavad” olla edukas: jätta maha oma eakam naine, et noore neiukese kõrval karjääri teha; anda valelootusi teise annete ja tunnete osas; väita, et eduks pole vaja oskusi, vaid ilusat näolappi. Enamikus lugudes jääb keegi üksi, samal ajal kui teised justkui aitavad, püüavad paista head. Miski ei jää muutumata.
Mulle meeldis see raamat, ehkki  lood jäid hinge kratsima – olid liiga ausad, puudutasid reaalsust, millest ei tahaks midagi teada. Tahaksin autorilt küsida: miks? Miks ta kirjutas nii otse?! Samas, tõde pole mõtet peita – tuleb tunnistada, et elame maailmas, kus kõik pole ainult must või valge.

Pille-Riin Kaaver, 11LR

Palju õnne! Oskar sai üheaastaseks!

Ilusat uut kooliaastat nii õpilastele kui õpetajatele!

Suve lõpus saatis üks Facebooki-sõber mulle lingi kodulehele, kus on üles loetud 10 keeldu ja käsku, mida professorid ja õppejõud oma tudengitele öelda tahaksid. Eestindasin selle loetelu meie kooli õpilaste jaoks, sest see ei erine sisuliselt üldse sellest, missugused on gümnaasiumiõpetajate ootused oma õpilaste suhtes. Ja kuna paljud lähevad teist edasi ülikooli, siis tasub ka tulevikku vaadates see nimekiri kõrva taha panna.

Niisiis, head lugemist!

Ma sain Ivy League'i tudengilt kirja, enne kui saabusin tema ülikooli loengut pidama. Tema vastutas selle eest, et ma jõuaksin hotelli ja et teaksin, kuhu pean järgmisel päeval minema.

Kiri oli järgmine: Omg you’re here! Ahh i need to get my s--t together now lol. Jk. Give me a ring when u can/want, my cell is [redacted]. I have class until 1230 but then im free! i will let the teacher she u will be there, shes a darling. Perhaps ill come to the end of the talk and meet you there after. Between the faculty lunch and your talk, we can chat! ill take make sure the rooms are all ready for u. See ya!

See tekitas minus ebakindlust, kas minu külaskäik siia läheb ikka ladusalt, ja seda on veel vähe öelda.

Ma kasutasin selle vaese üliõpilase kirja, et kirjutada professorite listi. Ma pöördusin oma kolleegide poole ja kogusin mõned tähelepanekud, mis käivad professoritele tõsiselt närvidele. Siin on tulemus: mõned juhised, kuidas õppejõududega käituda. Olgu mainitud, et kaebus number kaks oli kõige levinum.

1. Ära kasuta suhtluses mitteametlikku keelt.

Sinu juhendajad ei ole sinu sõbrad. Kui sa nendega kirjavahetust pead, tee seda nii, nagu oleksid tööl, sest sa oledki tööl. Me ei ütle sulle, et sa ei tohiks üldse mitteametlikku keelt kasutada, aga sa pead näitama, et tead, millal selline suhtlemine sobib ja millal mitte. Sa ei lähe ju pidžaamaga tööintervjuule, ega ju? Keelekasutusega on sama lugu.

2. Ära küsi õppejõult, kas sa „jäid millestki olulisest ilma”, kui sa puudusid.

Ei, sa ei jäänud milestki olulisest ilma. Me veetsime terve selle aja, vaadates YouTube'ist, kuidas kass mängib oma mänguasjaga!

Muidugi jäid sa millestki olulisest ilma! Me oleme õppejõud! Mõte sellest, et kõik, mida me teeme, on oluline, on meie töö kiiks. Me pakume sulle teise lause, mida võiksid kasutada: „Palun vabandust, et ma puudusin. Ma olen kindel, et teie tund oli imeline!”

Kui sulle valmistab muret see, et sa puudusid, siis proovi seda: loe materjal läbi, küsi klassikaaslaselt märkmeid (kui sul ei ole klassis sõpru, küsi õppejõult, kas ta saadaks sulle mõne tudengi e-posti aadressi, kelle käest sa võiksid märkmeid küsida), loe neid märkmeid ja pöördu tööajal õppejõu poole, et ta aitaks sul arusaamatuks jäänud materjalist aru saada.

3. Ära paki oma asju tunni lõppedes kokku.

Me mõistame. Tund hakkab lõppema ja õppejõu hääles toimub väike muutus ja sa kuuled teda ütlemas midagi sellist: „Järgmisel korral...” See on vihje, et tudengid hakkavad oma asju kokku pakkima. Kui üks seda teeb, on see nagu kinniplaksatavate kaustikute, kottide tõmblukkude ja väljahiilivate telefonide laviin.

Ära tee nii.

Oota veel 10 sekundit, kuni tund on tegelikult läbi. Kui sa ei oota, jääb mulje, et sa oled suremas ja, tead mis, sellega sa solvad meid!

4. Ära küsi lugemise ja ülesannete kohta enne, kui sa oled vaadanud oma aine kirjeldust ja kava.

On väga kerge saata oma õppejõule kiri kiire küsimusega, aga see inimene on näinud palju vaeva, et kokku panna aine kava – põhjusega. Pea meeles, et ühel õppejõul on kümneid ja kümneid õpilasi. See, mis sulle võib näida väike asi, võib lõppeda tohutus paberikuhjas. Uuri enne ise ja alles siis küsi.

5. Ära pahanda, kui sa saad kriitilist tagasisidet.

Kui juhendaja võtab punase pastaka ja korraldab sinu kirjatöö kallal veretöö, siis on see märk sellest, et ta hoolib. Negatiivse tagasiside andmine on raske töö, seega tähendab punane tint, et sinu vastu tuntakse huvi, ja sinu tuleviku vastu. Veelgi enam, me teame, et see muudab õpilased kurjaks. Ja me teeme seda siiski, sest me hoolime ja püüame aidata sul saada tugevamaks mõtlejaks ja kirjutajaks. See on ebaloomulik, aga punane pastakas on nähtavasti märk, et sinu juhendaja arvates on sul palju potentsiaali.

6. Ära songi hinnetes.

Mine õppejõu juurde tööajal ja uuri, kuidas sa saaksid saavutada parema tulemuse, aga ära mine ootusega, et sinu hinne muudetakse paremaks. Pane kogu oma energia õppimisse, et järgmisel korral õnnestuksid paremini. Pikemas plaanis on see kasulikum tegevus.

7. Ära mässa kirja suuruse ja reavahega.

Paber ei ole piisavat suur? Kas sa arvad, et sa võid fonti pisut suuremaks muuta ja raevahet pisut laiemaks? Kas sa arvad, et me ei pane tähele, kui sa kasutad kirja suurust 12 pisut laiema tähevahega? Ära tee seda. Me oleme sadade tundide kaupa vahtinud trükitud pabereid. Meil on kotkasilm seliste asjade peale. Mis iganes on sinu tagamõte, meile kõlab see ikka ühtemoodi: „Hei, ma püüan sind haneks tõmmata ja arvan, et minu töö vastab kirjatöö nõuetele. Mina olen laisk ja sina oled loll!” Tööta oma kirjatöö, mitte dokumendi seadete kallal.

8. Ära lahmi ja ära tee valesid järeldusi.

Ära alusta oma kirjatükki fraasiga „Aegade algusest saadik...” „Aegade algusest on inimesed sõdinud.” Mida? Nagu et Suurest paugust alates? Ja kuidas sina arvad seda teadvat? Olgu sul selle kohta paganama hea allikaviide! „Ajalooliselt”, „traditsiooniliselt” ja „läbi ajaloo” on väga solvavad sõnad. Tõmba need oma sõnavarast maha kohe praegu.

Ütle oma kokkuvõttes midagi tarka. Või siis ütle seda, mida sa just ütlesid. Aga ära kirjuta kunagi: „Loodetavasti ei tule sõda.” Jah. Me kõik tahaksime seda, aga kui sul ei ole mõtteid selle kohta, kuidas seda saavutada, siis on sellised laused lootusetud ja kohatud.

9. Ära esita fakti arvamuse pähe ja arvamust fakti pähe.

Katsu nende erinevus endale selgeks teha. Siin on näide selle kohta, kuidas mitte esitada fakti, allikas on CNN: Võttes arvesse, et Clintoni ametist lahkumise järel on senati 100 senaatori seas vaid 16 naist, usuvad feministid, et Kapitooliumil on naised alaesindatud.

Oota. Feministid „usuvad”? Võttes arvesse, et naisi on rahvastikust 51%, tähendab, et 15 sajast on alaesindatus Kapitooliumil. See on sotsiaalne fakt, kas pole? Nii, sa võid feministidega olla kas nõus või mitte, aga ära arva, nagu CNN teeb, et see fakt iseenesest on arvamus.

See on üsna levinud viga ja nii õppejõududel kui tudengitel on raske sellest üle saada. Elu on hoopis lihtsam, kui sa neil siiski vahet teed.

10. Ära ole kooli jaoks cool.

Sa tead neid tudengeid, kes istuvad klassi tagapingis, justkui lössi vajunud hunnik oma toolil, ja esitavad igavlemise kunsti? Ära ole see inimene. Professorid ja õppejõud on olnud oma klassi targimad inimesed. Nad on tõenäoliselt üle kümne aasta ülikoolis õppinud. Nad väärtustavad haridust. Et nende poolehoidu võita, peaksid näitama et ka sina hoolid. Ja kui sa ei hooli, siis teeskle, nagu sa hooliksid.

Ja lõpetuseks midagi inspireerivat. Äkki leiate siit endale mõttekaaslase ja hakkate tuleviku- või olevikukooli tasahaaval loomingulisemaks muutma. 

Veel viimane asi. Kui sul on mõtteid, lugemiselamusi ja maailma vaatlemise tulemusena tekkinud ideid, mida tahaksid blogi kaudu jagada, siis oled teretulnud seda tegema. Kirjuta Pille Kuulmele või Averonika Beekmannile või Lyzell Lohvart-Urvele ja sinu ideed levivad.  :)

Averonika Beekmann