Uusi raamatuid

Mõtlesin, et annan teada uudiskirjandusest. Mitte küll meie kogus, aga poodidest võib juba otsida ja ilmselt ka suurematest raamatukogudest. Ja mine tea, üht teist jõuab ehk meiegi raamatukokku, lihtsalt aega läheb veidi.

Kirjastuselt Tänapäev


KAARNAPOISID

Blue selgeltnägijaist ema, tädid ja nõbud ennustavad tüdrukule hirmsat tulevikku – kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb. Blue ei usu seda ennustust, aga kui ta sõbruneb kaarnapoistega, kohaliku erakooli rikaste õpilastega, ning siseneb nende kummalisse ja pahaendelisse maailma, näib hirmus tulevikuennustus täitumisele lähemal kui eales varem.
„Kaarnapoisid” on neljaosalise raamatusarja „Cabeswateri kroonikad” esimene raamat. Varem on Maggie Stiefvaterilt eesti keeles ilmunud triloogia Mercy Fallsi libahuntidest: „Värin” (2010), „Palavik” (2011) ja „Igavesti” (2012).







SKVOTTERID

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust.
„Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi.



 SINIHABE

Noor õpetajanna Saturnine otsustab kolida kahtlaselt odavasse üürituppa rikka hispaania aristokraadi Pariisi-villas. Varsti selgub, et üüritoa eelmised kaheksa elanikku on teadmata kadunud. Ja villas asub pimik, kuhu sisenemine ei lõpe hästi – vähemasti väidab nii mitte kunagi kodunt lahkuv veider ja salapärane majaisand, kelle seltskond raputab peagi segi noore naise arusaamad piiridest, mis puudutavad elu ja surma, usku ja usaldust ning armastust ja kuritegu.
Amélie Nothomb (snd 1966) on üks tänapäeva hinnatumaid belgia kirjanikke. „Sinihabe” on meie aega toodud tõlgendus Charles Perrault’ tuntud muinasloost, rikkaliku dialoogiga barokne romaan, kirjaniku isikupärase stiili üks ehedamaid näiteid.




RUBLJOVKA. SUURE MÄNGU KÄSIRAAMAT

Iga suurlinna juures on rikaste eeslinn. Los Angeleses on see Beverly Hills, Londonis Ascot, Pariisis Neuilly-sur-Seine jne. Seal on ilusad majad, hoolitsetud aiad, kallid autod ja ei mingeid migrante, vaid valitud seltskond, kelle kohta levib hulka trafaretseid legende.
Moskva lähistel kannab selline miljonäride looduskaitseala nime Rubljovo-Uspenski maantee, Rubljovka. Kuid sealseid eramuid ei ole reeglina väga kõrgete aedade tagant näha. Ja kuristik sealsete majaomanike ning lihtsate inimeste vahel pole mitte üksnes varanduslik, vaid ka kultuuriline. Elatakse teistmoodi, süüakse eri toite, juuakse eri jooke, lõbutsetakse eri moel ja isegi räägitakse eri keelt. Rikkad ja vaesed Venemaal – need on kaks eri rahvast, kellel on oma kultuur ja isegi oma religioon. Kui vene lihtinimesel on juhust sattuda Rubljovka restorani, ei saa ta aga suuremast osast menüüst arugi. Mis on kammeljas? Mis on ceviche? Trühvel – kas see on tõesti seen, mitte kompvek? Aga me ei tea isegi, mis inimesed nad on. Mida nad söövad-joovad, millesse usuvad, mille poole püüdlevad, mida kardavad ja millele loodavad… Ja kurat võtaks – kust neil nii palju raha on?

Rohkem valikuid Tänapäeva uutest raamatutest leiad siit


Kirjastuselt Varrak

 

AUGIE MARCHI SEIKLUSED

 

Saul Bellow

Sari „20. sajandi klassika“
Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt
736 lk, kõva köide
Saul Bellow’ Ameerika kirjanduse tähtteoste hulka kuuluva raamatu peategelane on majandusdepressiooni aastatel viletsuses kasvanud vaeslaps Augie March. Ta on omamoodi koondkuju, “väike inimene”, kes peab mitmesuguseid ameteid – varas, koerapesija, meremees, müügimees. Loomulikult viib elu ta kokku ka mitme naisega ning paiskab ta alailma ootamatutesse seiklustesse. Kasutades pikareskset stiili, vaatleb Bellow võõrandumist ja kuhugi kuulumist, vaesust ja rikkust, armastust ja kaotust ning teeb seda haaravalt ja kohati ka väga naljakalt.

Varraku suurem valik siit

Head lugemist!
Oskar

Unenägemise mõiste

Paljud meist tahavad arvata, et unenägemine annab aimu meie sisemisest hingeseisundist. Kuid kas see ka tegelikult nii on ?

Kas me üldse näeme und ? Me ärkame hommikuti üles ja räägime kellelegi, et me nägime unes seda ja seda. Ma siin kohal mainin kohe ära ka selle, et ma räägin siin ainult oma arvamusest, sest Norman Malcolmi seletus (Akadeemia nr 12, aastakäik 16) on üpriski teaduslik ja minu eakaaslastele võib olla see väga raskesti mõistetav. Üks filosoof on öelnud „Ning kuna unenägusid saab meenutada, siis peavad nad olema teadvustatud kogemused“. Selle väite lükkaksin ma ümber, sest alati ikka see nii ei ole. Norman Malcolm ütles ka, et unes on võimalik näha võimatut, aga kuidas saab olla võimatu, meie jaoks teadvustatud kogemus. Proovisin otsida ka netist kergemat seletust unenäole, aga ei leidnud. Arvan, et see ongi selline teema milles ehk igal inimesel on oma arvamus mida see tähendada võib. Igal unenäol võib olla inimese jaoks oma tähendus, mille mõte võib olla väga sügav, mis samas teise inimese jaoks on lihtsalt n.ö tavaline unenägu. Sigmund Freud liigitas unenäod manifestseteks ja latentseteks. Manifestne sisu on seotud päevasündmustega ja une ajal kogetavaga, latentne sisu aga väljendab magaja alateadlikke soove ja vajadusi. Ma arvan, et mõiste „unenägu“ ongi väga raskesti tõlgendatav. Äkki on unenägu lihtsalt mingi pilt, kust sa hakkad ise enda unenägu edasi kujundama. Kuid samas siin tekib küsimus, et miks meil tekivad õudusunenäod ? Ma arvan, et keegi ei kujunda endale õudusunenägu, sest need lihtsalt pole head. Aga samas ma tean ka, et on võimalik küll kujundada enda unenägu. Sa näed und ja sa saad aru, et see pole päris, aga samas sa saadki teha kõike mida sa tahad. Minu teada on seda ka kuidagi tõestatud ja olen ka mingil määral seda ise kogenud. Mind ennast huvitaks küsimus siiski, et mis asi on see meie kehas, mis tekitab selle unenäo. Inimene jääb magama ja mingiaeg ta justkui oleks ärkvel ja teeks siis midagi kas väga head või väga halba või hoopis midagi teistsugust ja alles ärgates sa taipad, et see oli vaid uni. Aga kust ? Miks tekib meile selline uni, kas see on seotud kuidagi alateadvusega või meie soovidega, või äkki hoopis meie lapsepõlve mälestustega mida me ise näiteks ei mäletagi. Seda ma kahjuks öelda ei oska. Ja ega ma ei saanud ka sellele küsimusele vastust Norman Malcolmilt.

Helari Rahnik

Lugu aurukatlast

Septembris lugesin läbi sellise raamatu nagu „Tants aurukatla ümber“. Raamatu autoriks on Mats Traat, kes on nii proosakirjanik kui ka luuletaja. See teos on üks tema esimestest romaanidest. Ise sattusin seda romaani lugema sellepärast, et soovisin valida midagi ajaloolist ning just Eesti kirjanikult. Romaan käsitleb eesti taluelu XX sajandi algusest keskpaigani. Peamiselt toimub tegevus Aiaste talus, kus asub ka teose kõige tähtsam objekt – aurukatel. Kõigis viies peatükis ehk „tantsus“ on peamisel kohal aurukatel, kuid igas peatükis on aegruum teine, see tähendab et on möödunud mõned aastad ning ka tegelased on vahetunud.

Lugu räägib sellest, kuidas igal suvel ning sügise algul tehakse talutöid ning üheks peamiseks neist on rehepeks, mida ei saa teha ilma aurukatlata. Iga kord, kui aurukatlaga tegeletakse, juhtub Aiastel midagi üllatavat... Läbi viie peatüki on kirjeldatud sarnaseid töid ning tegevusi, kuid mida edasi nii ajas kui ka raamatus, hakkab autor raamatusse tooma põnevust. Ajalooromaanile lisab ta juurde tragöödia, sõja ning armastuse.

Raamatu keelekasutus võib nii mõnelegi parajaks pähkliks osutuda, sest teoses on kasutatud murret. Kuna tegevus toimub Tartu lähistel, siis arvatavasti on see  üks Lõuna-Eesti murretest. Tänu murde kasutamisele muutub raamat kohati ka raskestiloetavaks. Kui lugeja on kas siis n.-ö „vanas eesti keeles“ või murdega raamatut lugenud, siis on järgmist sellist juba kergem lugeda. Siia sobiks veidi ülekantud tähenduses ka üks raamatu tsitaatidest: „Ränki aegu meenutades on tuleviku raskus kergem kanda.“

Kui raamatut lugema hakata, tundub see alguses väga tõsine teos olevat. Kõik tegelased on tööga nii ametis ning tuleb selline tunne, et ka autor ei taha neid segada ja ei muuda seetõttu raamatu algosa mõtet. Kuid mida edasi, seda rohkem tuuakse välja inimestevahelisi suhtlusi, probleeme ning isegi pisuke huumorit on sellesse raamatusse peidetud. Tekib tunne, et autor selgitab täpselt niikaua teatud mõtet, kuni lugeja hakkab sellest aru saama, eriti tuleb see esile sõjaolukordade kirjeldamisel. Kui otsida vigu või asju, mis mind ärritaks, siis neid ma leidsin ainult ühe, nimelt jäi puudu üllatusmoment. Ei ütleks, et oli väga hea raamat, aga tugeva nelja saab see raamat minu poolt küll.

Soovitaksin seda teost peamiselt neile, kellele meeldivad ajaloolised lood või lood, millel on kindel tagamõte ning kus peab ka ise veidikene mõtlema ning endamisi arutama. Autor ei pea kõike selgelt välja ütlema. Minu arvates on hästi kirjutatud raamat see, mis tõstatab inimeses küsimusi, mis suunab inimesi arutama. Kõik ei pea olema kohe arusaadav, nii mõnigi mõte võib tulla uuesti meelde alles mitme aasta pärast. Muidugi võivad lugeda ka need, keda ajalugu niivõrd ei huvita. Kunagi ei tea, mis hea raamatu Sa järgmisena ootamatult võid leida. Tsiteerides peategelast: „Tulevik on pime kui suur tühi kott.“

   Mikk Olesk 11LR                                                                                                                   

Kanep kui uimasti

Mari Järvelaid, Akadeemia number 11, aasta 2009.

Keskmine kanepisuits sisaldab umbes 10-20 mg, inimesse imendub 10-20% sellest kogusest. On tehtud loomkaitseid kanepiga ja üritatakse kindlaks määrata retseptorite paiknemiskohad ja tihedus inimajus. Kanep üldjuhul ei põhjusta surma kuna ei sega hingamiskeskust. Aga kui üledoosi saada, siis võib surra ka. Kanepiga võib südames löögisagedust tõsta 20-50% ja selle mõju võib kesta kolm tundi. Toimub veresoonte laienemine. Südamehaigetele on see ohtlik, kuid noortele ja tervetele mitte nii palju. Kanep paneb fantaseerima ja üks sagedamaid olekuid on, kui tunned ennast kõikvõimsana ja haavamatuna. Unes võid näha värvilisi unenägusi. Kui esimest korda tarvitada, siis mõned inimesed võivad peale seda tunda ennast halvasti, näiteks oksendada. Ja siis võib kõike karta, aga samas südamest naerda. Peale tarvitamist, tuleb nälja- ja janutunne, aeg võib kaduma minna. Helid võivad muutuda värvideks ja vastupidi. Maailmas on umbes 150 miljonit kanepitarvitajat. Kanep võib suurendada iha, kui ennem juba tahtsid seksida. 1960. aastatel muutus kanep noorte seas väga populaarseks. Kanepijoobes olles autojuhtimisel hakkab inimene sõitma palju aeglasemalt, pikivahet hoidma, kuid see pole ohutu sõitmisviis. Katsealused hakkasid kanepiuimas numbreid ja tähti lisama testides ja tulemused on viletsamad. Kanepit tehes võib haigestuda skisofreeniasse. Kanep võib tekitada ka sõltuvust. Suurte alkoholikoguste joojatel on suurem kanepisõltuvuse tekke oht. Kuid kokaiin ja heroiin on tervisele kahjulikumad kui kanep. Aga see on inimestel kinnisideeks saanud, et kui alustad kanepiga, siis varsti hakkad muude asjadega tegelema, näiteks heroiin jne.. Kuid see ei vasta tõele. Kanep on maailmas kõige levinum ebaseaduslik uimasti. Kanepi hind on luksuskauba vääriline.

Ma soovitaks seda teksti kõigile noortele, sealt saab uut informatsiooni, kuid samas see tekst on väga keeruline, väga keerulised sõnad ja palju juttu on katsetest. Aga mina sain palju targemaks, soovitan 

Kaidi Adelbert, 10R

Vanast maailmas uude

Vanast maailmast uude

Ott Kurs

  „Vanast maailma uude“ on artikkel ajakirja Akadeemia 22. aastakäigu 6. numbrist. See räägib põhiliselt, kuidas inimesed, eriti põlisameeriklased, läbi aegade maailmas jagunesid ning selle ajajooksul nende asustus muutunud on. Artikkel on jaotatud mitmeks alateemaks, mis erinevaid osi maailma ajaloos lahti seletab.

  Esimesed kaks alateemat räägivad mandritest ja maailmajagudest. Seal räägitakse ka, kuidas mandrid ja mered algselt paiknesid ning, kuidas nad aeglaselt selliseks muutusid nagu nad praegu on.

  Järgnevad teemad keskenduvad inimesele. Algselt, kuidas ta arenes ja edasi räägib inimeste rännakutest läbi maailma. Arengulugu on väga lühidalt kokku võetud. Rännakud on juba põhilisemalt läbiräägitud. Mitu alateemalt on lihtsalt kindlatele rännupunktidele pühendatud. Kõik need viivad lõpuks selleni kuidas inimene Uude Maailma ehk Ameerikasse jõudis.

  Viimastes osades räägitakse Ameerika põlisrahvast ning kuidas välismaalaste sissetulek nende elu mõjutas. Siis räägitakse veel põlisrahvaste paiknemist läbi erinevate aegade tänaseni. See oli väga hästi numbrite ja ühe graafikuga kujutatud.

  See artikkel oli suhteliselt huvitav ja kerge lugeda. Minu jaoks olid inimese rännakud kõige huvitavamad. Väga hea oli ka see, et olid märgitud nende inimeste nimed kelle raamatutest need teadmised võetud olid. Ma ei ole aga kindel, kas lõpupoole oli vaja nii palju numbreid teksti panna. Minu arvates oleks parem olnud, kui kõik need numbrid oleks eraldi graafikusse pandud. Soovitan eriti neile, keda just põlisameeriklased huvitab.

Taavi Rudi 11LR

Astronoomiast Eesti kultuuris ja ühiskonnas

 

Paljud inimesed ei tee vahet astroloogial ja astronoomial. Astroloogia on täheteadus, mille järgi tehakse numeroloogiat ja mida kasutavad ennustajad. Astronoomia on taevakehade teadus, süsteemide ja universumi terviklik ehitus ning selle liikumine ja areng. Astronoomias kasutatakse tähtede ja galaktikate uurimisel erinevaid navigatsiooni meetodeid, mis põhinevad kuni 20. Sajandil peamiselt astronoomilistel vaatlustel. Samuti kasutatakse erinevaid vahendeid, millest üks on Galileo Galilei teleskoop. Koos astronoomiaga on kaasas palju teisi teadusi, milleks on: astronomeetria, taevamehaanika, kosmoloogia jpt. Nendest saab lähemalt lugeda raamatust ,,Akadeemia 23. aastakäik nr. 9“. Kindlasti on astronoomia oluline tehnika arengu stimulaator, see on ülim ajalooteadus ning sellel on tähtis hariduslik roll.

Artiklis saab lähemalt teada Eesti rahvaastronoomiast ning sellest, millega on kõige pikemalt ja põhjalikumalt tegeletud. Tähtsamate isikutena tooksin välja Andres Kuperjanovi ( raamat ,,Eesti taevas“ ) ja Jakob Hurda ( raamat ,,Eesti astronoomia“ ). Eesti kõige olulisemaks astronoomiaga tutvumiskohaks on Tartu Observatoorium Tõraveres, kuhu ma soovitan kindlasti vähemalt kord elus minna.

Ariklis tutvustatakse, mis on Arheo- ja paleastronoomia ning millised on kosmilised katastroofid looduses ja rahva mälus. Kindlasti saab teada, mis iseloomustab professionaalse astronoomia arengut, mis on supernoovad ning kes on Kipper, Kusamin ja Einasto. Tutvustatakse lähemalt Tartu Observatooriumit ja sealset tutvustuskava.

Kindlasti soovitan seda artiklit lugeda, kellel on vähemalt natukenegi huvi astronoomia vastu. See on huvitav ning sisaldab palju huvitavat infot.

Erika Lippur 12R

Loeme Akadeemiat

Meie raamatukogu lugemistoas on viimasel ajal näha tihedat sebimist nende riiulite ümber, kus asuvad ajakirja Akadeemia väljaanded. Minu arust igati sobilik lektüür gümnaasiumiõpilastele, sest, nagu juba varem öeldud: SILMARING EI HÜÜA TULLES!

Hakkan siin tasapisi avaldama teie ülevaateid loetust.

Oskar

Unes või ilmsi

Minu valikuks osutus Kurt Vonneguti 1969. aastal ilmunud raamat  „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda“. Just see raamat tundus mulle kõige huvipakkuvam pärast seda, kui ma olin kõikide teiste valikus olevate teoste tutvustused läbi lugenud.

Mida siis ütleb kirjeldus raamatust internetis ja raamatu tagakaanel, mis pani mind seda teost lugema?  Sõna-sõnalt näeb see välja niisugune: „Tapamaja, korpus viis“ on üks maailma mõjuvamaid sõjavastaseid raamatuid. Kurikuulsa Dresdeni pommitamise taustal peegeldab peategelase Billy Pilgrimi müütiline ajarännak mõranenud elusid ning püüdlusi mõtestada seda, mida me ihkame, kuid sisimas ka kardame mõista“. Kuigi mulle ei ole alati meeldinud lugeda sõjast, tundus sõja sidumine kerge ulmega  mulle praegu paeluv. Autor Kurt Vonnegut on ka ise Dresdeni pommitamise üle elanud nagu tema peategelanegi, seetõttu sai ta sõja paratamatusest kirjutada täpselt ja ilustamata.

Tegelikult ei olnudki sõjast endast teoses palju kirjutatud. Nagu öeldud, on „Tapamaja, korpus viis“ väga sõjavastane raamat. Pigem annab Vonnegut mõista, kui mõttetu ja tobe on riikidevaheline verevalamine, kus kaotused on nii suured ja kasu saavad ainult väga-väga vähesed. Autor suhtub ka halvasti sõjast tagasi tulnud meeste „kangelaseks tegemisse“. Raamatus ta kirjutab: „Ajalugu oma tõsistel lehekülgedel märgib, et ristisõdijad olid vaid harimatud ja metsikud mehed, et nende tegutsemismotiiviks oli paljas silmakirjalikkus ja nende teele jäid maha veri ja pisarad. Luulelood seevastu pajatavad nende vagadusest ja vaprusest ning ülistavad hõõguvais ja kirglikes värvides nende voorusi ja suuremeelsust.“ Ilmselt arvab autor, et selline silmakirjatsemine toimub ka tänapäeval. „Laste ristisõda“ teose pealkirjas viitabki sellele, et Teine maailmasõda on võrreldav oma mõistusevastasuse poolest lausa laste ristisõjaga, ainult maailmasõjas sõdisid täiskasvanud mehed.

Peategelasel Billy Pilgrimil tuleb vastu astuda paljudele jõhkrustele, tihtipeale ongi ta juba alla andmas kuid jääb siiski ime läbi ellu. Ta satub sõjas kokku nii haritlastega kui ka hulludega, kuid enamik neist sureb varem või hiljem õnnetu juhuse läbi. Iga lõigu lõppu, kus on räägitud kellegi surmast, on kirjutanud autor „eks ta ole“, millega minu arvamust mööda tahetaksegi väljendada järjekordse isiku surma mõttetust ja paratamatust. Raamatu lõpust leiab palve: „Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.“ Billy peab edasi elama ilma tagasi vaatamata ja leppides olukorra jubedusega. Samas ei ole raamat läbinisti karm ja tõsine, sellest leiab ka kerget huumorit, mis muudab teose lugemise kergeks ning minu silmis veelgi mitmekihilisemaks.   

Juba sõja ajal hakkab peategelane kogema ajahüppeid, kus ta reisib nii minevikku kui ka tulevikku. Ka röövivad ta tulnukad Tralfamadorelt, kes ütlevad talle, et inimkond on oma arengus alles väga alguses ning maailmas on palju asju mida (veel) ei mõisteta. Nad õpetavad, et aeg ei eksisteeri nii nagu meie siin planeedil arvame seda eksisteerivat. Pole minevikku ega tulevikku, on vaid head ja halvad ajad ja igaüks saab ise otsustada, mida ta rohkem tahab oma elus „vaadata“ ja kus eluhetkes parajasti viibida. Võib-olla selline suhtumine aitaski Billyl sõda üle elada, surudes silma kinni elu halbadel hetkedel ja avades need jälle parematel aegadel. Ka õpetatakse talle teisel planeedil, et kõik on täpselt nii, nagu olema peab ja et igal inimesel on elus oma eesmärk. Kindlasti aitab ka see peategelasel edasi liikuda. „Kõik oli ilus ja miski ei teinud valu“ – Vonnegut kirjutab, et sellest lausest saaks peategelasele ja ka talle endale hea hauakirja.

Kuna terve raamat oli üsna julm, ei saa ka peategelase elu muudmoodi lõppeda. Ta lastakse maha 52-aastaselt ühel konverentsil, kus ta räägib tulnukatest ja aja kulgemisest mehe poolt, kes lubas talle juba sõjas kätte maksta. Sellega tahab arvatavasti autor lõplikult märkida elu haprust ja näidata, mis juhtub, kui rumalate käes on võim. Eks ta ole.

Liina Jürisoo

11. loodus-reaal klass

Peegeldused

11. klassid valisid septembrikuu lugemiseks ühe romaani riikliku õppekava romaanivalikust kursuse "Kirjanduse põhiliigid ja žanrid" raames. Nüüd hakkavad nad vaikselt lugemisega ühele poole jõudma ja septembri ülesanne oli loetu põhjal Oskarile peegeldus kirjutada. Nii et nüüd jagub lugemist-kaasamõtlemist pikemaks ajaks. Oskar on arvamusteks valmis. Alustab Liina LR-klassist.

Averonika Beekmann

Kirjandusministeerium

24. septembril alustas Mart Juure juhtimisel teist hooaega "Kirjandusministeerium" (iga kuu viimasel teisipäeval kohe pärast AK-d ETV-s): põnevad autorid, vana ja uus kirjandus, luuletuste sünnilood, näha saad päris kirjanikke - ja palju muud. 

Septembri saade  siin
Eelmise hooaja saated siin

SILMARING EI HÜÜA TULLES!

Oskar

Uus vitamiin

Kui õunad ja porgandid hoiavad meie füüsilist tervist, siis vaimule pakun sel nädalal ühe Helme vanasõna

SÜGISEDSEL ILMAL OM SUVE SILMÄ, TALVE HAMBA.

Tunda on!

Oskar

Midagi krimisõpradele

Külm on!
Nüüd tahaks sooja tuba ja head raamatut. Ja pirukaid küpsetaks kah hea meelega, kuigi teadagi milleni see kõik viib. Parem siiski haaran mõne raamatu.

Ma ei ole küll suur krimiromaanide lugeja, aga enesele üllatuseks avastasin, et Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut" neelasin küll pausideta. Ilmselt on kõigil, kes ikka lugeda viitsivad, see ammu läbi. Äkki ongi rootslased head krimikirjanikud?

Leidsin ühe arvustuse (Kuhu inimkond oma jõhkruse liigub) ja plaanin proovida.
Vaatasin just Rikswebist, et Türi raamatukogu ainuke eksemplar on lugeja käes, aga Paides on kaks täiesti saadaval.




Noor jalgpallifänn saab kõrtsis õllekannuga vastu pead ja sureb. See tundub lihtne kuritegu võrreldes nendega, millega Rootsi kriminaalpolitsei nüüdseks laiali saadetud A-rühmal tegemist on tulnud teha. Juhtumit hakkavad uurima endised A-rühma liikmed Paul Hjelm ja Kerstin Holm, kes tunnistajat küsitledes mõistavad, et selle mõrva taga peitub suur hulk hoopis õudsemaid kuritöid, mis on suve jooksul Rootsis toime pandud. A-rühmale antakse uus võimalus, milles nende võimed ja oskused karmilt proovile pannakse.
„Koos mäeharjale mingem“ on kolmas raamat Arne Dahli rahvusvaheliselt tunnustatud A-rühma sarjas. Esimesed kaks on ka eesti keeles ilmunud: „Misterioso“ 2008 ja „Veresüü paine“ 2010.
RahvaRaamat

Pille

Eelmisele postitusele lisaks

Minul tekkis kohe huvi ja asusin otsingutele.
Rahava Raamatust on võimalik see ilmselgelt tore teos enesele soetada (kuigi Kivirähki on väga harva saada).
Panen siia lingi, tutvuge asjaga ja mine tea..., minul tekkis küll isu.
vaata

Kel soovi, saab selle soetada e-versioonina.
e-raamat

Neile, kes ei ole veel proovinud e-raamatut lugeda - see on tegelikult väga mugav, eriti reisil olles. Rahva Raamatu kodulehel on toodud väga selged juhised alustamiseks, proovige!

e-raamatute juhend



Oskar

A. Kivirähki "Maailma otsas"

Mina elangi maailma otsas

Jõudsin suvel ühele poole raamatupoodide edetabelites trooniva Andrus Kivirähki viimase romaaniga “Maailma otsas”. Tuleb välja, et mu enda kodu ongi maailma ots. Selle raamatu sõnum on väga kodukeskne. Kui ühel hetkel tundubki, et tahaks ära, põgeneda sellest olust ja elust, minna maailma otsa, siis pärast meeltesegaduse lahtumist adud, et oma voodis, oma teki ja padjaga on kõikse parem.
Rein, kes teose alguses ümbermaailmareisi plaanib, saab ingliga kohtudes teada, et polegi vaja kuskile minna, ta on juba kohal.

“Maailma otsas?” kordas Rein. “Kas me oleme maailma otsas?”

“Miks mitte? See sõltub muidugi sellest, kust sa tulema hakkad. Mina hakkasin väga kaugelt. Ja jõudsin siia. Mulle meeldis siin. Ma ei kavatse siit lahkuda. Ja ma soovin, et siin ei sünniks asju, mida siin sugugi sündima ei pea. Et kõik kulgeks loomulikult, oma õiget rada mööda. Et kõik jääks nii, nagu on.”

Vabariigi aastapäeva eel oli Postimehes küsitlus inimestega, kes on siit ära läinud. Küsiti, miks nad läksid ja kas kavatsevad ka tagasi tulla. Oli vastuseid, milles inimesed ütlesid, et nad läksid halva riigikorralduse pärast ega kavatse tagasi tulla, kuna seal mujal on poliitikud ikkagi inimesed, mitte nii nagu Eestis. Midagi sellises stiilis. Ma lugesin ja imestasin: kas tõesti on kuskil maailmas olemas ideaalsed poliitikud, kes langetavad otsuseid, millele kõik kaasa hüüavad. Kui võtta eelduseks demokraatlik riigikord. Ja kas poliitikute pärast sätitakse oma elu.
Kivirähk kirjutab omaenda maailma loomisest, selle nautimisest, täiesti igapäevase elu ja olemise nautimisest, oma kodu ja perekonna ning sõprade hindamisest – me tahaks pigem nautida raha, sellega kaasnevaid hüvesid ja (näilist?) vabadust. Aeg-ajalt kogevad selle raamatu peategelased hetki, mil pind kaob jalge alt ja maailma ots paistab olevat kuskil mujal – see, mida ihaletakse. Lõpuks jõuavad nad ikkagi tagasi just sinna, kus olema peavad. Selline zen-raamat on.
Kivirähki puhul ei saa muidugi mainimata jätta väga mõnusat huumorit. 

 

Averonika Beekmann

Uus vitamiin

Tere jälle!

Otsin siin uueks nädalaks meile vitamiini ja millegi pärast kipuvad aastasadade tagused tarkused ütlema tihti seda, mida Henn meile Kirnas rääkis. Ilmselt oli palju sellest lihtsalt inimlik... või mida veel? Igatahes tundub, et üldinimlikud väärtused on erinevatel aegadel siiski samadeks jäänud.

Pakun selle tõestuseks välja ühe arvatavasti Põltsamaa vanasõna mis tõlget ei vaja.

KES SÕBRA NAHA TURUL VIIB, SEE OMAST NAHAST ILMA JÄÄB.

Ärge palun tagamõtet otsima hakake, seda ei ole.

Oskar

Kaks Akslit

Minul oli raamatu järele haaramiseks üks isemoodi põhjus.

Käisin kevadel Ugalas vaatamas etendust Ukuaru. Olin selle vaatamist pikalt kaalunud, aga ikka otsust edasi lükanud. Põhjuseks aastaid tagasi nähtud Leida Laiuse samanimeline film. Selle peaosalised, noored Elle Kull ja Lembit Ulfsak, olid meelde jäänud nii armsatena, et ma ei olnud kindel, kas tahan nendes osades kedagi teist näha. Kuulasin ikka paljude arvamusi, enne, kui teatripileti ostsin (õigemini tehti see mulle välja). Üldiselt kiideti, aga Aksel (Meelis Rämmeld) "ei olnud ikka see..."

Lõpuks tekkis minus ikkagi huvi - no mis siis toimub?

Pean ütlema, et etendus meeldis väga.

Aga Aksel ei olnud tõesti "see..."

Lembit Ulfsak oma heledate lokkide ja lõõtsaga mõjus kuidagi romantilisena. Ok, jõi küll ja käis pidudel pillimeheks, magas puu all selle asemel, et tööd teha, millest perel abi oleks, aga ikkagi armas.

Aga etenduses...

Siin nägin ma ühte saamatut mehepoega, et mitte ütelda LORU. Mida see Minna (Carita Vaikjärv) küll sellises mehe leidis?

Näitlejatööd olid super! Miks siis ikkagi ühe romaani järgi lavastatud kaks Aksli nii erinevalt mõjusid? Kas on küsimus lavatajas?

Leida Laiuse filmid ongi, vaatamata nukrale alatoonile, meelde jäänud oma südamlikkusega ("Kõrboja peremmes", "Naerata ometi", "Libahunt"...). Madis Kalmeti lavastatud etendusi ma vist varem ei olnudki näinud... Seega oskaksin võrrelda vaid soo põhjal. Ehk on Kalmeti Aksel mehelikum?
Või mängis Elle Kull nende armastuse nii suureks, et tema andestamised mõjutasid minugi suhtumist Akslisse? 

Kuna ma ei tahtnud leppida mõttega, et olen aastatega muutunud küüniliseks, otsustasin välja uurida, milliseks Veera Saar Aksli ikkagi kirjutas?

Õnneks oli meie raamatukogus raamat olemas ja tundus mõistlik see puhkuse ajal läbi lugeda.

Ja teate, raamat on hea, aga see Aksel...! Ongi üks saamatu mehepoeg. Kohe nii saamatu, et minu elukogemuse juures ajas ikka südame vahel päris täis ja tekkis tahtmine raamat käest panna. Põrguvärk! Kuidas ikka sellisest topskist saab kirjutada sedavõrd armsa filmitegelase?

Kahtlustan, et asi oli minu tollases nooruses, romantika oli ju tähtsam kui leib laual. Aga miks ma siis kuulsin nii palju samasuguseid arvamusi?

Igatahes on hea, et eelmisel aastal, Eesti Filmi 100. aastapäeva puhul anti välja hulk DVD-sid vanade filmidega, "Ukuaru" nende hulgas. Ka etendus on veel Ugala mängukavas ja raamat meie kooli raamatukogus olemas. Mulle väga meeldiks, kui keegi sama tee läbi käiks mis mina ja arvamust avaldaks. Kas oligi asi minus?

Minna ja Aksel 1973. a valminud filmis

Minna ja Aksel Ugala etenduses

Pille 

Ilmumas on uus raamat kuldraamat

Tea Kirjastus annab teada, et ilmas on uus raamat kuldraamatute sarjast.

TEA Kirjastuse kuldraamatute sarja üheteistkümnes raamat toob lugejateni teema, mis pakub huvi nii suurtele kui ka väikestele lugejatele – eesti naljajutud ja -salmid. Uues kuldraamatus on naljalugusid alates eesti rahvaluulest kuni tänapäeva noorema põlvkonna autorite loominguni. „Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamatu” idee tuli lastekirjanik Olivia Saarelt ning seda on toetanud paljud tuntud lastekirjanikud ja -kunstnikud.

Kõigile lastele meeldib nalja teha ning lugeda-kuulata naljajutte ja -salme, olgu siis nende tegelasteks loomad või lapsed ise. Naljakaid olukordi tuleb ette ka meie igapäevaelus ning kirjanikel on jätkunud annet neid lustakaid seiku ja laste üllatavaid mõttekäike paberile panna. Eesti kirjanike fantaasia on piiritu, nad on loonud nii sõnamängulisi, humoorikad ja vaimukad luuletusi kui ka vigurlikke jutte – kõike seda saame lugeda uuest kuldraamatust.
„Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat” on täis nalja ja naeru, lusti ja lõbu, rõõmu ja vallatust, aga ka kavalust, ulakust, väikesi äpardusi ja üleannetust.

Rohkem infot siit.



Mulle see vist meeldiks.

Oskar

Ussimaarjapäev

Täna, 8. septembril, on meie rahvakalendri järgi ussimaarjapäev. See oli tuntud päevana, mil ussid mättasse peitu pugesid, et seal siis jüripäevase pikseni rahulikku und magada. Rohkem saad sellest päevast lugeda siit, aga mulle jäi kohe silma, et nüüd peaksid jõhvikad valmis olema. Nägingi neid mõned päevad tagasi ühe tuttava toanurgas järelvalmimas (teadagi, liiga vara korjatud), ja need oli hiigelsuured. Mulle mõjus see pilt igatahes kutsuvalt, ja nüüd ootab ees üks ilus pealelõuna rabas - ilmad on ju imeilusad!

Teile aga tahan selleks nädalaks pakkuda vitamiiniks ühte Häädemeeste vansõna:

METSAL EI OLE TABA EES

Ilusat uut nädalat meile kõigile!

Oskar

Õnn on otsuse küsimus

„Õnn on otsuse küsimus“

Kätlin Kaldmaa

Ühel suvehommikul ajalehte sirvides jäi minu pilk peatuma uute raamatute rubriigil. Seal oli ilus kaanepilt ja pealkiri ja muidugi autori nimi ka, mis kutsusid lugema.  Raamatu autor on Kätlin Kaldmaa, kes oma sel kevadel gümnaasiumi lõpetanud tütrele õpetussõnad teele kaasa kirjutas. Türi raamatukogu on väga hea ja käib üsna ruttu ajaga kaasas. Ma ei lootnudki seda raamatut nii ruttu sealt leida, aga … seal ta siiski oli. Võtsin koju kaasa ja lugesin läbi. Milliseks kujunes mulje?

Esiteks meeldib mulle väga pealkiri. Lugedes saab aru, et autor ei kirjuta seda mingi psühholoogilise õpetussõnana, vaid see on tema ellujäämisõpetuse üks olulisemaid tugipunkte. Enne Õnne-raamatut lugesin Kristiina Ehini päevaraamatut „Paleontoloogi päevaraamat“, millest ka juba siin blogis juttu on, aga mulle tundub, et Kätlin Kaldmaa on astunud veel sammu edasi ja kirjutab ikka väga julgelt oma kujunemisest. Kuigi see on kiri tütrele, on seal hästi palju emast – kust ta välja kasvas ja kuidas ja miks ta selline on, nagu parasjagu on. Õnn ON otsuse küsimus. Ainult et kahjuks ei käi see nii, et 20 aastat tagasi otsustasin ja nüüd olengi kogu see aeg õnnelik, vaid otsustama peab iga päev uuesti. Mõnikord mina näiteks unustan ära ja siis tahaks viriseda või nuriseda või muul moel oma rahulolematust välja näidata. Eriti tuleb see otsustamise küsimus ehk esile just lastega – sellepärast meeldib mulle pealkiri veel enam, et see ei ole suunatud (ainult) iseendale, vaid ka kellelgi teisele – oma lapsele.

Täiesti masendav mõlema nimetatud raamatu puhul on see, et neil pole (peaaegu) mitte midagi head öelda koolide kohta, või õpetajate kohta tegelikult. Mul ei ole ka alg- ega põhikooliajast eriliselt helgeid mälestusi, aga gümnaasiumis hakkasin tasapisi ennast tajuma. Nii jubedaid õpetajaid nagu Ehin ja Kaldmaa kirjeldavad, pole aga minu kooliteele juhtunud. Olen oma pojale rääkinud, et õpetajaid on igasuguseid, peab toime tulema, peab oma tööd ära tegema, ja kindlasti ei meeldi sulle kõik õpetajad, kes sind kunagi õpetama satuvad. Kuna olen ise õpetaja, olen nõuks võtnud õpetajatest kodus mitte kunagi halvustavalt rääkida, vaid selgitada või püüda aru saada, miks õpetaja kuidagimoodi tegi või ütles. Ma tahan uskuda, et praegusaja õpetajad on inimlikumad ja suhtlevad õpilastega kui inimestega, kellega on võimalik rääkida ka teistmoodi kui käsutades ja karjudes või karistades. Tsitaat Kaldmaa raamatust: “Selliseid inimesi tuleb ette tööl, kodus, puhkehetkel. Nendega kokku sattudes on oluline ära tunda, et sina ei ole süüdi – ja välja astuda. Ring ära lõhkuda. Jah, ja siis on ju veel need õpetajad, kes minestamiseni põlastavad, kui kirjanik kasutab oma loomingus mõnd rumalat sõna, aga kes ise on kümnete aastate kaupa alandanud sadu õpilasi.”

“Õnn on otsuse küsimus” on väga isiklik raamat, kohati ma lausa imetlen autori julgust end nii avada. Olgugi et tütrele, aga tegelikult loevad ju teised tütred ka – äkki sellepärast ta otsustaski nii julge olla, et teised emad ei oska end nii avada või nii kirjutada – usun, et see valuga kasvamine ja valuga leppimine on igaühe aastaringidesse sisse kirjutatud, aga kuidas sellest rääkida?

Mulle see raamat meeldis, isegi väga, kujundus ja pildid aitavad üldmuljele oluliselt kaasa. Ma olen mõelnud, et kui mu poeg ükskord kodust ära läheb, kirjutan talle midagi kaasa. Nüüd sain impulsi aeg-ajalt ehk juba midagi üles kritseldada, koguda selle kümne aasta taha.

Minu esimene mõte raamatut lugema hakates oli, et see on ellujäämisõpetus. Enesele üllatuseks leidsin raamatu lõpust viimase peatüki pealkirja olevat: “Ellujäämisõpetus emale”. See on tütre viis ema elujärje stabiliseerimiseks midagi ette võtta. Väga hea lugemine kõigile neile, kes ei pea esmatähtsaks nõude pesemist, kappide koristamist ja tolmu pühkimist. Või külmkapi täitmist. Kõigi nende tegevuste asemel võiks ju lapsega mängida või raamatut (ette) lugeda. Aga külmkapp SAAB ühel hetkel tühjaks ja mida siis teha või mida selle vältimiseks teha – sellest Anni oma emale kirjutabki. Lugege ja saate ka teada.

 Averonika Beekmann

Kätlin Kaldmaa

Väike prints

Igal aastal vähemalt korra loen ma Antoine de Saint-Exupéry „Väikest printsi“. Uskumatu, kuid alati leian sealt midagi uut. Üks ütlemata ilus tsitaat:

"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"

"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.

"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."

Ilusat kooliaastat ja sisukat lugemist!

Ellu

Väike Prints ja Rebane

Väikelinna ängist ja armastusest

Paleontoloogi päevaraamat

Kristiina Ehin

Juuni algul „purjetas“ Türile Loomelaev - kontsert, mille vabalaval tutvustas kirjanik ja luuletaja Kristiina Ehin oma äsjailmunud „Paleontoloogi päevaraamatut“. Mõnusast õhkkonnast ja loetud katkenditel baseeruvast esmamuljest lähtuvalt soetasin endalegi selle raamatu. Ost kujunes igati kasulikuks, kuna juuni õhtule kohane pakane kippus tagumiku plastikust tooli külge külmetama, muutis olemise vähegi talutavaks mõnesentimeetrise paksusega kõvade kaantega ja keskmisest suurema formaadiga eelnimetatud teos. (Seda kõike ainult kirjanikku ja teost austades!) Raamatu väärtust tõstis veelgi sissekirjutatud pühendus. Põgusa vestluse käigus selgus, et mu nimi on tema arvates kaunis:) Juba see tegi autori minu arvates eriti armsaks! 

Kristiina Ehin kirjutab „Paleontoloogi päevaraamatus“ enda elust: mälestustest lapsepõlves, igatsustest teismeeas ning unistuste täitumisest täiskasvanuna. Autor käsitleb mitmeid tõsiseid teemasid läbi huumori (või tundusid need olukorrad aastaid hiljem naljakad?): (kooli)kiusamine, puberteet, esimene armumine jne. Kuna autori lapsepõlv jääb 1980. aastatesse, tuli ette ajastule omaseid tuttavlikke olukordi minu enda lapsepõlvest.

Üheks teost läbivaks motiiviks on päevaraamat, kuhu nooruke paleontoloog aardeid kogub ning kõikvõimalikud tähelepanekud üles kirjutab. Lugu saabki alguse päevaraamatu sünniga. See on isale kingitud „suur must nahkkaantega raamat, milles on mitusada tühja valget lehte. /---/ Aga isa ei jõuagi seda kingitust kasutama hakata. Ühel heal päeval vinnan selle kirjutuslaua alumisest sahtlist välja ja märgistan kogu kaane roosa rasvakriidiga enda omaks. /---/ Elektrikust naabrionult pika lunimise peale saadud pealuuga sildi Ära roni, tapab! kleebin õdedele ja tädilastele hioatuseks saapaliimiga otse kaanele.“

Julgen väita, et igal väiksel tüdrukul on olnud vähemalt üks sedasorti päevik, mille sisu teistele ei soovita avaldada, on tabalukuga kinni ja sahtlipõhja peidetud. Ka minul on päris mitu alustatud märkmikku, mille sisu paneks mind veel tänapäev punastama... Kristiina Ehini päevaraamatu puhul on märkimisväärne, et too saadab teda siiamaani, ning ilma häbita.

Teiseks motiiviks võib pidada autori arvates ängistavat, kuid teisalt armast unist kodulinna Raplat. Kirjaniku emapoolsed vanavanemad on pärit Läänemaalt, Ristimäe talust, kust oldi sunnitud pealekaebamise ja küüditamise kartuses mujale kolima: „Oli öö. Lehm ammus autokastis ja lõi sarvega Philipsi raadio klaasi katki. Lapsed nutsid. Vanaisa ja vanaema, 1933. aastal Piirsalu kirikus laulatatud abielupaar, istusid vaikselt ega rääkinud omavahel peaaegu üldse. Kas nad aimasid, et see tulek on pikaks ajaks, terveteks põlvkondadeks? /---/ Kümneid põlvkondi olid nende esivanemad elanud neis Läänemaa metsa uppunud taludes /---/ olen kirjutanud luuletuse sellest, mida kõike saab kaasa võtta, kui oma juurte pealt ära kolida.“

Ikka ja jälle jõuab Kristiina Ehin tagasi oma juurtega seotud küsimuste juurde: „Mispärast tunnen Raplasse sõites või siia jõudes ühel ajal nii ängi kui armastust? /---/ Otsin oma lakapealses töötoas pingsalt sellele küsimusele vastust. /---/ Viimaks sõnastan nii: Mu paleontoloogi vaist ütleb mulle, et siin pole tegemist ainult mu enda vastuoluliste tunnetega, vaid siin taga on hoopis midagi sügavamat: näiteks mu esivanemate ja selle alevirahva kollektiivne alateadvus, mingi ajastu äng, mis minus niimoodi lärmi lööb.“
 

Selliseid juurte pealt ära kolimise näiteid võib tuua pea iga eesti pere. Ning ega tänane päev suuresti erinegi. Kes seejuures rohkem ängi tunnetab, kes vähem. Kes on kasvatanud uued juured, kes ei kohanegi. Inimene harjub ju kõigega. Teataval määral tunnetasin raamatut lugedes, et sellist „külmetava (kannatava) kunstniku“ hingeseisundit, millesse on segatud näpuotsa täis eestlaslikku rahulolematust, võib pidada autori kunstlikuks poosiks. 

„Paleontoloogi päevaraamat“ on mõnus eluline lugemine. Neile, keda raamatu pealkiri hirmutab, ütlen lohutavalt, et paleontoloogiast kui teadusest on selles vähe juttu. Soovitan raamatut lugeda neil, kellele pakub huvi, kuidas praktiseerida sääsemeditatsiooni, kuidas peaks kartuleid koorima ja kuidas kirjutada-lugeda haldjakeeles.

Nüüd elab Kristiina Ehin teises Eesti väikelinnas: Viljandis. „Siingi on oma kiivas ja armas sisering nagu Raplaski.“ Viljandiski ei tunne ta ennast kui kodus, seniks kui õige elupaiga leiab, loob kirjanik oma perekonda ning kasvatab õhujuuri, kaaslaseks päevaraamat, mille „mustade kaante vahele on tärganud suur hulk uusi lumivalgeid lehti.“

Lyzell

Raamat kuultatati Kuku nädalaraamatuks, ja selle tutvustuse võid laadida oma "kõrvakatesse"  Siit et siis koolieel kuulata.