Õnn on otsuse küsimus

„Õnn on otsuse küsimus“

Kätlin Kaldmaa

Ühel suvehommikul ajalehte sirvides jäi minu pilk peatuma uute raamatute rubriigil. Seal oli ilus kaanepilt ja pealkiri ja muidugi autori nimi ka, mis kutsusid lugema.  Raamatu autor on Kätlin Kaldmaa, kes oma sel kevadel gümnaasiumi lõpetanud tütrele õpetussõnad teele kaasa kirjutas. Türi raamatukogu on väga hea ja käib üsna ruttu ajaga kaasas. Ma ei lootnudki seda raamatut nii ruttu sealt leida, aga … seal ta siiski oli. Võtsin koju kaasa ja lugesin läbi. Milliseks kujunes mulje?

Esiteks meeldib mulle väga pealkiri. Lugedes saab aru, et autor ei kirjuta seda mingi psühholoogilise õpetussõnana, vaid see on tema ellujäämisõpetuse üks olulisemaid tugipunkte. Enne Õnne-raamatut lugesin Kristiina Ehini päevaraamatut „Paleontoloogi päevaraamat“, millest ka juba siin blogis juttu on, aga mulle tundub, et Kätlin Kaldmaa on astunud veel sammu edasi ja kirjutab ikka väga julgelt oma kujunemisest. Kuigi see on kiri tütrele, on seal hästi palju emast – kust ta välja kasvas ja kuidas ja miks ta selline on, nagu parasjagu on. Õnn ON otsuse küsimus. Ainult et kahjuks ei käi see nii, et 20 aastat tagasi otsustasin ja nüüd olengi kogu see aeg õnnelik, vaid otsustama peab iga päev uuesti. Mõnikord mina näiteks unustan ära ja siis tahaks viriseda või nuriseda või muul moel oma rahulolematust välja näidata. Eriti tuleb see otsustamise küsimus ehk esile just lastega – sellepärast meeldib mulle pealkiri veel enam, et see ei ole suunatud (ainult) iseendale, vaid ka kellelgi teisele – oma lapsele.

Täiesti masendav mõlema nimetatud raamatu puhul on see, et neil pole (peaaegu) mitte midagi head öelda koolide kohta, või õpetajate kohta tegelikult. Mul ei ole ka alg- ega põhikooliajast eriliselt helgeid mälestusi, aga gümnaasiumis hakkasin tasapisi ennast tajuma. Nii jubedaid õpetajaid nagu Ehin ja Kaldmaa kirjeldavad, pole aga minu kooliteele juhtunud. Olen oma pojale rääkinud, et õpetajaid on igasuguseid, peab toime tulema, peab oma tööd ära tegema, ja kindlasti ei meeldi sulle kõik õpetajad, kes sind kunagi õpetama satuvad. Kuna olen ise õpetaja, olen nõuks võtnud õpetajatest kodus mitte kunagi halvustavalt rääkida, vaid selgitada või püüda aru saada, miks õpetaja kuidagimoodi tegi või ütles. Ma tahan uskuda, et praegusaja õpetajad on inimlikumad ja suhtlevad õpilastega kui inimestega, kellega on võimalik rääkida ka teistmoodi kui käsutades ja karjudes või karistades. Tsitaat Kaldmaa raamatust: “Selliseid inimesi tuleb ette tööl, kodus, puhkehetkel. Nendega kokku sattudes on oluline ära tunda, et sina ei ole süüdi – ja välja astuda. Ring ära lõhkuda. Jah, ja siis on ju veel need õpetajad, kes minestamiseni põlastavad, kui kirjanik kasutab oma loomingus mõnd rumalat sõna, aga kes ise on kümnete aastate kaupa alandanud sadu õpilasi.”

“Õnn on otsuse küsimus” on väga isiklik raamat, kohati ma lausa imetlen autori julgust end nii avada. Olgugi et tütrele, aga tegelikult loevad ju teised tütred ka – äkki sellepärast ta otsustaski nii julge olla, et teised emad ei oska end nii avada või nii kirjutada – usun, et see valuga kasvamine ja valuga leppimine on igaühe aastaringidesse sisse kirjutatud, aga kuidas sellest rääkida?

Mulle see raamat meeldis, isegi väga, kujundus ja pildid aitavad üldmuljele oluliselt kaasa. Ma olen mõelnud, et kui mu poeg ükskord kodust ära läheb, kirjutan talle midagi kaasa. Nüüd sain impulsi aeg-ajalt ehk juba midagi üles kritseldada, koguda selle kümne aasta taha.

Minu esimene mõte raamatut lugema hakates oli, et see on ellujäämisõpetus. Enesele üllatuseks leidsin raamatu lõpust viimase peatüki pealkirja olevat: “Ellujäämisõpetus emale”. See on tütre viis ema elujärje stabiliseerimiseks midagi ette võtta. Väga hea lugemine kõigile neile, kes ei pea esmatähtsaks nõude pesemist, kappide koristamist ja tolmu pühkimist. Või külmkapi täitmist. Kõigi nende tegevuste asemel võiks ju lapsega mängida või raamatut (ette) lugeda. Aga külmkapp SAAB ühel hetkel tühjaks ja mida siis teha või mida selle vältimiseks teha – sellest Anni oma emale kirjutabki. Lugege ja saate ka teada.

 Averonika Beekmann

Kätlin Kaldmaa