Eduard Vilde
1970
Septembri lugemisvarast valisin raamatuks Eduard Vilde „Mäeküla piimamees“. See raamat on süvenenud psühholoogilise vaatlusega teos, mis erineb Vilde varasematest töödest ning seda peetakse tema tugevaimaks teoseks. Raamatu valisin, sest see oli koduses raamatuvalikus olemas ning tundus ka suhteliselt lühike. Enamik "Mäeküla piimamehe" tegevuskoha Mäeküla mõisa kohta toodud andmeid vastab omaaegsele Keila kihelkonna Karjaküla mõisale, kust on pärit ka suur osa romaani tegelaste prototüüpe. Selles mõisas töötasid Vilde vanemad, Vilde ise käis neil korduvalt külas. Neil aegadel oligi Vilde üksikasjaliselt tutvunud sealse elu ja olustikuga.
Lugu räägib sellest, kuidas Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on Tõnu eelmise naise õde. Kremer himustab noort Mari ja ning pakub Tõnule tõhusat tehingut. Ta pakub Tõnule piimarentniku talu, mis parandaks kõik Tõnu hädad ja looks talle värvilise tuleviku. Tõnu on sellega nõus ning elab mõnda aega rikka inimese elu kuni teda hakkab piinama armukadeduse valu. Armukadedusel on väga palju miinuseid, mis raamatus ka välja tuuakse.
Kuna raamat kirjutati aastal 1970, siis on raamatus ka väga palju Põhja-Eesti murret. Enamasti lugesin raamatut lihtsalt silmadega üle lehtede lastes, sest paljud sõnad jäid seletamatuks. Lisaks oli Kremer baltisaksa aadlik, kes kasutas saksa keelseid sõnu, mis polnud raamatus tõlgitud ning millele ei viitsinud ka ise tõlkeid otsida.
Soovitan raamatut inimestele, kellel on rohkem süvenemisvõimet kui mul, sest teoste sündmustik on pikk ning tegelased vahetuvad tihedalt. Lisaks peaks olema sellel inimesel tehtud taustauuring teosele, sest muidu võib see raamat tunduda väga igav ja tihti ka tüdimust tekitav. Seda raamatut võiksid lugeda need, keda huvitab vanal ajal toimunu ning sealne olustik.
Asko Krais 11LR
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar