"Me pole piisavalt intelligentsed, et teada, mis intelligentsus on."

Nii võiks ühe lausena, mis on raamatus ka kirjas, kokku võtta Loomingu Raamatukogu 2015/2 väljaande. Selle autor on Hans Magnus Enzensberger ja pealkiri „Intelligentsuse eksiaias. Idioodijuht”. Leidsin selle õpetajate toast laua pealt, kuhu värsked LR väljaanded ikka potsatavad. Raamat ühe hingetõmbega läbi loetud, soovin jagada seda väga vaimustavat lugemiselamust. Raamatu leiab kooli raamatukogust, aga kindlasti ka Türi linnaraamatukogust.

See õhuke, 38leheküljeline raamatuke pakub iroonilist vaatenurka intelligentsuse mõõtmise ajaloole, selle tänapäevale ja kogu tegevuse kui sellise absurdusele. Kokkuvõtvalt võiks veel öelda, et raamatuke annab kolmveerand tunni jagu muigamisi ja tõsist mõtteainet.

HME (autori nimi lühendatult, see on liiga keeruline, et kogu aeg välja kirjutada) alustab i-sõna defineerimisest, öeldes, et „eelkõige ... peab see, kes tahab kaasaegne olla, intelligentne olema”. Aga MIDA see tegelikult üldse TÄHENDAB?

Intelligentsust hakati testidega mõõtma 19. sajandi lõpul, mil Prantsuse teadlane Alfred Binet hakkas uurima, miks mõned lapsed koolitöödega hakkama ei saa. Nii pandi kirja hulk küsimusi, millele õigesti vastates laps testi läbis ja vähemate vastuste korral vähemate võimetega laste hulka klassifitseeriti. Enda (või kellegi teise - ja see on alati põnevam) intelligentsust saab mõne raamatukaante vahele pistetud küsimusega ka ise järele proovida. Binet ise ütles, et see teist „ei luba ausalt öeldes intelligentsust mõõta, kuna intellektuaalseid omadusi ei saa kokku arvata ega mõõta nagu tasapindu”. Sellele vaatamata hakkasid teised teadlased testi edasi arendama ja suurema kasutuse leidis test USA armees enne I maailmasõda: sõdurid jagati tulemuste järgi erinevate tegevuste peale. USA koolides ja ka paljudes töökohtades kasutati IQ-testi vastuvõtutingimusena 1971. aastani, mil see üleriiklikult lausa ära keelati.

Kõige kurvemad seigad IQ uurimise ajaloos on seotud rahvuse ja nahavärviga. Raamatus on tagasivaade sellele, kuidas Ameerika Ühendriikide teadlased jõudsid 1994. aastal (sic!) järeldusele, et mustanahaliste IQ on madalam kui valgete inimeste IQ. Aga mitte ainult. „Herrnsteini ja Murray arvates jäävad vallasemad, kurjategijad, kooli pooleli jätjad, sotsiaalabi saavad emad ja üldse vaesed inimesed iga kord halvemusseisu, kui asi on maagilises IQ arvus.” Sajandi alguses arvati ka juutidel ja itaallastel, ja Venemaa emigrantidel olevat madal IQ. USA kongress otsustas selle teadmise põhjal 1914. aastal sisserännukvoote lausa langetada. Mingite andmete järgi olevat lausa 87% sisserännanud venelastest väheldase IQ-ga.

HME annab ülevaate, et IQ-testid on väga standardsed, mitte-elulised ja väheste muutujatega. Kui testis on võimalik vaid õige või vale vastus, siis elus seisame selliste valikutega silmitsi üliharva. Ja eluprobleemide lahendamisel peame mõtlema muutujate peale, mida on rohkem kui üks; peab ka tulevikku prognoosima: mis saab siis, kui..., aga mis saab siis, kui...

IQ-kummardajate suureks hämmelduseks on olemas ka sellised küsimused nagu: „Mis on common sense? Mis on loovus? Inspiratsioon? Empaatia? Naiivsus? Intuitsioon? Kuidas saaks midagi sellist mõõta?” Selliseid etteheiteid IQ-õpetalastele on teinud Stephen Jay Gould, kes väitis, et tema „vanus iga aastaga kasvab. Samal ajal suureneb võib-olla ka Emmentali juustu hind, Mehhiko elanike arv ja galaktikate keskmine kaugus. Nende suuruste vahe võib siis luua kõrge positiivse korrelatsiooni. See ei tähenda aga iseenesest sugugi, et Gouldi vanus tõuse, kuna Šveitsi juust läheb kallimaks.” Üks selle raamatu iroonilisemaid lauseid tuleb nüüd, vastusena Gouldi kriitikale IQ-õpetlaste poolt: „Neil rünnakutel puudub igasugune faktiline alus.” Ahsoo!

Mõtlemapanev on autori mõttemäng selle kohta, mis tulemusi saaksid IQ-õpetalsed, kui nende intelligentsi mõõdaksid a) Gröönimaa inuitid, b) Amazonase madaliku inidiaanlased või c) Polüneesia meresõitjad. Ta ise vastab ka sellele, üsna lühidalt: "Blamaaž oleks ennekuulmatu." Järgneb mõtisklus selle kohta, et IQ-test on seotud kultuuritaustaga; kuna test ei ole culture free, siis ei ole ta ka culture fair.

Arutluse lõpus tsiteerib autor Uus-Meremaa teadlast James R. Flynni, öeldes, et intelligentsustestid ei mõõda intelligentsust, vaid „intelligentsus on see, mida intelligentsustestid mõõdavad”. Tuleb välja, et lause sõnajärg siiski muudab eestikeelse lause tähendust.

Soovitan need 38 lehekülge ette võtta nii kolleegidel kui õpilastel, sest eks ole ju intelligentsus see, mida me kõik ihaleme ja mille nimel tööd teeme.

Averonika Beekmann