reede, 30. jaanuar 2015

Ühe luuletuse peegeldus: Juhan Liiv "Külm"



Mets härmatises surnuvaik,
Koit idas veripunanepäike, õhk kristallisid piserdab,
Õhk põhjast- tuleleid o see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Kord-korralt külm sääl plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik…
Koit idas veripunane. 


Autor kirjeldab läbi looduse ühiskonna piinasid. Kuidas loodus neid mõjutab nende väljenditega „Koit idas veripunane, õhk kristallisid piserdab“, kuidas päike idast tõuseb hommikul vara, külmaga hommikul kõik taevas punane, autor ütleb, kui veripunane. „Õhk kristallisid piserdab“ vaikuse käes, kõik sätendab nagu kristallid. „Hunt, põder, metskits ägavad.“ Loomad kõik ägavad, neil on raske külma käes, ägavad punase päiksetõusu poole, külm öö on lõpuks möödas. „Kord-korralt külm sääl plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik…“ Suure külmaga, loodus paugub, siis jällegi vaikus maas. „Koit idas veripunane. „ Ja päike tõuseb endiselt, punane päike. 

Autor paneb oma mõtted peamiselt metafooride taha peitu. Autor kirjeldab ühte külma hommikut, et inimesed  märkaksid selle ilusid ning võlusid.

Caroline Kertner 11RK

Kommentaare ei ole: